Austraallastega reisil
Reede õhtul helistas mulle Judy ja küsis, kas ma tahan nendega reisile tulla. Muidugi ma tahtsin. Neil oli siis plaanis sõita mööda Henani provintsi ringi ja külastada paari-kolme linna. Pidime siis laupäeva hommikul kokku saama ja koos bussijaama kulgema. Olin juba reede õhtul asjad vamis pakkinud, kui mulle meenus, et minu pass oli endiselt Fei käes. Kuna hotellides küsitakse passi, siis mõtlesin talle laupäeva hommikul helistada. Laupäeva hommikul kell üheksa oli aga Fei ise mul ukse taga, kaasas kaks õpikut, mille järgi ma pidin siis tudengitele Oral Englishit õpetama hakkama. Ütlesin talle, et tahan oma passi tagasi saada. Tema siis ütles, et toob selle mulle tunni aja jooksul. Nii oligi, tunni aja pärast oli ta passiga tagasi. Ta oli mu kohalikus politseijaoskonnas ära registreerinud, kuid mu Foregn Expert Certifcate polnud veel valmis. Kuna algamas oli nädalane pühadeperiood, siis enne järgmist nädalat seda lootust saada pole. Austraallastel olid need sertifikaadid olemas. Need näevad välja nagu passid, pilt on sees ja puha ja neid saab reisimisel oma päris passi asemel kasutada. Siis ka hiinlased näevad, et sa pole miski rikas välismaa turist, vaid töötad Hiinas ja igatahes on hotellides ja mujal kasulikum seda sertifikaati ID’na kasutada.
Kulgesime siis koos lähimasse bussijaama – neid on siin linnas tervelt neli tükki - ja saimegi kohe bussi peale, mis viid meid Xinyangi linna. Xinyang asub Zhumadianist 120 km lõunas. Seal linnas on suur rahvuspark, kus saab matkata, ja suure tammiga veehoidla, mis varustab Pekingit joogiveega. Lonely Planet tutvustab seda kohta kui nö A-kategooria turismiobjekti.
Kuigi Judy ja tema mees Wesley olid juba kolm aastat Hiinas töötanud, piirdus nende hiina keele oskus kümnekonna kohutava aktsendiga hiinakeelse sõnaga. Tüüpiline inglisekeelsete suurrahvaste värk. Nii et neil oli kasulik mind endaga kaasa kutsuda ja kujuneski nii, et mina pidin põhilise töö suhtlemisel hiinlastega ära tegema. Judy ründas küll otsustavalt piletimüüjaid, kuid nood ei saanud temast aru ja nii pidin ikkagi ise sekkuma ja tema juttu hiinlastele „tõlkima”.
Judy on 63 aastat vana ja tema mees ilmselt samasse kanti (ma ei küsinud, kui vana Wesley täpselt on). Vaatamata oma kõrgele eale ja Judy haigetele jalgadele on nad suht käbedad liikujad ja mägironijad, vanad kogemustega matkasellid, teinud Austraalias palju „bushwalkingut”. Inimestena on nad kompleksivabad, pretensioonitud, tasakaalukad ja asjalikud, nii et reisikaaslasteks sobivad hästi. Nad on usklikud, seega nad ei vannu ega ropenda, kuid sellegipoolest elutervete vaadete ja hoiakutega. Loomulikult kõndisid nad minust aeglasemalt, nii et pidin neid pidevalt järele ootama, aga ma olen ka neist palju noorem ja pikakoivaline, üldiselt ikkagi „respect” nii tegusate ja aktiivsete vanainimeste suhtes.
Õhtuti ajasime juttu ja Judy jutustas nende elust ja reisidest ja oma kahest pojast. Mõlemad on abielus ja üks on ta juba vanaemaks teinud, aga ta ei viitsi kodus istuda ja lapselast hoida, vaid eelistab ilma mööda ringi rännata. Ta kavatseb Hiinas nii kaua töötada, kui Hiina võimud neid nende vanuse tõttu aktsepteerivad ja alles siis koduseks jääda. Neil on ka Austraalias olemas reisibuss või treiler, kus on voodi ja kööginurk, nii et pärast töötamist Hiinas lähevad nad sellega mööda ilma reisima. Judy unistus on ka osa võtta läbi Austraalia kulgevast jalgrattamatkast. See kirjeldus peaks selgitama, mis tüüpi inimesed nad on.
Eraldi pean rääkima ka Wesleyst, kes on tore ja intelligentne inimene, kuid tema välimuses on asju, mis minule mõjuvad tülgastavana. Kunagi noorest peast oli ta mustajuukseline, nüüd muidugi hall, kuid ta juuksed on tihedad ja kiilakas pole ta kuskilt kandist. Kuid tema tihedatest hallidest juustest pudeneb tiheda lumesajuna kõõma tema kondistele õlgadele, nii et see on üsna eemaletõukav vaatepilt. Lisaks on tal ka pikk, hõre ja ebaühtlane hall habe (mis juba iseenesest on piisavalt tülgastav vaatepilt), nii et iga kord, kui ta sööb, tilgutab ta sinna sööki ja jooki. Kui me koos sööme, püüan tema poole mitte vaadata. Sööki tilgub ka tema särgile ja pükstele, ni et need pole kunagi puhtad. Ta pühib küll oma habeme alati pärast sööki puhtaks, kuid söögi ajal on see lihtsalt eemaletõukav. Lisaks sellele on tal ka pikad küüned ja pikkade küünte alla koguneb alati mustust. Ja kui me käisime Kaifengis mingis Ameerika fastfoodi ketis – kuna Wesley kartis osta tänavaturult toitu, siis ta eelistas süüa friikartuleid ja rasvas praetud kanafileed – siis seda rasvast läbiimbunud paneeritud kana pidi sööma kätega ja kõik see rasvane paneering oli tal küünte all ja õli tilkus sõrmedelt ja ma pidin pidevalt kõrvale vaatama, teeseldes, et telekast näidatav hiinakeelne hiphop pakub mulle ülimat huvi – sellest saate te järeldada, kuivõrd vastik oli mul näppudega söövat pikaküünelist Wesleyt vaadata.
