Tänased tunnid

Kell on 12, jõudsin just koju pärast kahte Oral Englishi loengut (kokku 4 püstijalatundi). Need kaks resbaste gruppi, keda õpetan, on erineva tasemega. Ilmselt pandi nad kokku sisseastumistesti tulemuste põhjal. Üks grupp on ärksam ja oskab rohkem rääkida, teised on nõrgemad ja ei näita üles ka mingit initsiatiivi õppida. Manitsen neid kogu aeg, et see on ainus võimalus neil inglise keelt praktiseerida ja kui nad seda ei kasuta, siis ei õpi nad midagi. Pean neilt ise vägisi vastuseid oma küsimustele välja pressima. Kutsusin siis mõned klassi ette dialooge lugema. Ütlesin neile, et kui nad suhtlevad välismaalastega, peavad nad seisma sirgelt, hoidma pead püsti ja rääkima valju häälega. Kui sa peidad pilku ja pomised midagi vaikselt oma nina alla, siis üksi välismaalane ei hakka sinuga suhtlema, sest ta loeb sinu käitumisest välja, et sa pole aus ja sul on midagi varjata. Läksin ise klassi taha serva ja ütlesin, et mina pean teid siia kuulma, kui te dialoogi loete. Minu kõrvakuulmine on korras, kuid mõni tudeng on isegi mõne meetri pealt kuuldamatu, eriti veel, kui ta hääldus on ka kohutav. Võib-olla tundusin ma mõne tüdruku jaoks liiga agressiivne, sest sõna otseses mõttes sundisin neid vägisi kõigi ees esinema. Ja enamik neist on häbelikud või siis nad pabistavad ja siis ei tule muidugi valju selge häälega rääkimisest midagi välja. See on jälle kultuurierinevuse teema, aga liigne tagasihoidlikkus ja vaiksel häälel kõnelemine ei ole minu kui lääne inimese meelest voorus. Selgitasin neile, mis asi on kehakeel ja kui vajalik on kaaskõnelejaga silmside hoidmine, vähemalt läänlaste jaoks. See tuleb neil ikka raskelt, aga ma ei jäta jonni. Kavatsen neid edasi terroriseerida. Vihastasin nende peale (üritasin seda mitte välja näidata) ja ütlesin, et järgmise kahe tunni jooksul peavad kõik klassi ees end 10 lausega tutvustama. Andsin isegi küsimused selle jaoks. Ja ma kavatsen kõiki piinata, panen nimeliselt kirja, kes on vastanud ja kes mitte.
Kahe grupi erinevus on ka selles, et ühes grupis oli vabatahtlikke nii poiste kui tüdrukute seas, kes pakkusid ise end klassi ette dialoogi lugema, teises grupis pidin ma ise nood „õnnetud” välja valima.

Selles suhtes on minu neli kolmanda kursuse filologide English Writingu gruppi palju mõnusamad õpetada.

Ja veel, imstan, kuidas Wesley, kes õpetab ka Oral Englishit, ja kes räägib väga vaikselt, selle 60-pealise karja ees suures kõleda sruumis end kuuldavaks teeb. Ja lisaks on ta ka oma vanusest tulenevalt veidi kõva kuulmisega.