Kirjutamata reeglid

Kahe kampuse vahel kurseerivad ülikooli bussid. Kui loeng algab Põhjakampuses täistunnil, läheb Lõunakampusest sinna buss kell pool ja kümme enne täistundi. Kui minna poolese bussiga, jõuab kohale liiga vara ja peab 15 minutit niisama ootama. Kui minna kümme enne bussiga, jääb tundi 5 min hiljaks. Nagu nad ei saaks seda bussi panna 5 min varem väljuma! Eelmisel nädalal läksin kohusetundlikumalt varasema bussiga ja passisin seal veerand tundi enne koolikella. Sel nädalal otsustasin asja lõdvemalt võtta ja minna hilisema bussiga. Märkasin, et enamik õpetajaid ei põe selle mõneminutise hilinemise pärast. Kui buss täpselt kell 8.00 jõudis Põhjakampusesse, jalutasid hiinlastest õpetajad rahulikult omavahel vesteldes õppehoonete poole, keegi ei tundunud eriti kiirustavat, kuigi nad olid kõik juba hiljaks jäänud. Sama lugu on ka ennelõunase loengu lõppemisega. Tunniplaani järgi peab see lõppema kl 12.00, siis on 2-tunnine lõunapaus (söömiseks ja puhkuseks või lõunauinakuks) ja järgmine loeng algab alles kl 14.00. Kui mina eelmisel nädalal lõpetasin punkt kell 12.00, oli Põhjakampuse 8. õppehoone juba tühi. Täna otsustasin ka ise mitte üle pingutada ja kui ma sain oma tänaste teemadega kell kolmveerand 12 juba ühele poole, ei hakanud ma mingit muud ajatäidet tegema, vaid lõpetasin tunni. Kui ma mõne minuti pärast kampuse töötajate bussi jõudsin, oli see juba rahvast täis! OK, võib-olla kõik bussis istujad ei olnud õpetajad, vaid sekretärid ja muud töötajad, aga ikkagi, nende seas oli ka piisavalt palju õpetajaid. Seega pidid nad olema oma tunni juba veelgi varem lõpetanud. Selline „varastamine” käib siis siin. Üldjuhul on hiinlased aga suhteliselt täpsed oma kokkulepetes, võib-olla ainult 10 minutit hilinevad. Sellega teevad nad näiteks prantslastele ja teistele lõuna-eurooplastele küll silmad ette.

Veel õpetajatest. Kui me koos bussi ootame ühes või teises kampuses, siis ega nad eriti ei julge läheneda ja tutvust sõlmida või juttu ajada. Piidlevad eemalt. Kui nad just pole ka ise inglise keele õpetajad, on nende inglise keele tase kehv või nad igatahes põevad selle pärast.
Meesõpetajad kannavad pea kõik musti lääne ülikonna pükse ja triiksärki (ilma lipsuta) või tumepruuni džemprit, enamikul on püksirihma küljes kimp võtmeid, mis siis igal sammul kõliseb. No ma ei tea, mis võtmed need saavad neil olla, kodu ja klassiruumide omad või? Kuidas saab ühel inimesel üldse iga päev vaja minna vähemalt kümmet võtit? Või on see mingi staatust näitav aksessuaar?

Ja ka (mees)õpetajad sülitavad maha. Paremate kommetega neist sülitavad prügikasti. Aga olen näinud ka mõningaid keskealisi naisõpetajaid maha sülitamas.

Võiks ju eeldada, et õpetajad on keskmisest intelligentsemad, vähemalt on neil mingigi haridus ja võib-olla talupojast erinev maailmavaade ja elukogemus. Aga igatahes vahivad nad välisõpetajaid bussi oodates ja bussis olles sama elevil ja üllatunud ilmega nagu tavalised hiinlasedki. No OK, vähemalt nad ei hüüa „hello!” ega „laowai”, kui mind näevad... :D