Peking
Alustuseks mõned sõnad Pekingi taksojuhtidest. Tundub, et see on kohe eraldi inimtõug, mis eristub teistest inimolendeist ainult neile omase erilise loogikaga, millest mittetaksojuhil on võimatu aru saada. Haruharva viib Pekingi taksojuht sind soovitud sihtkohta nö ukse ette, tavaliselt viib ta sind lähimale ristmikule, sest tal pole mugav seal vasakpööret sooritada või mis iganes ajuvaba põhjendus sellele on, või siis sihtpunktist 100 m eemale suvalisse punkti, või tihtipeale ei tea ta üldse, kuhu täpselt minna tuleb. Igatahes on Pekingi taksojuhi arvates täiesti loogiline väliskülalised, kes on esmakordselt selles linnas ja tulevad lennujaamast suurte raskete kohvritega, viia hotelli lähedale suvalisele ristmikule ja öelda, et nüüd on aeg taksost maha kobida. Mis siis, et väliskülalised ei tea, kuhupoole oma kohvritega edasi minna, mis suunas ristmikku ületada või kuidas see hotell üldse välja võiks näha. Loomulikult ei häiri taksojuhti see, et väliskülalised ei oska hiina kirjamärke lugeda ega saa aru tema hiinakeelsest selgitusest. Õnneks võtsid mu sõbrad kuulda ellujäämisinstinkti sisehäält ja keeldusid taksost väljumast enne, kui taksojuht oli teinud suure ebamugava ringi, et leida tagasipöörde koht ja nad otse hotelli juurde viis.
Mina olin juba harjunud sellega, et pidin taksojuhtidele selgitama, mis tänavate ristmikul hotell asub ja kus tuleks ära pöörata.
Minu hiina keele õpetaja Zhuoya oli ka samal ajal Pekingis ja nii otsustasime kõik koos minna Quan Ju De’sse, ehk pekingi kuulsaimasse pekingi pardi restorani õhtustama. Ristisime selle koha „partlaks”, hiljem moodustasime veel teisigi uudissõnu, nagu näiteks „lapla” – siidisallide jm hilpude pood.
Pekingi partla tegutseb juba alates aastast 1864 ja igale pardi tellinud laudkonnale kingitakse mälestuseks postkaart, kus on peal number, mitmes part parajasti söödud sai. Alates 1864. aastast on neid parte söödud juba üle miljardi. Parte selle kuulsa restorani jaoks kasvatatakse ainult ühes farmis, sugugi mitte iga suvaline part ei vasta selle tippkoha nõuetele. Suure klaasi taga võib näha kokki askeldamas ja konksu otsas rippuvaid täispuhutud parte ootamas ahju küpsema minemist.
Õhtusöögilauas arutasime Zhuoyaga, mida veel vaadata Pekingis ja kuhu veel Hiinas minna. Tema soovitaski meil minna Xiameni, imelisse kuurortlinna, millesse me kõik hiljem armusime. Zhuoya aitas meid ka Hiina müürile minekuks auto üürida, sest tavaliselt müüakse Taevase rahu väljaku ümbruses naiivsetele turistidele bussireise, mis hiljem osutuvad petukaubaks – müürist olulisemaks osutub suveniiripoodide kohustuslik külastamine ja ka kogu tripi hind on hiljem oluliselt kallim kui alguses välja reklaamitud. Teadsin teiste kogemustest, et need on turistilõksud, millesse me langeda ei kavatsenud ja nii tellis Zhuoya meile auto, mis viis meid müürile ja tõi tagasi kokku ainult 220 jüääni eest. See on hind neljale inimesele, turistilõksud-petureisid maksaksid samapalju per nina.
Järgmisel päeval suundusime hommikul läbi lammutatavate hutongide Taevatemplisse ja seda ümbritsevasse parki. See on üks mu lemmikkohti Pekingis. Kuna jaanuar on Hiinas madal hooaeg, siis muuseumi- ja pargipääsmed, nagu ka hotellidki, olid suvisest odavamad.
Vaata mu pilte Flickri saidilt (http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/), kõige esimesel lehel on viimasena lisatud pildid, nii et reisi alguspilte tuleb vaadata järgmistelt lehekülgedelt.