Kulgesime siis koos lähimasse bussijaama – neid on siin linnas tervelt neli tükki - ja saimegi kohe bussi peale, mis viid meid Xinyangi linna. Xinyang asub Zhumadianist 120 km lõunas. Seal linnas on suur rahvuspark, kus saab matkata, ja suure tammiga veehoidla, mis varustab Pekingit joogiveega. Lonely Planet tutvustab seda kohta kui nö A-kategooria turismiobjekti.
Kuigi Judy ja tema mees Wesley olid juba kolm aastat Hiinas töötanud, piirdus nende hiina keele oskus kümnekonna kohutava aktsendiga hiinakeelse sõnaga. Tüüpiline inglisekeelsete suurrahvaste värk. Nii et neil oli kasulik mind endaga kaasa kutsuda ja kujuneski nii, et mina pidin põhilise töö suhtlemisel hiinlastega ära tegema. Judy ründas küll otsustavalt piletimüüjaid, kuid nood ei saanud temast aru ja nii pidin ikkagi ise sekkuma ja tema juttu hiinlastele „tõlkima”.
Judy on 63 aastat vana ja tema mees ilmselt samasse kanti (ma ei küsinud, kui vana Wesley täpselt on). Vaatamata oma kõrgele eale ja Judy haigetele jalgadele on nad suht käbedad liikujad ja mägironijad, vanad kogemustega matkasellid, teinud Austraalias palju „bushwalkingut”. Inimestena on nad kompleksivabad, pretensioonitud, tasakaalukad ja asjalikud, nii et reisikaaslasteks sobivad hästi. Nad on usklikud, seega nad ei vannu ega ropenda, kuid sellegipoolest elutervete vaadete ja hoiakutega. Loomulikult kõndisid nad minust aeglasemalt, nii et pidin neid pidevalt järele ootama, aga ma olen ka neist palju noorem ja pikakoivaline, üldiselt ikkagi „respect” nii tegusate ja aktiivsete vanainimeste suhtes.
Õhtuti ajasime juttu ja Judy jutustas nende elust ja reisidest ja oma kahest pojast. Mõlemad on abielus ja üks on ta juba vanaemaks teinud, aga ta ei viitsi kodus istuda ja lapselast hoida, vaid eelistab ilma mööda ringi rännata. Ta kavatseb Hiinas nii kaua töötada, kui Hiina võimud neid nende vanuse tõttu aktsepteerivad ja alles siis koduseks jääda. Neil on ka Austraalias olemas reisibuss või treiler, kus on voodi ja kööginurk, nii et pärast töötamist Hiinas lähevad nad sellega mööda ilma reisima. Judy unistus on ka osa võtta läbi Austraalia kulgevast jalgrattamatkast. See kirjeldus peaks selgitama, mis tüüpi inimesed nad on.
Eraldi pean rääkima ka Wesleyst, kes on tore ja intelligentne inimene, kuid tema välimuses on asju, mis minule mõjuvad tülgastavana. Kunagi noorest peast oli ta mustajuukseline, nüüd muidugi hall, kuid ta juuksed on tihedad ja kiilakas pole ta kuskilt kandist. Kuid tema tihedatest hallidest juustest pudeneb tiheda lumesajuna kõõma tema kondistele õlgadele, nii et see on üsna eemaletõukav vaatepilt. Lisaks on tal ka pikk, hõre ja ebaühtlane hall habe (mis juba iseenesest on piisavalt tülgastav vaatepilt), nii et iga kord, kui ta sööb, tilgutab ta sinna sööki ja jooki. Kui me koos sööme, püüan tema poole mitte vaadata. Sööki tilgub ka tema särgile ja pükstele, ni et need pole kunagi puhtad. Ta pühib küll oma habeme alati pärast sööki puhtaks, kuid söögi ajal on see lihtsalt eemaletõukav. Lisaks sellele on tal ka pikad küüned ja pikkade küünte alla koguneb alati mustust. Ja kui me käisime Kaifengis mingis Ameerika fastfoodi ketis – kuna Wesley kartis osta tänavaturult toitu, siis ta eelistas süüa friikartuleid ja rasvas praetud kanafileed – siis seda rasvast läbiimbunud paneeritud kana pidi sööma kätega ja kõik see rasvane paneering oli tal küünte all ja õli tilkus sõrmedelt ja ma pidin pidevalt kõrvale vaatama, teeseldes, et telekast näidatav hiinakeelne hiphop pakub mulle ülimat huvi – sellest saate te järeldada, kuivõrd vastik oli mul näppudega söövat pikaküünelist Wesleyt vaadata.
posted by Katrin at
6:46 PM
