Õhtusöök välismaa õpetajatega
Kolmapäeva õhtul, kohe pärast hiina keele tundi, viidi meid bussiga ühte vähe peenemasse restorani kesklinnas. Endiselt ei ilmunud kohale salapärane ameeriklane Hamilton, kes Vikerkaare sõnul magas (ilmselt peatäit välja). Kohal olid indialased, austraallased, Camerouni tüdrukud, mina, Vikerkaar, tema ülemus Mister Wang, inglise keele osakonna juhataja Lily (50-tes mitte kõige meeldivam naisterahvas, kes rääkis hiinlase kohta head, kuid vigade ja aktsendiga inglise keelt). Lauda istus ka meie luristav ja matsutav bussijuht ja hiljem ka ülikooli välissuhete osakonna parteisekretär – pikk inetu ümmarguse näoga mees, kes oskas ainult kümmet inglisekeelset sõna ja iga kord, kui ta ühe neist välja ütles, purskas ta naerma. Ilmselt ei suutnud ta kuidagi harjuda mõttega, et ta „räägib” siin välismaalastega inglise keelt ;)) Parteisekretäri funktsioon oli ilmselt üle vaadata, mis loomad need välismaalased on, kes siin ülikoolis töötavad, ja vist ka valvata, et hiinlased midagi kohatut välismaalastega ei lobiseks. Igatahes oli see mõttetu mees kohal ainult lühikest aega, vitsutas kere täis, ütles mõned sõnad, naeris mõned korrad ja lahkus üsna kiirelt. Võib-olla oli sealviibimine temagi jaoks tüütu kohustus.
Mister Wang oli noor ja meeldiv mees, kelle lääne ülikond istus üsna hästi seljas. Tavaliselt kannavad täiskasvanud hiina mehed lääne ülikonna pükse, nad tõstavad vöökoha väga kõrgele ja topivad oma džemprid ja sviitrid kõik püksi, nii et nad on keskkohast kõik pundunud. Ja see teeb nad üsna naeruväärseks. Kui nad kannaksid hästiistuvaid teksasid, näeksid nad palju normaalsemad välja. Teksasid kannavad aga ainult noored, nii poisid kui tüdrukud, niipea, kui ülikool seljataga, lähevad nad kõik üle lääne ülikondadele. Hiina mehed on üldiselt inetud, eriti need, kes on väikest kasvu ja lühikeste jalgadega. Pikematel on ka pikemad jalad ja igasugused püksid istuvad neil paremini seljas. No see selleks, igatahes Wang nägi ühe keskmise hiina mehe kohta üllatavalt kobe välja.
Üritusele ei ilmunud ka kõige suurem ülemus Miss Tang, eks näis, millal meil tekib see au temaga kohtuda.
Wang tellis siis erinevaid toite – pekingi parti (mis muidugi polnud nii hea kui Pekingis), aurutatud kala – mis oli jälle väga õrn, siis mingi taime juurt, mis oli tärklise maitsega ja magus, mulle see juur ei maitsenud, erinevaid juurvilju ja seeni. Kokkuvõttes päris head söögid. Tutvusime ka hiina joogikommetega, mis tähendab seda, et esimese toosti ütles kõige tähtsam kohalviibija – hetkel siis Wang – ja jõi oma klaasi tühjaks. Tema sõnum oli lihtne – Welcome to China! Siis pidid kõik külalised samuti oma klaasi kaks korda tühjendama. Meie jõime seal õlut (lahja, ainult 3-kraadine) ja teed (muide mõlemat veinipokaalidest! ;)), nii et klaasi tühjendamine polnud probleem. Indialased on taimetoitlased ja ei joo ka alkoholi, nendele valati siis mahla. Ja nii mitu ringi. Wang oli vilunud jooja, kohe näha, et ta on pidanud koos välismaalaste ja eriti koos ameeriklase Hamiltoniga palju jooma, nagu Vikerkaar teadis rääkida. Tegelikult nad ei nõudnud, et me mitu ringi õllepokaale tühjendaksime, piisas ka paarist lonksust, kusjuures Wang seisis õllepudeliga selja taga ja valas pärast kahte lonksu klaasi uuesti triiki täis. Purju sel õhtul küll keegi ei jäänud.