Sellele järgneval päeval suundusime ennelõunal loomaaeda ja pärastlõunal Suvepaleesse. Pekingi loomaaia territoorium on väga suur ja seal on palju põnevaid loomi. Vaatamata sellele, et näiteks suured kaslased olid masendavalt väikestes puurides ja paljude loomade pidamistingimused on neile kindlasti depressioonitekitavalt väikesed, meeldib mulle ikka loomaaedades loomi vaadata. Nägime seal palju põnevaid loomi, kellest osa elab ainult Hiinas. Ja loomulikud pandakarusid, kellest üks peesitas eriti laisal ja mõnusal moel päikese käes. (vt pilte)
Ka Suvepalee on üks Pekingi ilusamaid kohti, veetsime seal pika pärastlõuna ja kõmpisime maha palju kilomeetreid.
Edasi sõitsime Hiina müürile. Ilm oli selge, kuid just sel päeval puhus eriliselt vinge tuul, nii et mägede otsas müüril olemine oli üsnagi piinarikas. Sama päeva pärastlõunal läksime Siiditänavale šoppama. Siiditänav on 5-korruseline kaubamaja, mis oma olemuselt on Kadaka turg. Seal müüakse palju kehvakvaliteedilist träni, kuid võib leida ka häid asju. Sealsed müüjad on väga agressiivsed ja kõik tönkavad mingil määral inglist. Valgetelt turistidelt küsivad nad astronoomilisi hindu, mida tuleb siis kõvasti alla kaubelda, mis on emotsionaalselt üsnagi väsitav. Minu veel vähese Hiina-kogemusega sõbrad ei pidanud seal kaua vastu ja nii ei jõudnudki me kõiki korruseid läbi töötada. Küll aga olid nad sunnitud sinna tagasi minema nende Hiinas oleku viimasel päeval, et osta veel viimase raha eest Hiina träni.
Päeval pärast seda veetsime ennelõuna Keelatud linnas. Väga paljud hooned olid seal paraku remondis, selgus, et Keelatud Linna kõiki ehitisi värvitakse iga aasta üle, sest Pekingi saastunud õhk ja kevadised liivatormid kulutavad värvi kiiresti maha. Talvel on hea Hiina turismikohti külastada, sest turiste on seal kordades vähem kui suvel. Taevase Rahu väljaku lähedal oli üks nö jaapani restoran, kus avasasime imehea kollase ja magusa ploomiveini. Tahtsime seda ka poest osta, kuid ei leidnud seda kuskilt. Lõpuks siis Hangzhou teekülas ühest turismipoest leidsime väikesed suveniirpudelid seda mõnusat märjukest. Taevase Rahu väljaku ääres on ka Revolutsioonimuuseum, mis eelmisel aastal nimetati ümber Rahvusmuuseumiks, et turistidele see väga poliitiline ja punane ei tunduks. Lootsin seal näha väljapanekut Hiina revolutsioonist ja kommunistlikust minevikust, kuid pooled muuseumi saalid olid remondiks suletud, kuigi pileti hinda polnud nad sellevõra odavamaks teinud, ja nägime vaid kaootilist osa hiina kunstist ja mööblist. Sama päeva õhtul pidime koos Zhuoyaga minema kuulsasse teemajja, kus lisaks teejomisele etendati ka väikest eeskava, mis sisaldas lõigukest pekingi ooperist, rahvamuusikat, laulu ja deklameerimist, mustkunsti ja muud. See teemaja oli ka väga vana, kindlasti üle 100 aasta ja sinna ei saa lauda muidu kui ette broneerides. Veel enne teemajja minekut viis Zhuoya meid lähedalasuvasse Pekingi traditsioonilise toidu restorani, kus mekkisime pekingile omaseid ainulaadseid kohapeal valmistatud nuudleid ja veel mitmeid imelikke roogi. Põnevatest toitudest pean kirjutama eraldi jutu, sest uusi ja huvitavaid maitseid kogesime reisil palju.
