Window shopping Zhengzhous

Läksime siis sööma ühte suvalisse kohta kesklinnas. Autojuht tuli ka meiega. India mehel oli paastupäev, mis tähendas, et ta võis sel päeval süüa ainult piima ja puuvilju. Naisel on siis järgmisel päeval samasugune paast. See on seotud nende religiooniga. Kui me kõik ümmarguse laua taga istusime, siis võis mägata, et indialased pole kuigi osavad söögipulkade kasutajad, igatahes pudistasid ja lödistasid nad palju. Indias süüakse ju parema käe näppudega tegelikult vist. Ainus, kes kõvasti luristas ja matsutas, oli meie bussijuht. Ülejäänud kõik vaatasid teda ja sõid hääletult, tema aga nautis asja täiega. Ta ei märganud ka, et mina ja indialased teda pika pilguga pärast iga lörtsu ja lurinat vahime, tema nautis sööki täiega. Õnneks ta vähemalt ei röhitsenud laua taga. Niipalju siis Aasia söömiskultuurist.

Pärast sööki läksime window shoppingule kesklinna uhkeimasse kaubamajja, mida Vikerkaar tahtis meile näidata. See oli suur ja moodne ja läänelik, nagu meie Stockmann, kõik tuntumad ülemaailmsed kaubamärgid olid esindatud. Asjad olid seal kallid, keskmise hiinlase jaoks kättesaamatult kallid. Ega seal ostjaid ka polnud, peale meie hulkus veel mõni üksik hiinlane seal ringi, sel hetkel oli poes kindlasti müüjaid rohkem kui ostjaid. Ühe leti taga müüdi juukseklambreid. Vikerkaar kohe asus neid uurima ja valis välja värviliste klaasitükkidega kaunistatud läikivast metallist lipsukujulise klambri. Küsis siis minu käest, mis ma aravan. Ma ütlesin, et mina ei ostaks seda, aga meil on ka erinev maitse. Valisin talle hoopis teistsuguse ja vähem robustse klaasitükkidega lillekujulise juuksenõela, mis torgatakse juuksekrunni. Vikerkaar ütles, et ta ei oska juuksekrunni teha, müügiposs siis keeras talle krunni pähe ja torkas nõela sellest läbi. See ehe oli väga ilus mustade juuste taustal, kahjuks aga olid tal juuksed liiga lühikesed ja see krunn vajus laiali. Igal juhul peab ta veel juukseid kasvatama, et seda juuksenõela kanda. Aga ta ostis lõpuks mõlemad ära, nii minu soovitatu, kui ka selle, mis talle endale meeldis.

Ma ütlesin talle, et mul on vaja näovett ka. Ta ei saanud alguses aru, mis see on. Selgitasin siis seda ja leidsin ka riiulilt ühe Nivea oma. Vikerkaar vaatas mind sellise pilguga, et mida need läänlased küll kasutavad. Selge see, et tema ei meigi end kunagi ega kasuta ka näovett, juuksepalsamit ja muid naiste keemiakaupu. See näovesi oli selles kaubamajas kallim isegi kui Eestis, seega ma muidugi ei hakanud seda ostma, vaid otsustasin Zhumadianist oma ostud soodsamalt teha.