Vikerkaar ütles järgmisena toosti meie sõpruse terviseks ja tänas, et me olime tulnud sinna ülikooli õpetama.
Wang rääkis natuke ka hiina Kesksügise festivalist ja andis igaühele karbi kuukookidega.
Õhtusöögil selgus ka, et mingeid üritusi välismaa õpetajatele sel pühadenädalal ei tule, kuna väidetavalt ei saa me ülikooli busse kasutada, sest need on kasutuses ülikoolile reklaami tegemisel. Seega igaüks vaadaku ise, kuidas enda vaba nädalat sisustab. Aafriklased pidid nädalavahetusel minema provintsi pealinna Zhengzhousse šoppama, austraallased aga plaanisid minna viieks päevaks ümbruskonda loodusesse matkama. Nad olid Lonely Planetist asja uurinud ja vist isegi mõned hotellid bronninud. Ütlesin Judyle, et kui neile sobib, siis võtku mind kaasa. Minek oleks siis esmaspäeva hommikul kell viis ja bussiga. Leppisime kokku, et nädalavahetusel helistame üle. Andsin neile oma mobiilinumbri. Igatahes lähen ma nendega kaasa, kui nad mind kutsuvad muidugi, ma ei saa neile väga peale ka käia, võib-olla tahavad nad isekeskis olla ja reisida. Hindud ei lähe kuskile, nemad puhkavad, sest on reisist väsinud (millisest küll? Me oleme siin juba üle kahe nädala kohapeal olnud?) ja tutvuvad Zhumadiani linnaga (mida nad siis siiani küll tegid???). Ei saa ma neist aru. Aga nad on suht tropid enivei. Judy rääkis mulle, et nende elufilosoofia ei klapi ei hindude ega aafrika tüdrukutega, noh, viimastega on nad siin koos kauem olnud. Loodame, et nad kutsuvad mind kaasa. Kui mitte, siis eks ma ka kondan linna peal ringi, ma pole sugugi kõiki šoppingukohti ja parke veel avastanud siin. Connie pidi sõitma lõunasse, aga Glory jääb siia, võib-olla siis saab koos temaga kasvõi näiteks baari minna õhtul. Ma pole neist aafrika tibidest ka veel selget sotti saanud, mis tüüpidega on tegu. Ja kui siis ka Li Jing minuga tegeleb ja äkki ka oma kodulinna näitab, poleks hullu miskit. Peaasi, et internetti oleks, sest nüüd pole mul mullegipärast teist päeva internetti.
Mister Wang oli noor ja meeldiv mees, kelle lääne ülikond istus üsna hästi seljas. Tavaliselt kannavad täiskasvanud hiina mehed lääne ülikonna pükse, nad tõstavad vöökoha väga kõrgele ja topivad oma džemprid ja sviitrid kõik püksi, nii et nad on keskkohast kõik pundunud. Ja see teeb nad üsna naeruväärseks. Kui nad kannaksid hästiistuvaid teksasid, näeksid nad palju normaalsemad välja. Teksasid kannavad aga ainult noored, nii poisid kui tüdrukud, niipea, kui ülikool seljataga, lähevad nad kõik üle lääne ülikondadele. Hiina mehed on üldiselt inetud, eriti need, kes on väikest kasvu ja lühikeste jalgadega. Pikematel on ka pikemad jalad ja igasugused püksid istuvad neil paremini seljas. No see selleks, igatahes Wang nägi ühe keskmise hiina mehe kohta üllatavalt kobe välja.
Üritusele ei ilmunud ka kõige suurem ülemus Miss Tang, eks näis, millal meil tekib see au temaga kohtuda.