Järgmisel päeval suundusime hommikul Pekingi põhjaosas asuvasse Vähemusrahvuste parki. See on midagi meie Rocca al mare sarnast, kuid loomulikult kordades suurem ja huvitavam. Kuna Hiinas elab ametlikult 56 erinevat rahvust, kellest suurim on han-hiinlased 90% rahvastikust. Ülejäänud 10% moodustavad siis 55 rahvust, kellest paljud olid seal pargis esindatud omalaadse arhitektuuri, sisustuse ja rahvariietega. Olime sel talvehommikul pea ainsad külastajad selles pargis, ja kui muidu esitatakse turistidele rahvalaule, -tantse ja muidu šoud, siis nüüd ei vaevunud keegi meile laulma ja tantsima. Selles pargis oli palju põnevaid osmikuid ja hütte, lisaks avanes sealt hea vaade Pekingi olümpiakülale – võis näha kuulsat „linnupesa” staadionit ja päikeses kiiskavatest mullidest koosnevat ujulat. UFO-laadsest sisevõimlast Taevase Rahu väljaku kõrval olen ma juba kirjutanud. Pärast rahvaste parki saime jälle Zhuoyaga kokku, kes seekord viis meid kuulsasse hot-poti restorani. Seal etendas osav kokapoiss ka nuudlišõud, tehes ühest väikesest taignatükist seda õhus keerutades mitme meetri pikkuse nuudli, mille me hot potis ära keetsime ja mis oli väga õrn ja hõrk. Kuidas küll võib jahust ja veest midagi nii hõrku teha? Keetsime hot-potis igasugu taimi, seeni ja muud ollust. Meie laudkonda teenindas üliaktiivne, abivalmis, jutukas ja sõbralik teenindajatüdruk, kes Zhuoyaga pidevalt rääkis meist. Et mis maalt me küll tuleme, kui pikad me oleme, miks meil kõigil pruunid juuksed on (haha, värvitud muidugi, ei tea, kas ta sellest sai aru?), kindlasti midagi ka meie ninadest jne jms. Ma ei saanud äris kõigest aru, aga Zhuoya oli lõpuks juba üsna tüdinud ja häiritud tema pealekäivast pärimisest.
Viimasel Pekingi päeval otsustasime tutvuda Hiina moodsa kunstiga, olin selle kohta näinud huvitavaid dokumentaalfilme. Zhuoya teadiski soovitada ühte kohta, kus vanast tehasest on tehtud kunstisaal. Kohale jõudes osutus see aga üsna väikeseks kohaks, mis ka oma väljapaneku järgi ei osutunud külastamist eriti väärivaks. Suundusime pärast seda kuulsale Wangfujingi tänavale, kus on palju kalleid kaubamaju (kus kondas ringi palju lääne turiste) ja kust saab osta ka lääne kaupa. Lõunatasime ühes steakhouse’is, mis oli pubiliku sisustusega, täis Austraalia träni. Söögid olid seal tõesti läänelikud, head ja kallid. Vahelduseks saime jälle nuga ja kahvlit kasutada, noh, tervet steiki on pulkadega raske „töödelda” enivei.
Õhtul suundusime Xi’an’i viiva ekspressrongi peale, mis viis meid sellesse ajaloolisesse linna ühegi peatuseta ja ainult 8 tunniga.
Mina olin juba harjunud sellega, et pidin taksojuhtidele selgitama, mis tänavate ristmikul hotell asub ja kus tuleks ära pöörata.
Minu hiina keele õpetaja Zhuoya oli ka samal ajal Pekingis ja nii otsustasime kõik koos minna Quan Ju De’sse, ehk pekingi kuulsaimasse pekingi pardi restorani õhtustama. Ristisime selle koha „partlaks”, hiljem moodustasime veel teisigi uudissõnu, nagu näiteks „lapla” – siidisallide jm hilpude pood.
Pekingi partla tegutseb juba alates aastast 1864 ja igale pardi tellinud laudkonnale kingitakse mälestuseks postkaart, kus on peal number, mitmes part parajasti söödud sai. Alates 1864. aastast on neid parte söödud juba üle miljardi. Parte selle kuulsa restorani jaoks kasvatatakse ainult ühes farmis, sugugi mitte iga suvaline part ei vasta selle tippkoha nõuetele. Suure klaasi taga võib näha kokki askeldamas ja konksu otsas rippuvaid täispuhutud parte ootamas ahju küpsema minemist.
