Xinyang ja rahvuspark
Teel Xinyangi sõitsime läbi mitmest linnast ja asumist. Ühes linnas oli seda läbiva magistraali ääres keemiavabrik, mille korstnatest tuli mitmevärvilist tossu. Bussi imbus ka kohe imal lehk, mis meenutas nõuka aegset pesuvalgendaja lõhna. Selle linna majad olid kaetud pruuni tolmukorraga, nii et kõik see keemia ja tolm oli ka seal elavate inimeste kopsudes.
Jõudsime Xinyangi kella kahe paiku. Selle linna kõrval asus suur rahvuspark, kus sai mägedes ronida ja jalutada suure veehoidla tammil. See veehoidla oli väga suur ja varustas kogu Pekingi regiooni joogiveega. Kuna pimedaks läheb siin juba kell kuus õhtul, siis otsustasime, et lähme rahvusparki järgmisel hommikul, et seal terve päev veeta. Kohe rahvuspargi lähedal oli üks odav hotell, kus saime 100 jüääni eest toa. Kuna hiina odavates hotellides ühekohalisi tube eriti pole, siis tasub alati paarisarvulise grupina reisida. Nii maksin mina alati ööbimise eest poole rohkem. Odav hotell oli tõesti odav, meenutades oma sisustuse ja santehnika taseme poolest nõuka-aegseid pioneerilaagreid. Tubades on küll vannituba ja euroopalik wc, kuid torud lekivad või ongi niimodi konstrueeritud, et pärast duši all käimist on kogu vannitoa põrand märg. Miskitpärast ei suuda nad vee äravoolu kinnisesse torusse suunata, vaid must vesi peab ikka põrandale voolama ja siis äravoolurestist alla. Kuna siin on enamik maju ilma keskkütteta ja kliima niiske, siis lisab ka pidevalt niiske ja kopitav-hallitav vannituba hotellidele veel niiskust ja halba lõhna juurde. Miski järjekordne hiina ime. Aga ka kallimates, 200-jüäänistes 2-tärni hotellides, kus me hiljem ööbisime, oli vannitoad sama „disainiga”.
Xinyangi linnas oli suur järv, või oli see osa sellest samast suurest veehoidlast, igatahes oli seal mitme kilomeetri pikkune kaldapealne pargi ja puhkealaga. Kaldal istusid kalamehed ja õngitsesid ülipikkade õngedega, kuid neist möödudes me kellelgi kalu küll ei näinud. Küllap nad lihtsalt põgenesid oma pere ja naise juurest, et rahulikult järve ääres omaette olla ja õngi leotada. Järveäärne park oli kindlasti Rahva Spordi- või Olümpiapargi nimeline, sest seal oli palju erinevates dünaamilists poosides sportlaste kujusid. Need kujutasid aga lääne nimesi, mitte aasialasi, kõik olid Michelangelo Taaveti musklilise keha ja näoga. Lisaks oli seal ka monstruoosne skulptuur, mis kujutas postamendile tõstetud viit värvilist olümpiarõngast.
Üldiselt näis see linn heal järjel olevat, võib-olla tänu turistide hordidele, kes rahvusparki külastavad. Seal oli erinevaid valvuriputkaga väravas ja taraga piiratud nö uusrikaste elamurajoone, sammastega pseudoklassitsistlikke hooneid (neid näivad hiinlased iseäranis armastavat) ja Vahemere stiilis tellistest katusega villasid. Hiina arhitektuuri perverssete imede pildistamine saab nüüd küll mu uueks hobiks ;))
Käisime kesklinnas söömas ja naasesime hotelli. Jõime teed ja arutasime järgmiste päevade reisiplaane.
Hommikul, pärast odava hotelli kohta üllatavalt rikkalikku hommikusööki suundusime kohe rahvuspargi väravasse, et lunastada kallis (60 jüääni) pilet ja asuda mägesid vallutama. Enne veel pean kommenteerima ka hiinapärast hommikusööki. See koosneb erinevatest hapendatud ja marineeritud (jõledamaitselistest) juurviljadest ja aurutatud valgest jahust pätsikestest (täidisega ja ilma). Vahel antakse ka nö sooja toitu – praetud juurvilju ja nuudleid või riisi. Kuid kõige hullem on joogipoolisega. Tavalist teed ei anta, valida on kuuma sojapiima (öka!) ja kuuma magusa lahja riisisupi vahel. Nii et reeglina ma kugistan kuivalt neid täidisega pätsikesi ja joon oma pudelivett peale. Ka kallimates hotellides ei saa hommikul teed, kohvist rääkimata, ainult Pekingis oli tee, aga nemad näevad seal ka välismaalasi rohkem.