Wang tellis siis erinevaid toite – pekingi parti (mis muidugi polnud nii hea kui Pekingis), aurutatud kala – mis oli jälle väga õrn, siis mingi taime juurt, mis oli tärklise maitsega ja magus, mulle see juur ei maitsenud, erinevaid juurvilju ja seeni. Kokkuvõttes päris head söögid. Tutvusime ka hiina joogikommetega, mis tähendab seda, et esimese toosti ütles kõige tähtsam kohalviibija – hetkel siis Wang – ja jõi oma klaasi tühjaks. Tema sõnum oli lihtne – Welcome to China! Siis pidid kõik külalised samuti oma klaasi kaks korda tühjendama. Meie jõime seal õlut (lahja, ainult 3-kraadine) ja teed (muide mõlemat veinipokaalidest! ;)), nii et klaasi tühjendamine polnud probleem. Indialased on taimetoitlased ja ei joo ka alkoholi, nendele valati siis mahla. Ja nii mitu ringi. Wang oli vilunud jooja, kohe näha, et ta on pidanud koos välismaalaste ja eriti koos ameeriklase Hamiltoniga palju jooma, nagu Vikerkaar teadis rääkida. Tegelikult nad ei nõudnud, et me mitu ringi õllepokaale tühjendaksime, piisas ka paarist lonksust, kusjuures Wang seisis õllepudeliga selja taga ja valas pärast kahte lonksu klaasi uuesti triiki täis. Purju sel õhtul küll keegi ei jäänud.
Vikerkaar ütles järgmisena toosti meie sõpruse terviseks ja tänas, et me olime tulnud sinna ülikooli õpetama.
Wang rääkis natuke ka hiina Kesksügise festivalist ja andis igaühele karbi kuukookidega.
Õhtusöögil selgus ka, et mingeid üritusi välismaa õpetajatele sel pühadenädalal ei tule, kuna väidetavalt ei saa me ülikooli busse kasutada, sest need on kasutuses ülikoolile reklaami tegemisel. Seega igaüks vaadaku ise, kuidas enda vaba nädalat sisustab. Aafriklased pidid nädalavahetusel minema provintsi pealinna Zhengzhousse šoppama, austraallased aga plaanisid minna viieks päevaks ümbruskonda loodusesse matkama. Nad olid Lonely Planetist asja uurinud ja vist isegi mõned hotellid bronninud. Ütlesin Judyle, et kui neile sobib, siis võtku mind kaasa. Minek oleks siis esmaspäeva hommikul kell viis ja bussiga. Leppisime kokku, et nädalavahetusel helistame üle. Andsin neile oma mobiilinumbri. Igatahes lähen ma nendega kaasa, kui nad mind kutsuvad muidugi, ma ei saa neile väga peale ka käia, võib-olla tahavad nad isekeskis olla ja reisida. Hindud ei lähe kuskile, nemad puhkavad, sest on reisist väsinud (millisest küll? Me oleme siin juba üle kahe nädala kohapeal olnud?) ja tutvuvad Zhumadiani linnaga (mida nad siis siiani küll tegid???). Ei saa ma neist aru. Aga nad on suht tropid enivei. Judy rääkis mulle, et nende elufilosoofia ei klapi ei hindude ega aafrika tüdrukutega, noh, viimastega on nad siin koos kauem olnud. Loodame, et nad kutsuvad mind kaasa. Kui mitte, siis eks ma ka kondan linna peal ringi, ma pole sugugi kõiki šoppingukohti ja parke veel avastanud siin. Connie pidi sõitma lõunasse, aga Glory jääb siia, võib-olla siis saab koos temaga kasvõi näiteks baari minna õhtul. Ma pole neist aafrika tibidest ka veel selget sotti saanud, mis tüüpidega on tegu. Ja kui siis ka Li Jing minuga tegeleb ja äkki ka oma kodulinna näitab, poleks hullu miskit. Peaasi, et internetti oleks, sest nüüd pole mul mullegipärast teist päeva internetti.
posted by Katrin at
12:34 PM
