Zhengzhou
Zhengzhousse jõudsime õhtul ja kulgesime rongijaamast lähedalasuvasse hotelli. Sel õhtul oli meil plaanis kohtuda Frankiga ja süüa koos õhtust. Frank oli see tüüp, keda kohtasime raudteejaamas Judy ja Wesley’ga Pekingisse sõites. Ta teadis, et oleme sel õhtul tulemas, sellele vaatamata hilines ta tund aega ja polnud valmis vaadanud restorani, kus õhtustada. Diagnoosisime ta soss-sepaks, sest ükski normaalne džentelmen poleks lasknud neljal daamil tema järel tund aega oodata ega poleks vedand meid tükk aega mööda ZZ kesklinna söögikohti ringi. Uhkemad restoranid põlgas ta liiga kalliks (nagu oleks me eeldanud, et tema teeb meile välja! Aga tont seda teab, mida ta mõtles...) lõpuks leidis ta ühe urka, kus ta kunagi käinud oli ja kinnitas meile, et sealne söök on väga maitsev. See oli väike, mõne lauaga söögikoht, peremees kutsus minu ja Frangi kööki, et me ise valiksime, millest me tahame, et nad meile toitu valmistaksid. Minu meedikust sõprade meelest oli selline söögikoht räpane ja nõme, minu meelest üsna tavapärane väikese „perefirma” koht. Hea, et meedikud kööki ei näinud, muidu poleks nad sealset sööki puutunud. Köök oli ilmselt sada aastat pesemata, kõik pinnad – pliit, lauad, seinad, põrand – olid kaetud ühesuguse pruuni rasvase räpakihiga. Ja keset kõike seda oli puust lõikelaudadel valmistükeldatud juurviljad ja liha. Loomulikult tegi peremees süüa selle sama räpase jopega, millega ta õueski käis ja loomulikult polnud seal mitmeid soojaveekraane erinevate asjade pesemiseks, nagu euronõuded ette näeksid. Hea, kui peremees kord päevaski käsi pesi. Mind see köök enam ei šokeerinud ja nii me siis tellisime Frankiga meile õhtusöögi, osutades asjadele, mida süüa tahame. Kokkuvõttes olidki söögid seal väga maitsvad ja mitte kallid. Ja kõhuhädasid selle söögi tagajärjel me ka ei saanud.
Kuna Frank oli oma rolleri parkinud hotelli tagahoovi, saatis ta meid hotelli ja tahtis meiega pildistada ja e-maile vahetada. Tegimegi seda hotelli fuajees ja kinkisime talle Eesti šokolaadi. Kokkuvõttes üsna mõttetu õhtu, aga tasklisti „kohtumine huvitavate inimestega” läks linnuke kirja.
Kuna Frank oli oma rolleri parkinud hotelli tagahoovi, saatis ta meid hotelli ja tahtis meiega pildistada ja e-maile vahetada. Tegimegi seda hotelli fuajees ja kinkisime talle Eesti šokolaadi. Kokkuvõttes üsna mõttetu õhtu, aga tasklisti „kohtumine huvitavate inimestega” läks linnuke kirja.