Zhengzhou
Zhengzhousse jõudes püüdsime takso ja ütlesime taksojuhile, et viigu meid odavasse, kuid korralikku hotelli. Taksojuht küsis, kui odav see peab olema, ja et siin linnas on kõige odavamad 200-jüäänised hotellid, kuhu tema julgeb välismaalasi viia. Me siis ütlesime, et me pole miskid rikkurid turistid, meie töötame Hiinas ja et 200 öö eest on meie jaoks sobiv hind. Hotell, kuhu ta meid viis, asus kesklinnas, otse šoppingukeskuse kõrval ja oli selle raha eest üsna OK.
Õhtul me välja sööma ei läinud, sest Wesley oli kuskil külma saanud (näiteks konditsioneeritud bussis) ja kuna tema immuunsüsteem oli väga nõrk, nagu Judy teadis rääkida, Wesley oli nimelt hiinas viibides mitu korda kopsupõletikuga haiglas olnud, siis jätsime tema hotellituppa ja läksime ise poodi midagi kerget süüa ostma. Judy läks hiljem veel apteeki otsima, et Wesleyle antibiootikume osta. Ja Zhengzhou kaubamajas leidsime tumedat leiba! See oli selline pruun, nagu Eesti baieri leib, ja üks sort oli magus, rosinate ja kõrvitsaseemnetega, teine aga peaaegu üldse mitte magus ja kaetud seesamiseemnetega. Ostsime kumbki mõlemast sordist ühe pätsi, leib oli pehme ja värske ja äraütlemata hea!
Hotelli kõrval väljakul oli pagoodi sarnane kellatorn, kaunistatud värviliste tulukestega nagu jõulupuu. See kellatorn üllatas meid igal täistunnil pika muusikapala, kellalöökide ja valjuhääldist lastava kellaaja teatamisega. Meie hotellitubade aknad olid just selle kellatorni suunas, nii et kõik see kostis tuppa. Õnneks lasti seda mürarohket kellaaja teatamist õhtul kuni kl 11-ni ja hommikul alustati juba kell 6, seega vahepeal sai rahulikult magada.
Hommikul olin ma aga enne kella kuut ise üleval ja mitte kellalöökide pärast, vaid palju proosalisemal põhjusel. Ilmselt olin ma õhtul ostetud tomateid halvasti pesnud või kuskilt mujalt mingi kurjade kavatsustega bakteri endale sisse söönud, igatahes kuulasin kella kuueseid kellalööke vetsupotil istudes. Ja ma pidin seal vetsus käima iga veerandtunni tagant kuni keskpäevani välja. Nagu kiuste polnud mul söetablette ka kaasas, nii et pidin terve päeva kannatama teravate valusööstude käes, mis mul makku lõid, ja kohe pärast sellist valusööstu jälle vetsu jooksma. Keskpäevaks oli kõik vedel ja vähem vedel minu sisikonnast lahkunud. Teadsin, et pean palju vedelikku jooma, kuid seda oli raske teha, sest magu valutas ja see vedelik tuli kohe jälle välja. Meil oli plaanis sel päeval sõita Shaolini kungfu templisse ja mägedesse matkama, aga see jäi minu terviserikke tõttu ära. Tegelikult ei tundnud ka Wesley end kõige paremini, nii et otsustasime olla kuni kella 12ni hotellis, siis teha check out ja kohe tagasi koju Zhumadiani sõita. Judy oli hommikul tegus, käis rongijaamas meile pileteid ostmas, sest kuigi rongis polnud istekohta, oli seal wc. Viietunnist bussisõitu poleks ma tema arvates ilma vetsuta vastu pidanud. Ta ostis meile kõigile ka matkatoolid, et saaksime rongi vahekäigus istuda. Rong läks kell viis õhtul. Enne seda otsustasime siis minna Zhengzhou põhjaosas asuvasse Henani maakonna muuseumisse. Seal olid vetsud ja konditsioneeritud õhk, sest päev oli jälle lämmatavalt palav.
Kella 12-ks olid mu vetsukülastuste tihedus raugenud korrani tunnis, nii saime end muuseumisse asutada. Aga ma olin omadega ikka üsna läbi, nõrk ja dehüdreerunud, üritasin küll juua palju vedelikku, aga enesetunne oli kehv ikkakgi. Lohistasin end läbi selle muuseumi, mis oli üsna OK, kuid teiskordset külastust ei vääri. Puhkasin korduvalt koridoris pingil jalga ja hoidsin kõhtu kinni.
Siis sõitsime taksoga rongijaama, kus Judy ja Wesley sõid lõunat. Mina ei suutnud midagi süüa, jõin ainult sooja teed ja kausitäie lahjat riisikeedupuljongit, mida serveeriti nende riisitoitude juurde. Sellest rahunes mu magu veidike maha ja enesetunne läks paremaks. Rongi peale minnes olin juba üsna OK. Seal tuligi püsti seista, Judy ja Wesley istusid vahekäigus toolidel, kuid pidevalt trügis neist mööda edasi-tagasi saalivaid hiinlasi, lisaks veel kaubakärudega müüjad, nii et nad pidid iga minuti tagant püsti tõusma. Mina naaldusin maoli istmete seljatoe vastu ja nii suutsin selle 2-tunnise reisi ära kannatada. Õnneks ei pidanud ma ka rongi kohutavat peldikut külastama.