Õhtusöögilauas arutasime Zhuoyaga, mida veel vaadata Pekingis ja kuhu veel Hiinas minna. Tema soovitaski meil minna Xiameni, imelisse kuurortlinna, millesse me kõik hiljem armusime. Zhuoya aitas meid ka Hiina müürile minekuks auto üürida, sest tavaliselt müüakse Taevase rahu väljaku ümbruses naiivsetele turistidele bussireise, mis hiljem osutuvad petukaubaks – müürist olulisemaks osutub suveniiripoodide kohustuslik külastamine ja ka kogu tripi hind on hiljem oluliselt kallim kui alguses välja reklaamitud. Teadsin teiste kogemustest, et need on turistilõksud, millesse me langeda ei kavatsenud ja nii tellis Zhuoya meile auto, mis viis meid müürile ja tõi tagasi kokku ainult 220 jüääni eest. See on hind neljale inimesele, turistilõksud-petureisid maksaksid samapalju per nina.
Järgmisel päeval suundusime hommikul läbi lammutatavate hutongide Taevatemplisse ja seda ümbritsevasse parki. See on üks mu lemmikkohti Pekingis. Kuna jaanuar on Hiinas madal hooaeg, siis muuseumi- ja pargipääsmed, nagu ka hotellidki, olid suvisest odavamad.
Vaata mu pilte Flickri saidilt (http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/), kõige esimesel lehel on viimasena lisatud pildid, nii et reisi alguspilte tuleb vaadata järgmistelt lehekülgedelt.
Sellele järgneval päeval suundusime ennelõunal loomaaeda ja pärastlõunal Suvepaleesse. Pekingi loomaaia territoorium on väga suur ja seal on palju põnevaid loomi. Vaatamata sellele, et näiteks suured kaslased olid masendavalt väikestes puurides ja paljude loomade pidamistingimused on neile kindlasti depressioonitekitavalt väikesed, meeldib mulle ikka loomaaedades loomi vaadata. Nägime seal palju põnevaid loomi, kellest osa elab ainult Hiinas. Ja loomulikud pandakarusid, kellest üks peesitas eriti laisal ja mõnusal moel päikese käes. (vt pilte)
Ka Suvepalee on üks Pekingi ilusamaid kohti, veetsime seal pika pärastlõuna ja kõmpisime maha palju kilomeetreid.
Edasi sõitsime Hiina müürile. Ilm oli selge, kuid just sel päeval puhus eriliselt vinge tuul, nii et mägede otsas müüril olemine oli üsnagi piinarikas. Sama päeva pärastlõunal läksime Siiditänavale šoppama. Siiditänav on 5-korruseline kaubamaja, mis oma olemuselt on Kadaka turg. Seal müüakse palju kehvakvaliteedilist träni, kuid võib leida ka häid asju. Sealsed müüjad on väga agressiivsed ja kõik tönkavad mingil määral inglist. Valgetelt turistidelt küsivad nad astronoomilisi hindu, mida tuleb siis kõvasti alla kaubelda, mis on emotsionaalselt üsnagi väsitav. Minu veel vähese Hiina-kogemusega sõbrad ei pidanud seal kaua vastu ja nii ei jõudnudki me kõiki korruseid läbi töötada. Küll aga olid nad sunnitud sinna tagasi minema nende Hiinas oleku viimasel päeval, et osta veel viimase raha eest Hiina träni.
Päeval pärast seda veetsime ennelõuna Keelatud linnas. Väga paljud hooned olid seal paraku remondis, selgus, et Keelatud Linna kõiki ehitisi värvitakse iga aasta üle, sest Pekingi saastunud õhk ja kevadised liivatormid kulutavad värvi kiiresti maha. Talvel on hea Hiina turismikohti külastada, sest turiste on seal kordades vähem kui suvel. Taevase Rahu väljaku lähedal oli üks nö jaapani restoran, kus avasasime imehea kollase ja magusa ploomiveini. Tahtsime seda ka poest osta, kuid ei leidnud seda kuskilt. Lõpuks siis Hangzhou teekülas ühest turismipoest leidsime väikesed suveniirpudelid seda mõnusat märjukest. Taevase Rahu väljaku ääres on ka Revolutsioonimuuseum, mis eelmisel aastal nimetati ümber Rahvusmuuseumiks, et turistidele see väga poliitiline ja punane ei tunduks. Lootsin seal näha väljapanekut Hiina revolutsioonist ja kommunistlikust minevikust, kuid pooled muuseumi saalid olid remondiks suletud, kuigi pileti hinda polnud nad sellevõra odavamaks teinud, ja nägime vaid kaootilist osa hiina kunstist ja mööblist. Sama päeva õhtul pidime koos Zhuoyaga minema kuulsasse teemajja, kus lisaks teejomisele etendati ka väikest eeskava, mis sisaldas lõigukest pekingi ooperist, rahvamuusikat, laulu ja deklameerimist, mustkunsti ja muud. See teemaja oli ka väga vana, kindlasti üle 100 aasta ja sinna ei saa lauda muidu kui ette broneerides. Veel enne teemajja minekut viis Zhuoya meid lähedalasuvasse Pekingi traditsioonilise toidu restorani, kus mekkisime pekingile omaseid ainulaadseid kohapeal valmistatud nuudleid ja veel mitmeid imelikke roogi. Põnevatest toitudest pean kirjutama eraldi jutu, sest uusi ja huvitavaid maitseid kogesime reisil palju.
