Xi'an
Xi’ani jõudsime hommikul kl 8 paiku. Raudteejaama ümber tungles massiliselt inimesi, nagu see ikka Hiinas on, lisaks reisijatele oli seal palju turistipüüdjaid, kes pakkusid reise Terrakotasõdalaste juurde ja kuhu iganes. No kas nad tõesti arvavad, et suurte kohvritega turistid, kelle nägudel peegeldub rongis veedetud öö, tahavad otsejoones savimehikesi vaatama minna? Need reisipakkujad olid tüütult innukad. Ignoreerisime neid sirge seljaga, sest meil oli hotell juba bronnitud. Pärast mõningast sebimist õnnestus mul osta piletid Zhengzhousse. Siis pakkisime end kahe takso peale ja sõitsime hotelli.
Xi’an on väga vana linn, seal on võimsad mitme suure väravaga neljakandilised linnamüürid ja nende vahel moslemikvartal hiinapärase mošeega. Linnas on mitmeid parke ja pagoode, kesklinnas on kella- ja trummitorn, mõned muuseumid, nö vanalinn öise turuga ja kindlasti veel palju põnevat, mida me avastada ei jõudnud.
Külastasime Xi’ani ajaloomuuseumi, kus keskenduti peamiselt Xi’anile kui siiditee olulisele sõlmpunktile ja muidugi olid muuseumis ka mõned terrakotasõdalased. Kondasime kesklinnas, moslemi kvartalis, vaatasime Väikese Hane pagoodi ja seda ümbritsevat parki, mis vastukaaluks pagoodikompleksile oli modernne, kuid siiski hiinapärane. Kuna see park oli tasuline, siis oli seal väga vähe inimesi ja see oli ebahiinalikult vaikne ja puhas. Kuigi linn ise oli üsna kollakas-hallikalt tolmune, süüdistasime selles kõrbetuuli.
Õhtul oli ühe reisikaaslase sünnipäev, mida tähistasime suures heledalt valgustatud ja kollaste laudlinadega restoranis. See koht näis olevat spetsialiseerunud mereandidele, millest meie maitsesime kalmaari. Kalmaar oli veidi kummine, kuid üsna hea, aga Xiamenis söödud kalmaar oli palju parem.
Järgmisel päeval võtsime hotelli eest takso ja sõitsime Terrakotasõdalasi vaatama. Leppisime taksojuhiga 200 jüääni peale kokku ja leidsime, et see on soodne. Muidugi oleks sinna saanud ka liinibussiga mitu korda odavamalt, kuid me otsustasime priisata ja valida mugavuse. Need sõdalased asuvad linnast umbes 60 km kaugusel. See on Hiina üks suurimaid turismikomplekse, mida veelgi laiendatakse. Parkimisplatsilt sõdalaste juurde pääsemiseks tuleb kõndida vähemalt 1 km ja mööduda arvukatest suveniiripoodidest, mille müüjad valjuhäälselt „Hello” hüüavad ja kutusvad vaatama oma „unikaalseid” sõdurikujukesi.
Sinna ehitati veelgi juurde erinevaid maju, tundus, et restorane ja majutusasutusi. Enne piletiputkat ja sissepääsuväravaid pakkusid erinevad giidid meile oma teenuseid, küllap on inglise keelne giiditeenus kordades kallim kui hiinakeelne ;)
Aga me loobusime giiditeenusest ja otsustasime omal käel kompleksiga tutvuda.
Tihtipeale on hiina muuseumides ainult hiinakeelsed sildid ja selgitused asjadel juures, või siis kaootiliselt - mõni asi on chinglishis ja mõni ainult hiina keeles.
Rääkides chinglishist, siis kiirteelt juhatas sõdalaste juurde silt, millele oli kirjutatud: Terracota Worriors. Peaks olema muidugi Warriors, Worriors võiks tähendada näiteks „muretsejad”, ristisimegi need savimehikesed „savimuretsejateks”. Kuigi terrakota ja savi pole muidugi päris sama asi, aga „filoloogiline finess” „savimuretseja” oli hulga suupärasem.
Kompleksis oli ka muuseum, mis käsitles selle koha avastamist ja ehitamist. Ja loomulikult ka pildid kuulsustest, kes kõik seda kohta külastanud olid. Muide, ka Pekingis Quan ju de’s, selles kuulsas partlas, on sissepääsu juures pildid maailmakuulsustest, kes seal einestamas on käinud.