Koju jõudes oli mulle internet tekkinud, ilmselt keegi käis seda vahepeal siit parandamas või keerati kuskilt tsentraalselt kraan lahti, vastasin arvukatele murekirjadele, miks blogi nädal aega täiendatud pole ja kas ma ikka elus olen, ning kobisin kell 9 magama.
Õhtul me välja sööma ei läinud, sest Wesley oli kuskil külma saanud (näiteks konditsioneeritud bussis) ja kuna tema immuunsüsteem oli väga nõrk, nagu Judy teadis rääkida, Wesley oli nimelt hiinas viibides mitu korda kopsupõletikuga haiglas olnud, siis jätsime tema hotellituppa ja läksime ise poodi midagi kerget süüa ostma. Judy läks hiljem veel apteeki otsima, et Wesleyle antibiootikume osta. Ja Zhengzhou kaubamajas leidsime tumedat leiba! See oli selline pruun, nagu Eesti baieri leib, ja üks sort oli magus, rosinate ja kõrvitsaseemnetega, teine aga peaaegu üldse mitte magus ja kaetud seesamiseemnetega. Ostsime kumbki mõlemast sordist ühe pätsi, leib oli pehme ja värske ja äraütlemata hea!
Hotelli kõrval väljakul oli pagoodi sarnane kellatorn, kaunistatud värviliste tulukestega nagu jõulupuu. See kellatorn üllatas meid igal täistunnil pika muusikapala, kellalöökide ja valjuhääldist lastava kellaaja teatamisega. Meie hotellitubade aknad olid just selle kellatorni suunas, nii et kõik see kostis tuppa. Õnneks lasti seda mürarohket kellaaja teatamist õhtul kuni kl 11-ni ja hommikul alustati juba kell 6, seega vahepeal sai rahulikult magada.
Hommikul olin ma aga enne kella kuut ise üleval ja mitte kellalöökide pärast, vaid palju proosalisemal põhjusel. Ilmselt olin ma õhtul ostetud tomateid halvasti pesnud või kuskilt mujalt mingi kurjade kavatsustega bakteri endale sisse söönud, igatahes kuulasin kella kuueseid kellalööke vetsupotil istudes. Ja ma pidin seal vetsus käima iga veerandtunni tagant kuni keskpäevani välja. Nagu kiuste polnud mul söetablette ka kaasas, nii et pidin terve päeva kannatama teravate valusööstude käes, mis mul makku lõid, ja kohe pärast sellist valusööstu jälle vetsu jooksma. Keskpäevaks oli kõik vedel ja vähem vedel minu sisikonnast lahkunud. Teadsin, et pean palju vedelikku jooma, kuid seda oli raske teha, sest magu valutas ja see vedelik tuli kohe jälle välja. Meil oli plaanis sel päeval sõita Shaolini kungfu templisse ja mägedesse matkama, aga see jäi minu terviserikke tõttu ära. Tegelikult ei tundnud ka Wesley end kõige paremini, nii et otsustasime olla kuni kella 12ni hotellis, siis teha check out ja kohe tagasi koju Zhumadiani sõita. Judy oli hommikul tegus, käis rongijaamas meile pileteid ostmas, sest kuigi rongis polnud istekohta, oli seal wc. Viietunnist bussisõitu poleks ma tema arvates ilma vetsuta vastu pidanud. Ta ostis meile kõigile ka matkatoolid, et saaksime rongi vahekäigus istuda. Rong läks kell viis õhtul. Enne seda otsustasime siis minna Zhengzhou põhjaosas asuvasse Henani maakonna muuseumisse. Seal olid vetsud ja konditsioneeritud õhk, sest päev oli jälle lämmatavalt palav.
Kella 12-ks olid mu vetsukülastuste tihedus raugenud korrani tunnis, nii saime end muuseumisse asutada. Aga ma olin omadega ikka üsna läbi, nõrk ja dehüdreerunud, üritasin küll juua palju vedelikku, aga enesetunne oli kehv ikkakgi. Lohistasin end läbi selle muuseumi, mis oli üsna OK, kuid teiskordset külastust ei vääri. Puhkasin korduvalt koridoris pingil jalga ja hoidsin kõhtu kinni.
Siis sõitsime taksoga rongijaama, kus Judy ja Wesley sõid lõunat. Mina ei suutnud midagi süüa, jõin ainult sooja teed ja kausitäie lahjat riisikeedupuljongit, mida serveeriti nende riisitoitude juurde. Sellest rahunes mu magu veidike maha ja enesetunne läks paremaks. Rongi peale minnes olin juba üsna OK. Seal tuligi püsti seista, Judy ja Wesley istusid vahekäigus toolidel, kuid pidevalt trügis neist mööda edasi-tagasi saalivaid hiinlasi, lisaks veel kaubakärudega müüjad, nii et nad pidid iga minuti tagant püsti tõusma. Mina naaldusin maoli istmete seljatoe vastu ja nii suutsin selle 2-tunnise reisi ära kannatada. Õnneks ei pidanud ma ka rongi kohutavat peldikut külastama.
Koju jõudes oli mulle internet tekkinud, ilmselt keegi käis seda vahepeal siit parandamas või keerati kuskilt tsentraalselt kraan lahti, vastasin arvukatele murekirjadele, miks blogi nädal aega täiendatud pole ja kas ma ikka elus olen, ning kobisin kell 9 magama.
posted by Katrin at
12:10 AM