Kell kaheksa hommikul olime juba rahvuspargis. Ilm oli soe ja päikseline, kontrastina mõnepäevasele jahedamale ja vihmasele ilmale. Rahvuspargi territooriumil oli ka mõningaid majapidamisi, mis tegelesid kala, juurviljade ja riisi kasvatamisega. Paljud pidasid ka söögi- ja majutuskohti turistide jaoks. Ühes majas oli puuris suur amuuri tiiger, nägime seda eemalt tee pealt, lähemale ei läinud, sest siis oleks tiigri vaatamise eest kindlasti „rikastelt välismaalastelt” lisaraha küsitud. Igatahes õlu oli siin pärapõrgus väga kallis.
Rahvuspargist võis minna paadisõidule veehoidla erinevate saarte vahele, sealt sai ka linde jälgida. Kuid kuna paadisõidu eest pidi eraldi maksma ligi 300 jüääni, siis põlgasime selle liiga kalliks. Kõndisime ringi ja otsisime matkaradu mägedesse. Mäed muidugi väga kõrged ei olnud, vast maksimaalselt 500-meetrised, neilt avanes vaade järvele ja linnale. Taimestik oli huvitav ja teistsugune, ringi lendles erivärvilisi liblikaid, kõige suurem oli peopesa suurune must liblikas, kellel oli seljal väike lisapaar narmalisi tiibu. Kahjuks ei istunud see liblikas ühelgi õiel piisavalt kaua, et ma oleks teda pildistada jõudnud. Nägime ka mitmeid madusid, kahte väikest musta ja kollase pikitriibuga ja ühte suurt 4-cm läbimõõduga ja vähemalt 1 m pikkust elukat, kes parajasti nahka vahetas. Ta ise, või õigemini tema uus nahk oli must ja läikiv, vana nahk, mille ta maha jättis, oli hall ja õhuke. Judy tahtis selle kaasa võtta, kuid kuna see oli veel niiske, siis lagunes see ära. See madu oli otsustanud oma nahka vahetada otse teeraja kõrval, nii et palju ei puudunud, kui Wesley oleks talle peale astunud. Ma ei tea, mis madu see täpselt oli, ja kas ta võis ka mürgine olla, igatahes mõtlesin murelikult nende padrikute peale, kus me olime sel päeval ringi tuuseldanud ja vabalt oleks me võinud seal mõne mao hammustusulatusse sattuda. Rajad kulgesid mõnikord päris tihedas tihnikus, kus kasvasid eriti alatud okkalised taimed. Neil olid pikad väädid, mille küljes olid roosiokaste sarnased ogad, mis haakisid end pükste külge ja torkasid oma okkad läbi riiete. Sain neid okkaid endale põlveõndlasse ja käsivarde päris palju.
Trampisime ringi niiskes palavuses kella kaheksast hommikul kolmeni pärastlõunal ja Judy oleks tahtnud veel järgmist mäge vallutama minna, kuid mina teatasin, et olen väsinud ja ei taha enam okkaliste taimede ja madudega kohtuda. Nii me siis läksime alla ja sõitsime bussiga Zhumadiani tagasi.
Päeva peale tuligi sinna palju busse hiina turistidega, samuti oli seal palju autoturiste Pekingist – nood eelistasid suuri musti sedaane – Volvosid ja Buicke, aga tundus, et meie olime seal ainsad välismaalased. Igatahes oli seal ehe loodus ja puhas õhk ning matkata saime seal täie eest.
Ühel mäejalamil avastasime väikese puust hüti. Tundus, et seal tõepoolet elas keegi, sest hüti lähedal oli maas virn tahmaseid kausse ja kastruleid. Vaevalt olin ma jõudnud foto ära teha, kui põõsastest astus välja üks määrdunud näo ja katkise õlgkübaraga olend. Ma ei tea, kummast soost ta oli, sest ta nägu oli väga määrdunud ja süles hoidis ta puuoksi, mida ta oli ilmselt käinud metsa all korjamas. Olend tardus meid nähes paigale ja näis olevat ehmunud. Hüüdsin talle „Mei shi!” mis tähendab „pole midagi” või „no problems” ja me taandusime kähku, et teda mitte rohkem segada. Too tüüp elas ikka väga looduslähedast elu ilma elektri ja veeta.
Kalatiikide kaldal oli palju välipeldikuid, mis lehkasid mitme meetri kaugusele. Ja nende peldikute sisu voolas muidugi otse kalatiiki. Mõtlesime, et küll on hea, et me seal rahvuspargis lõunatada ei tahtnud ja näiteks kala ei tellinud.
Ilmselt jääb see rahvuspark välismaa turistide tavatrajektooridest piisavalt eemale, igatahes vahtisid kohalikud elanikud meid küll nagu tulnukaid ja nii palju „laowai” hüüdeid kui seal, pole meile veel üheksi linnas osaks saanud. Judy ütles, et isegi mitte Xinjiangis, mis on Hiina läänepoolseim Kesk-Aasia lähedal asuv ja peamiselt islami vähemusrahvustega asustatud provints, kuhu välismaalasi ka väga vähe satub.