Millalgi 1970-tel hakkas kohalik talupoeg kaevu kaevama ja avastas maa alt sõjameeste kujud. Neid on seal tuhandeid, erinevas poosis, hobustega ja ilma, ja erineva relvastusega. Kunagi olid nad ka värvilised, kuid praeguseks on värv muidugi maha kulunud. Paljud kujud on lagunenud, huvitav, kas nad liimivad neid kokku? Kujude kaitseks on ehitatud suured paviljonid. Kuna oli jaanuar, siis koht turistidest just ei kubisenud, ilmselt on suvel üsna rakse leida reelingu ääres vaba kohta, et neid kujusid vaadata. Vt pilte Flick’ist.
Kokkuvõttes oli see koht muidugi põnev ja tasub igal juhul külastamist, ilmselt on see Hiina (ja kogu maailma) üks olulisemaid vaatamisväärsusi.
Taksojuht ootas meid, kuni me „savimuretsejaid” vaatasime ja viis meid tagasi hotelli. Linna sõites möödusime ühest kohast, kus olid justkui mingi tööstuskompleksi õuele püsti löödud Egiptuse püramiidid, isegi sfinksi büst oli olemas. See koopia oli muidugi originaalist kordades väiksem, kuid juba selle olemasolu iseeneset on kummastav. Hiinlased armastavad vist igasugu koopiaid teha (lisaks cd-dele ja Gucci käekottidele ;)). Näiteks Zhengzhou lääneservas kõrgub võlts Big Ben.
Pärastlõunal kondasime veel linna peal, ühes pargis, kus penskarite löökpillirühm harjutas mingit reibast ja lärmakat helindit, moslemi kvartalis, vanalinna kaubandustänavatel.
Zhuoya ütles, et Xi’an on tema lemmiklinn, et see on väga ilus. Noh, meie leidsime, et Hiina linnad on kõik üsna sarnased, muidugi lisavad ilusad pargid, linnamüürid ja vanalinn võlu ja sarmi, kuid ka need linnamüürid võivad olla üsna sarnased. Ja nüüdseks olen ma Judy’ga ühel nõul, et templid on kõik ühesugused - ükskõik kui mitmeid sa ka ei külastaks, tunduvad nad lõppkokkuvõttes vägagi sarnased.
Kolmandal hommikul suundusime rongijaama, et sõita Zhengzhousse.
Xi’an on väga vana linn, seal on võimsad mitme suure väravaga neljakandilised linnamüürid ja nende vahel moslemikvartal hiinapärase mošeega. Linnas on mitmeid parke ja pagoode, kesklinnas on kella- ja trummitorn, mõned muuseumid, nö vanalinn öise turuga ja kindlasti veel palju põnevat, mida me avastada ei jõudnud.
Külastasime Xi’ani ajaloomuuseumi, kus keskenduti peamiselt Xi’anile kui siiditee olulisele sõlmpunktile ja muidugi olid muuseumis ka mõned terrakotasõdalased. Kondasime kesklinnas, moslemi kvartalis, vaatasime Väikese Hane pagoodi ja seda ümbritsevat parki, mis vastukaaluks pagoodikompleksile oli modernne, kuid siiski hiinapärane. Kuna see park oli tasuline, siis oli seal väga vähe inimesi ja see oli ebahiinalikult vaikne ja puhas. Kuigi linn ise oli üsna kollakas-hallikalt tolmune, süüdistasime selles kõrbetuuli.
Õhtul oli ühe reisikaaslase sünnipäev, mida tähistasime suures heledalt valgustatud ja kollaste laudlinadega restoranis. See koht näis olevat spetsialiseerunud mereandidele, millest meie maitsesime kalmaari. Kalmaar oli veidi kummine, kuid üsna hea, aga Xiamenis söödud kalmaar oli palju parem.
