Zhumadianis
Nüüd on aeg kirjutada meie reisi vahepeatuses minu „kodulinnas” Zhumadianis. Kuna korter oli endiselt hundilaudana külm, pidid mu sõbrad ka siin linnas hotellis peatuma. Mul on küll kaks magamistuba, kuid ainult üks radikas, seega ei oleks neil siin sugugi mõnus magada olnud. Kaks päeva tegelesime pesu pesmise ja kuivatamisega – kõik need teksad ja joped, mis pidid ühe radika peal kuivama – üsna töömahukas ja pikaajaline projekt.
ZMD’s veetsime siis aega sellega, et ühel päeval kutsusime Jingi endaga lõunat sööma. Ta oli jälle ärevil, sest pidi ju nii mitme välismaalasega kohtuma :D Me tahtsime Jingile välja teha, sest ta bronnis mu sõpradele hotelli ja lisaks langes tema õlule vastutusrikas ülesanne osta mu sõpradele rongipiletid Pekingisse, kui me kahe nädala pärast jälle siia tagasi tulime. Arusaamine selle ülesande vastutusrikkusest jõudis temani aegamööda, sest hiinlased ei planeeri oma tgemisi nii pika aja peale ette, kuid kui me selgitasime, et mu sõpradel on tagasilennu pilet juba ostetud ja see on väga kallis ja nad ei tohi kuidagi lennukist maha jääda ja peavad seega ilmtingimata just sel õhtul rongiga Pekingisse minema, sai ta lõpuks asjast aru.
Jing aitas meil ka veidike šopata. Ta imestas, miks mu sõbrad küll igaüks eraldi käivad, et ei kõnnigi tänaval käest kinni või üksteise käevangus. Jing ise rippus mul pidevalt käe otsas. Ütlesin siis, et läänes ei ole täiskasvanutel kombeks käest kinni käia, isegi kui nad on suured sõbrad.
Ühel päeval läksime siis Xiong Xini koju lõunat sööma. Viisime neile kingiks pudeli Viru Valget, Vana Tallinna ja kommikarbi ning raamatu Eestist. Nad olid lõunasöögimenüüd pikalt planeerinud, Xin SMSis eelmisel õhtul, küsides, mida me süüa tahaksime ja mis täidisega pelmeene me eelistame. Xini pere elas avaras korteris, Xin ise, ema, isa ja vanaema. Kogu pere oli haaratud lõunasöögi ettevalmistamisse. Käsil oli pelmeenitegu, milles ka meie ise saime osaleda, igaüks sai proovida pulkadega taignatükile täidise panemist ja pelmeeni kokkumätsimist. See oli väga tore kogemus. Laud oli jälle lookas sajast imelisest toidust, huvitavad ja uudsed asjad olid tofunaha sisse keeratav mitu kuud hapendatud sealiha, sinna juurde käis veel Xini isa tehtud magus tšillikaste ja sibul. Sellised omapärased hiina wrapid. Ja muidugi omatehtud pelmeenid olid imehead. Söögi juurde pakuti ka kohalikku ZMD viina, mis oli üsna krehvtine, mulle see eriti ei mekkinud. Kohalikke viinasid ei müüda mitte pudelites, vaid erineva suurusega keraamilistes püttides, pildil on see pütt laua alumises paremas nurgas.
Pärast Xini pere külastamist läksime koos Jingiga ZMD lähedale budistlikku templit vaatama. Sõit väikeses räpases lagunevas bussis ja hiina liikluskultuur pakkus mu sõpradele jälle eredaid elamusi ;)). Samuti bussis suitsetavad ja põrandale sülitavad kaasreisijad :D
Õhtul ZMD linna tagasi tulles otsisime kesklinnas raudteejaama juurest kohta, kust läheksid kiirbussid Zhengzhousse. Jing küsis seal ootavate taksojuhtide käest juhatust. Otsekohe kogunes meie ümber rahvasumm, mis koosnes peamiselt taksojuhtidest, ning algas elav arutelu. Kõik vahtisid meid ja küsisid Jingi käest, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad olid valmis meid otsekohe õige bussi peale viima. Rahvasumma nähes tulid ka juhuslikud möödujad asja uudistama, tekitasime oma sealviibimisega tõelist elevust ja segadust.