Jõudsime Xinyangi kella kahe paiku. Selle linna kõrval asus suur rahvuspark, kus sai mägedes ronida ja jalutada suure veehoidla tammil. See veehoidla oli väga suur ja varustas kogu Pekingi regiooni joogiveega. Kuna pimedaks läheb siin juba kell kuus õhtul, siis otsustasime, et lähme rahvusparki järgmisel hommikul, et seal terve päev veeta. Kohe rahvuspargi lähedal oli üks odav hotell, kus saime 100 jüääni eest toa. Kuna hiina odavates hotellides ühekohalisi tube eriti pole, siis tasub alati paarisarvulise grupina reisida. Nii maksin mina alati ööbimise eest poole rohkem. Odav hotell oli tõesti odav, meenutades oma sisustuse ja santehnika taseme poolest nõuka-aegseid pioneerilaagreid. Tubades on küll vannituba ja euroopalik wc, kuid torud lekivad või ongi niimodi konstrueeritud, et pärast duši all käimist on kogu vannitoa põrand märg. Miskitpärast ei suuda nad vee äravoolu kinnisesse torusse suunata, vaid must vesi peab ikka põrandale voolama ja siis äravoolurestist alla. Kuna siin on enamik maju ilma keskkütteta ja kliima niiske, siis lisab ka pidevalt niiske ja kopitav-hallitav vannituba hotellidele veel niiskust ja halba lõhna juurde. Miski järjekordne hiina ime. Aga ka kallimates, 200-jüäänistes 2-tärni hotellides, kus me hiljem ööbisime, oli vannitoad sama „disainiga”.
Xinyangi linnas oli suur järv, või oli see osa sellest samast suurest veehoidlast, igatahes oli seal mitme kilomeetri pikkune kaldapealne pargi ja puhkealaga. Kaldal istusid kalamehed ja õngitsesid ülipikkade õngedega, kuid neist möödudes me kellelgi kalu küll ei näinud. Küllap nad lihtsalt põgenesid oma pere ja naise juurest, et rahulikult järve ääres omaette olla ja õngi leotada. Järveäärne park oli kindlasti Rahva Spordi- või Olümpiapargi nimeline, sest seal oli palju erinevates dünaamilists poosides sportlaste kujusid. Need kujutasid aga lääne nimesi, mitte aasialasi, kõik olid Michelangelo Taaveti musklilise keha ja näoga. Lisaks oli seal ka monstruoosne skulptuur, mis kujutas postamendile tõstetud viit värvilist olümpiarõngast.
Üldiselt näis see linn heal järjel olevat, võib-olla tänu turistide hordidele, kes rahvusparki külastavad. Seal oli erinevaid valvuriputkaga väravas ja taraga piiratud nö uusrikaste elamurajoone, sammastega pseudoklassitsistlikke hooneid (neid näivad hiinlased iseäranis armastavat) ja Vahemere stiilis tellistest katusega villasid. Hiina arhitektuuri perverssete imede pildistamine saab nüüd küll mu uueks hobiks ;))
Käisime kesklinnas söömas ja naasesime hotelli. Jõime teed ja arutasime järgmiste päevade reisiplaane.
Hommikul, pärast odava hotelli kohta üllatavalt rikkalikku hommikusööki suundusime kohe rahvuspargi väravasse, et lunastada kallis (60 jüääni) pilet ja asuda mägesid vallutama. Enne veel pean kommenteerima ka hiinapärast hommikusööki. See koosneb erinevatest hapendatud ja marineeritud (jõledamaitselistest) juurviljadest ja aurutatud valgest jahust pätsikestest (täidisega ja ilma). Vahel antakse ka nö sooja toitu – praetud juurvilju ja nuudleid või riisi. Kuid kõige hullem on joogipoolisega. Tavalist teed ei anta, valida on kuuma sojapiima (öka!) ja kuuma magusa lahja riisisupi vahel. Nii et reeglina ma kugistan kuivalt neid täidisega pätsikesi ja joon oma pudelivett peale. Ka kallimates hotellides ei saa hommikul teed, kohvist rääkimata, ainult Pekingis oli tee, aga nemad näevad seal ka välismaalasi rohkem.
Kell kaheksa hommikul olime juba rahvuspargis. Ilm oli soe ja päikseline, kontrastina mõnepäevasele jahedamale ja vihmasele ilmale. Rahvuspargi territooriumil oli ka mõningaid majapidamisi, mis tegelesid kala, juurviljade ja riisi kasvatamisega. Paljud pidasid ka söögi- ja majutuskohti turistide jaoks. Ühes majas oli puuris suur amuuri tiiger, nägime seda eemalt tee pealt, lähemale ei läinud, sest siis oleks tiigri vaatamise eest kindlasti „rikastelt välismaalastelt” lisaraha küsitud. Igatahes õlu oli siin pärapõrgus väga kallis.
