Hiina kiirteed
Vikerkaar oli mõistnud vist minu rongivintsutuste täit ulatust, igatahes selgus hommikul, et me sõitsime Zhengzhousse hoopis ülikooli mikrobussiga, Vikerkaar, mina ja indialased. Samuti oli ta mulle reseveerinud koha ukse juures, kus oli kõige rohem jalaruumi. Sõit provintsi pealinna kestis homikul 2 tundi, pärastlõunal tagasi tulles 2,5 tundi – seega sama kaua kui rongiga oleks läinud, kuid autoga sõita on kordades kallim. Vikerkaar ütles ka, et ta poleks rongis meile istekohta saanud ja see oleks ka väga ülerahvastatud olnud.
Ülikooli mikrobuss oli päevinäinud, kuid püsis ühes tükis koos. Sõitsime Zhengzhousse mööda national highway’d, mis oli umbes sarnane tee nagu Tallinnast Narva poole sõites läheb. Tee kvaliteet oli ka üsna sama. Hommikul polnud teedel näha praktiliselt ühtegi sõiduautot, ainult suured ülekoormatud veoautod ja mõni buss. Meie bussijuht sõitis 120 km/h (lubatud sõidukiirus muide) slaalomit rekkade vahel, olematu pikivahega, möödudes neist ka paremalt poolt. Mina istusin keskel ja loomulikult polnud istmetel turvavöösid, nii et mõtlesin, kui peaks avarii juhtuma, lendan ma pea ees otse läbi esiklaasi. Ütlesin Vikerkaarele seda ka, ta ütles, et jah, kõik välismaa õpetajad muretsevad nende turvavööd pärast. Kuna kõik rekkad on kohutavalt ülekoormatud, isegi külmutusauto katusele on pandud suur kuhi mingeid kaste ja kaubapalle, siis on nad möödasõidul üliaeglased, meie bussijuht istus neil sabas ja vilgutas tulesid, et nad kiiremini sõidaksid. Üldiselt oli sinnasõit jällegi üsna õõvastav elamus, tagasi tulles oli teedel veelgi rohkem autosid, siis nägime ikka sõiduautosid ka, ja seega tuli slaalomit veelgi tihedamalt teha, järsult pidurdada aeglaste traktorite taga jne. Saan aru, miks enamik hiinlasi sõidab rongiga, sest see on kordades odavam, kiirtee maks on sõiduautole 60-80 jüääni, lisaks bensiin. Lisaks on see ka üsna ohtlik ;)) Tagasi tulles oli teedel mitmeid remondibrigaade, kes lappisid auke. Üks sõidurada oli suletud ja et autojuhid juba kaugelt näeksid ümber reastuda, oli teesulu kummassegi otsa pandud üks mees lehvitama suure punalipuga.
Ülikooli mikrobuss oli päevinäinud, kuid püsis ühes tükis koos. Sõitsime Zhengzhousse mööda national highway’d, mis oli umbes sarnane tee nagu Tallinnast Narva poole sõites läheb. Tee kvaliteet oli ka üsna sama. Hommikul polnud teedel näha praktiliselt ühtegi sõiduautot, ainult suured ülekoormatud veoautod ja mõni buss. Meie bussijuht sõitis 120 km/h (lubatud sõidukiirus muide) slaalomit rekkade vahel, olematu pikivahega, möödudes neist ka paremalt poolt. Mina istusin keskel ja loomulikult polnud istmetel turvavöösid, nii et mõtlesin, kui peaks avarii juhtuma, lendan ma pea ees otse läbi esiklaasi. Ütlesin Vikerkaarele seda ka, ta ütles, et jah, kõik välismaa õpetajad muretsevad nende turvavööd pärast. Kuna kõik rekkad on kohutavalt ülekoormatud, isegi külmutusauto katusele on pandud suur kuhi mingeid kaste ja kaubapalle, siis on nad möödasõidul üliaeglased, meie bussijuht istus neil sabas ja vilgutas tulesid, et nad kiiremini sõidaksid. Üldiselt oli sinnasõit jällegi üsna õõvastav elamus, tagasi tulles oli teedel veelgi rohkem autosid, siis nägime ikka sõiduautosid ka, ja seega tuli slaalomit veelgi tihedamalt teha, järsult pidurdada aeglaste traktorite taga jne. Saan aru, miks enamik hiinlasi sõidab rongiga, sest see on kordades odavam, kiirtee maks on sõiduautole 60-80 jüääni, lisaks bensiin. Lisaks on see ka üsna ohtlik ;)) Tagasi tulles oli teedel mitmeid remondibrigaade, kes lappisid auke. Üks sõidurada oli suletud ja et autojuhid juba kaugelt näeksid ümber reastuda, oli teesulu kummassegi otsa pandud üks mees lehvitama suure punalipuga.
posted by Katrin at
12:21 PM
