Prantsuse keel

Kolmapäeva õhtul rääkisin siis aafrika tüdrukutega prantsuse keelt. Nad olid üllatunud, et ma seda nii hästi räägin. Igatahes neil endal oli küll aktsent juures, see ei ole ilmselgelt nende emakeel, ja inglse keelt oskavad nad igal juhul paremini. Tõenäoliselt on neil ka mingi oma kohalik keel, õhtusöögi laua juures jutlesid nad omavahel vaikselt mingis teises keeles. Pean neilt järele küsima, mis nende emakeel on. Ja kui ma ütlen, et minu prantuse keele hääldus oli neist parem, siis ma ei uhkusta ega liialda, vaid räägin tõtt. Keelte foneetiline aspekt on alati olnud mu tugev külg. Ka Lõuna-Prantsusmaal olles pidasid kohaliku elanikud mind esimesel hetkel pariislaseks just minu häälduse tõttu. Hiljem nad said muidugi aru, et ega ma päris native speaker ei ole... ;))