Järgmisel päeval suundusime hommikul Pekingi põhjaosas asuvasse Vähemusrahvuste parki. See on midagi meie Rocca al mare sarnast, kuid loomulikult kordades suurem ja huvitavam. Kuna Hiinas elab ametlikult 56 erinevat rahvust, kellest suurim on han-hiinlased 90% rahvastikust. Ülejäänud 10% moodustavad siis 55 rahvust, kellest paljud olid seal pargis esindatud omalaadse arhitektuuri, sisustuse ja rahvariietega. Olime sel talvehommikul pea ainsad külastajad selles pargis, ja kui muidu esitatakse turistidele rahvalaule, -tantse ja muidu šoud, siis nüüd ei vaevunud keegi meile laulma ja tantsima. Selles pargis oli palju põnevaid osmikuid ja hütte, lisaks avanes sealt hea vaade Pekingi olümpiakülale – võis näha kuulsat „linnupesa” staadionit ja päikeses kiiskavatest mullidest koosnevat ujulat. UFO-laadsest sisevõimlast Taevase Rahu väljaku kõrval olen ma juba kirjutanud. Pärast rahvaste parki saime jälle Zhuoyaga kokku, kes seekord viis meid kuulsasse hot-poti restorani. Seal etendas osav kokapoiss ka nuudlišõud, tehes ühest väikesest taignatükist seda õhus keerutades mitme meetri pikkuse nuudli, mille me hot potis ära keetsime ja mis oli väga õrn ja hõrk. Kuidas küll võib jahust ja veest midagi nii hõrku teha? Keetsime hot-potis igasugu taimi, seeni ja muud ollust. Meie laudkonda teenindas üliaktiivne, abivalmis, jutukas ja sõbralik teenindajatüdruk, kes Zhuoyaga pidevalt rääkis meist. Et mis maalt me küll tuleme, kui pikad me oleme, miks meil kõigil pruunid juuksed on (haha, värvitud muidugi, ei tea, kas ta sellest sai aru?), kindlasti midagi ka meie ninadest jne jms. Ma ei saanud äris kõigest aru, aga Zhuoya oli lõpuks juba üsna tüdinud ja häiritud tema pealekäivast pärimisest.
Viimasel Pekingi päeval otsustasime tutvuda Hiina moodsa kunstiga, olin selle kohta näinud huvitavaid dokumentaalfilme. Zhuoya teadiski soovitada ühte kohta, kus vanast tehasest on tehtud kunstisaal. Kohale jõudes osutus see aga üsna väikeseks kohaks, mis ka oma väljapaneku järgi ei osutunud külastamist eriti väärivaks. Suundusime pärast seda kuulsale Wangfujingi tänavale, kus on palju kalleid kaubamaju (kus kondas ringi palju lääne turiste) ja kust saab osta ka lääne kaupa. Lõunatasime ühes steakhouse’is, mis oli pubiliku sisustusega, täis Austraalia träni. Söögid olid seal tõesti läänelikud, head ja kallid. Vahelduseks saime jälle nuga ja kahvlit kasutada, noh, tervet steiki on pulkadega raske „töödelda” enivei.
Õhtul suundusime Xi’an’i viiva ekspressrongi peale, mis viis meid sellesse ajaloolisesse linna ühegi peatuseta ja ainult 8 tunniga.
posted by Katrin at
5:47 PM
