Kaifeng
Järgmisel hommikul suundusime bussiga Kaifengi. Olin ise seal käinud, kuid tahtsin oma sõbrad viia ilusasse Longtingi parki, mis oli kunagi olnud keisrite reisdents, ja külastada sealset ööturgu. Keisrite residentsis õnnestus mul saada paremaid pilte keisrite-teemalisest performance’ist, sest seekord oli lihtsalt vähem turiste ja me trügisime end esiritta. Kaifengi kohta vaata pilte Flickri varasematelt lehekülgedelt, lisan seekord ainult hästi välja tulnud fotod keisrite performance’ist.
Peatusime samas hotellis, kus me oktoobriski olime käinud, kuid seekord tundus see hotell meile allakäinud – voodilinad polnud igatahes värsked, õnneks nad küll ei haisenud lausa teise inimese järgi, kuid oli näha, et nende hallikal kulunud pinnal oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud keha ja mustast juuksekarvast padjapüüril võis järeldada, et sellel oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud pea. No miskit polnud teha, magasime ikka kuidagi nende linade vahel öö ära ja õnneks mingeid nahahaigusi me sealt ei saanud. Ühes asjas aga polnud hotell alla käinud – endiselt olid öökapikesele asetatud kondoomid ja libestid (nii meestele kui naistele). Ärge arvake, et Hiina nüüd nii liberaalne maa on, lihtsalt selle hotelli teeninduskontseptsioon näis olevat väga praktilise väljunduga... ;))
Otsustasime, et kirjutan Lonely Planetile ja palun neil oma raamatus seda hotelli edaspidi mitte soovitada (pesemata linade, mitte libestite ja kondoomide tõttu muidugi, kuigi, äkki poleks paha LP’l ka nende kättesaadavust mainida?).
Einestasime ühes hotelli lähedal asuvas „pätslas” – meie loodud uudissõna tähistamaks täidetud aurutatud pätsikeste restorani. Nende asjade hiinakeelne nimi on „baozi”, taigna sisse pannakse erinev täidis ja siis aurutatakse neid. Pelmeenidest erinevad need pätsid taigna poolest – baozi tainas on paksem ja saiane, selline nagu hiina „leivas”. Hiinlased söövad hommikuks valgeid aurutatud kukleid, mis on kuivad, magedad ja üldsegi mitte maitsvad valged pätsid. Tegelikult kutsuvad nad „leivaks” läänepäraseid pagaritooteid – valgest jahust või siis suhkruga pruuniks värvitud jahust kukleid ja kõikvõimalikke saiu. Ei tasu lasta end eksitada nende „leiva” tumedast värvist – kõik need „leivad” on tülgastavalt magusad.
Ööbisime ühe öö Kaifengis ja järgmisel hommikul käisime veel turul, enne kui suundusime tagasi Zhengzhousse, et sealt edasi kulgeda minu „kodulinna” Zhumadiani. ZMD oli meile vahestaabiks, kus pesime pesu ja kuhu jätsime ka kohvrid, sest edasi kulgesime lõunasse ja juba ainult seljakottidega.
Kaifengi turul olid meie otsinguobjektiks patsikummid ja –mummud, kuna mu enam või rohkem pikajuukselised meedikust sõbrad kandsid aeg-ajalt ka patse. Kaifengis vist väga palju turiste ei käi, igatahes tekitasime oma sealviibimisega turumüüjates elevust ja kahinat. Juhtus isegi selline asi, et üks hiina naine tuli meid kohe oma käega katsuma, ilmselt veendumaks, et ta silmad teda ei peta ja et me oleme ka lihast ja luust inimesed nagu hiinlasedki. Igatahes haaras naine ühe matkaselli lühikesed patsijunnid pihku ja katsus hindavalt juuste tekstuuri. Ilmselt jäi ta tulemusega rahule, sest ta ütles „ilus!”.
Peatusime samas hotellis, kus me oktoobriski olime käinud, kuid seekord tundus see hotell meile allakäinud – voodilinad polnud igatahes värsked, õnneks nad küll ei haisenud lausa teise inimese järgi, kuid oli näha, et nende hallikal kulunud pinnal oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud keha ja mustast juuksekarvast padjapüüril võis järeldada, et sellel oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud pea. No miskit polnud teha, magasime ikka kuidagi nende linade vahel öö ära ja õnneks mingeid nahahaigusi me sealt ei saanud. Ühes asjas aga polnud hotell alla käinud – endiselt olid öökapikesele asetatud kondoomid ja libestid (nii meestele kui naistele). Ärge arvake, et Hiina nüüd nii liberaalne maa on, lihtsalt selle hotelli teeninduskontseptsioon näis olevat väga praktilise väljunduga... ;))
Otsustasime, et kirjutan Lonely Planetile ja palun neil oma raamatus seda hotelli edaspidi mitte soovitada (pesemata linade, mitte libestite ja kondoomide tõttu muidugi, kuigi, äkki poleks paha LP’l ka nende kättesaadavust mainida?).
Einestasime ühes hotelli lähedal asuvas „pätslas” – meie loodud uudissõna tähistamaks täidetud aurutatud pätsikeste restorani. Nende asjade hiinakeelne nimi on „baozi”, taigna sisse pannakse erinev täidis ja siis aurutatakse neid. Pelmeenidest erinevad need pätsid taigna poolest – baozi tainas on paksem ja saiane, selline nagu hiina „leivas”. Hiinlased söövad hommikuks valgeid aurutatud kukleid, mis on kuivad, magedad ja üldsegi mitte maitsvad valged pätsid. Tegelikult kutsuvad nad „leivaks” läänepäraseid pagaritooteid – valgest jahust või siis suhkruga pruuniks värvitud jahust kukleid ja kõikvõimalikke saiu. Ei tasu lasta end eksitada nende „leiva” tumedast värvist – kõik need „leivad” on tülgastavalt magusad.
Ööbisime ühe öö Kaifengis ja järgmisel hommikul käisime veel turul, enne kui suundusime tagasi Zhengzhousse, et sealt edasi kulgeda minu „kodulinna” Zhumadiani. ZMD oli meile vahestaabiks, kus pesime pesu ja kuhu jätsime ka kohvrid, sest edasi kulgesime lõunasse ja juba ainult seljakottidega.
Kaifengi turul olid meie otsinguobjektiks patsikummid ja –mummud, kuna mu enam või rohkem pikajuukselised meedikust sõbrad kandsid aeg-ajalt ka patse. Kaifengis vist väga palju turiste ei käi, igatahes tekitasime oma sealviibimisega turumüüjates elevust ja kahinat. Juhtus isegi selline asi, et üks hiina naine tuli meid kohe oma käega katsuma, ilmselt veendumaks, et ta silmad teda ei peta ja et me oleme ka lihast ja luust inimesed nagu hiinlasedki. Igatahes haaras naine ühe matkaselli lühikesed patsijunnid pihku ja katsus hindavalt juuste tekstuuri. Ilmselt jäi ta tulemusega rahule, sest ta ütles „ilus!”.
posted by Katrin at
5:20 PM