Järgmisel päeval võtsime hotelli eest takso ja sõitsime Terrakotasõdalasi vaatama. Leppisime taksojuhiga 200 jüääni peale kokku ja leidsime, et see on soodne. Muidugi oleks sinna saanud ka liinibussiga mitu korda odavamalt, kuid me otsustasime priisata ja valida mugavuse. Need sõdalased asuvad linnast umbes 60 km kaugusel. See on Hiina üks suurimaid turismikomplekse, mida veelgi laiendatakse. Parkimisplatsilt sõdalaste juurde pääsemiseks tuleb kõndida vähemalt 1 km ja mööduda arvukatest suveniiripoodidest, mille müüjad valjuhäälselt „Hello” hüüavad ja kutusvad vaatama oma „unikaalseid” sõdurikujukesi.
Sinna ehitati veelgi juurde erinevaid maju, tundus, et restorane ja majutusasutusi. Enne piletiputkat ja sissepääsuväravaid pakkusid erinevad giidid meile oma teenuseid, küllap on inglise keelne giiditeenus kordades kallim kui hiinakeelne ;)
Aga me loobusime giiditeenusest ja otsustasime omal käel kompleksiga tutvuda.
Tihtipeale on hiina muuseumides ainult hiinakeelsed sildid ja selgitused asjadel juures, või siis kaootiliselt - mõni asi on chinglishis ja mõni ainult hiina keeles.
Rääkides chinglishist, siis kiirteelt juhatas sõdalaste juurde silt, millele oli kirjutatud: Terracota Worriors. Peaks olema muidugi Warriors, Worriors võiks tähendada näiteks „muretsejad”, ristisimegi need savimehikesed „savimuretsejateks”. Kuigi terrakota ja savi pole muidugi päris sama asi, aga „filoloogiline finess” „savimuretseja” oli hulga suupärasem.
Kompleksis oli ka muuseum, mis käsitles selle koha avastamist ja ehitamist. Ja loomulikult ka pildid kuulsustest, kes kõik seda kohta külastanud olid. Muide, ka Pekingis Quan ju de’s, selles kuulsas partlas, on sissepääsu juures pildid maailmakuulsustest, kes seal einestamas on käinud.
Millalgi 1970-tel hakkas kohalik talupoeg kaevu kaevama ja avastas maa alt sõjameeste kujud. Neid on seal tuhandeid, erinevas poosis, hobustega ja ilma, ja erineva relvastusega. Kunagi olid nad ka värvilised, kuid praeguseks on värv muidugi maha kulunud. Paljud kujud on lagunenud, huvitav, kas nad liimivad neid kokku? Kujude kaitseks on ehitatud suured paviljonid. Kuna oli jaanuar, siis koht turistidest just ei kubisenud, ilmselt on suvel üsna rakse leida reelingu ääres vaba kohta, et neid kujusid vaadata. Vt pilte Flick’ist.
Kokkuvõttes oli see koht muidugi põnev ja tasub igal juhul külastamist, ilmselt on see Hiina (ja kogu maailma) üks olulisemaid vaatamisväärsusi.
Taksojuht ootas meid, kuni me „savimuretsejaid” vaatasime ja viis meid tagasi hotelli. Linna sõites möödusime ühest kohast, kus olid justkui mingi tööstuskompleksi õuele püsti löödud Egiptuse püramiidid, isegi sfinksi büst oli olemas. See koopia oli muidugi originaalist kordades väiksem, kuid juba selle olemasolu iseeneset on kummastav. Hiinlased armastavad vist igasugu koopiaid teha (lisaks cd-dele ja Gucci käekottidele ;)). Näiteks Zhengzhou lääneservas kõrgub võlts Big Ben.
Pärastlõunal kondasime veel linna peal, ühes pargis, kus penskarite löökpillirühm harjutas mingit reibast ja lärmakat helindit, moslemi kvartalis, vanalinna kaubandustänavatel.
Zhuoya ütles, et Xi’an on tema lemmiklinn, et see on väga ilus. Noh, meie leidsime, et Hiina linnad on kõik üsna sarnased, muidugi lisavad ilusad pargid, linnamüürid ja vanalinn võlu ja sarmi, kuid ka need linnamüürid võivad olla üsna sarnased. Ja nüüdseks olen ma Judy’ga ühel nõul, et templid on kõik ühesugused - ükskõik kui mitmeid sa ka ei külastaks, tunduvad nad lõppkokkuvõttes vägagi sarnased.
Kolmandal hommikul suundusime rongijaama, et sõita Zhengzhousse.
posted by Katrin at
12:56 PM