Rahvuspargist võis minna paadisõidule veehoidla erinevate saarte vahele, sealt sai ka linde jälgida. Kuid kuna paadisõidu eest pidi eraldi maksma ligi 300 jüääni, siis põlgasime selle liiga kalliks. Kõndisime ringi ja otsisime matkaradu mägedesse. Mäed muidugi väga kõrged ei olnud, vast maksimaalselt 500-meetrised, neilt avanes vaade järvele ja linnale. Taimestik oli huvitav ja teistsugune, ringi lendles erivärvilisi liblikaid, kõige suurem oli peopesa suurune must liblikas, kellel oli seljal väike lisapaar narmalisi tiibu. Kahjuks ei istunud see liblikas ühelgi õiel piisavalt kaua, et ma oleks teda pildistada jõudnud. Nägime ka mitmeid madusid, kahte väikest musta ja kollase pikitriibuga ja ühte suurt 4-cm läbimõõduga ja vähemalt 1 m pikkust elukat, kes parajasti nahka vahetas. Ta ise, või õigemini tema uus nahk oli must ja läikiv, vana nahk, mille ta maha jättis, oli hall ja õhuke. Judy tahtis selle kaasa võtta, kuid kuna see oli veel niiske, siis lagunes see ära. See madu oli otsustanud oma nahka vahetada otse teeraja kõrval, nii et palju ei puudunud, kui Wesley oleks talle peale astunud. Ma ei tea, mis madu see täpselt oli, ja kas ta võis ka mürgine olla, igatahes mõtlesin murelikult nende padrikute peale, kus me olime sel päeval ringi tuuseldanud ja vabalt oleks me võinud seal mõne mao hammustusulatusse sattuda. Rajad kulgesid mõnikord päris tihedas tihnikus, kus kasvasid eriti alatud okkalised taimed. Neil olid pikad väädid, mille küljes olid roosiokaste sarnased ogad, mis haakisid end pükste külge ja torkasid oma okkad läbi riiete. Sain neid okkaid endale põlveõndlasse ja käsivarde päris palju.
Trampisime ringi niiskes palavuses kella kaheksast hommikul kolmeni pärastlõunal ja Judy oleks tahtnud veel järgmist mäge vallutama minna, kuid mina teatasin, et olen väsinud ja ei taha enam okkaliste taimede ja madudega kohtuda. Nii me siis läksime alla ja sõitsime bussiga Zhumadiani tagasi.
Päeva peale tuligi sinna palju busse hiina turistidega, samuti oli seal palju autoturiste Pekingist – nood eelistasid suuri musti sedaane – Volvosid ja Buicke, aga tundus, et meie olime seal ainsad välismaalased. Igatahes oli seal ehe loodus ja puhas õhk ning matkata saime seal täie eest.
Ühel mäejalamil avastasime väikese puust hüti. Tundus, et seal tõepoolet elas keegi, sest hüti lähedal oli maas virn tahmaseid kausse ja kastruleid. Vaevalt olin ma jõudnud foto ära teha, kui põõsastest astus välja üks määrdunud näo ja katkise õlgkübaraga olend. Ma ei tea, kummast soost ta oli, sest ta nägu oli väga määrdunud ja süles hoidis ta puuoksi, mida ta oli ilmselt käinud metsa all korjamas. Olend tardus meid nähes paigale ja näis olevat ehmunud. Hüüdsin talle „Mei shi!” mis tähendab „pole midagi” või „no problems” ja me taandusime kähku, et teda mitte rohkem segada. Too tüüp elas ikka väga looduslähedast elu ilma elektri ja veeta.
Kalatiikide kaldal oli palju välipeldikuid, mis lehkasid mitme meetri kaugusele. Ja nende peldikute sisu voolas muidugi otse kalatiiki. Mõtlesime, et küll on hea, et me seal rahvuspargis lõunatada ei tahtnud ja näiteks kala ei tellinud.
Ilmselt jääb see rahvuspark välismaa turistide tavatrajektooridest piisavalt eemale, igatahes vahtisid kohalikud elanikud meid küll nagu tulnukaid ja nii palju „laowai” hüüdeid kui seal, pole meile veel üheksi linnas osaks saanud. Judy ütles, et isegi mitte Xinjiangis, mis on Hiina läänepoolseim Kesk-Aasia lähedal asuv ja peamiselt islami vähemusrahvustega asustatud provints, kuhu välismaalasi ka väga vähe satub.
posted by Katrin at
8:01 PM