Otsustasime õhtul minna veel õlut jooma. Kuna Hiinas läänelikke baare ja pubisid eriti ei ole, siin provintsilinnas on UBC Café ainus läänelik koht, kuid sealne õlu on mõttetult kallis, otsustasime minna lihtsalt ühte söögikohta ja seal õlut juua. Läksime ühte Vabastamise tänavas asuvasse suurde restorani, kus ma ise polnud veel käinud. Kuna kõht oli kõvast lõunasöögist veel täis, tellisime sakummiks ainult kurki ja külmi lihalõike. Loomulikult oli kogu sealne personal ja külastajad meie sealviibimisest elevil, ettekandjad vahtisid meid avalikult, ja kokadki tulid köögist välja ja piidlesid meid nurga tagant. Laudkonnad õhtustavate hiinlastega ja viina joovate meestega olid lärmakad. Naaberlauast tuli üks napsune hiina mees meile oma sigarette pakkuma. See on tavapärane hiina külalislahkus, sigarette pakutakse vägisi ka neile, kes ei suitseta. Kuna olime vist esimesed väliskülalised selles restoranis, saime maja poolt kingituseks ka ühe tofuroa, mis polnud aga kuigi maitsev.
Kuna üks mu sõpradest vajab igapäevaseks funktsioneerimiseks vähemalt ühte magusat muffinit, külastasime tavapärasest sagedamini ka pagariärisid. Jällegi jahmatasime müüjaid ja pagareid oma sealviibimisega, kokatüdrukud tulid müüja hõike peale tagaruumist välja meid uudistama ja meenutasid oma olekuga ahvipärdikuid, kes itsitades ja üksteise selja taha peitu pugedes mänglevalt rüselevad.
Pärast paaripäevast peatust ZMD’is kulgesime jälle Zhengzhousse, Zhuoya oli ostnud meile piletid lennukile Zhengzhou’st Xiameni. Jätsime kohvrid minu korterisse ja lõunasse kulgesime juba ainult seljakotidega.
ZMD’s veetsime siis aega sellega, et ühel päeval kutsusime Jingi endaga lõunat sööma. Ta oli jälle ärevil, sest pidi ju nii mitme välismaalasega kohtuma :D Me tahtsime Jingile välja teha, sest ta bronnis mu sõpradele hotelli ja lisaks langes tema õlule vastutusrikas ülesanne osta mu sõpradele rongipiletid Pekingisse, kui me kahe nädala pärast jälle siia tagasi tulime. Arusaamine selle ülesande vastutusrikkusest jõudis temani aegamööda, sest hiinlased ei planeeri oma tgemisi nii pika aja peale ette, kuid kui me selgitasime, et mu sõpradel on tagasilennu pilet juba ostetud ja see on väga kallis ja nad ei tohi kuidagi lennukist maha jääda ja peavad seega ilmtingimata just sel õhtul rongiga Pekingisse minema, sai ta lõpuks asjast aru.
Jing aitas meil ka veidike šopata. Ta imestas, miks mu sõbrad küll igaüks eraldi käivad, et ei kõnnigi tänaval käest kinni või üksteise käevangus. Jing ise rippus mul pidevalt käe otsas. Ütlesin siis, et läänes ei ole täiskasvanutel kombeks käest kinni käia, isegi kui nad on suured sõbrad.
Ühel päeval läksime siis Xiong Xini koju lõunat sööma. Viisime neile kingiks pudeli Viru Valget, Vana Tallinna ja kommikarbi ning raamatu Eestist. Nad olid lõunasöögimenüüd pikalt planeerinud, Xin SMSis eelmisel õhtul, küsides, mida me süüa tahaksime ja mis täidisega pelmeene me eelistame. Xini pere elas avaras korteris, Xin ise, ema, isa ja vanaema. Kogu pere oli haaratud lõunasöögi ettevalmistamisse. Käsil oli pelmeenitegu, milles ka meie ise saime osaleda, igaüks sai proovida pulkadega taignatükile täidise panemist ja pelmeeni kokkumätsimist. See oli väga tore kogemus. Laud oli jälle lookas sajast imelisest toidust, huvitavad ja uudsed asjad olid tofunaha sisse keeratav mitu kuud hapendatud sealiha, sinna juurde käis veel Xini isa tehtud magus tšillikaste ja sibul. Sellised omapärased hiina wrapid. Ja muidugi omatehtud pelmeenid olid imehead. Söögi juurde pakuti ka kohalikku ZMD viina, mis oli üsna krehvtine, mulle see eriti ei mekkinud. Kohalikke viinasid ei müüda mitte pudelites, vaid erineva suurusega keraamilistes püttides, pildil on see pütt laua alumises paremas nurgas.
Pärast Xini pere külastamist läksime koos Jingiga ZMD lähedale budistlikku templit vaatama. Sõit väikeses räpases lagunevas bussis ja hiina liikluskultuur pakkus mu sõpradele jälle eredaid elamusi ;)). Samuti bussis suitsetavad ja põrandale sülitavad kaasreisijad :D
Õhtul ZMD linna tagasi tulles otsisime kesklinnas raudteejaama juurest kohta, kust läheksid kiirbussid Zhengzhousse. Jing küsis seal ootavate taksojuhtide käest juhatust. Otsekohe kogunes meie ümber rahvasumm, mis koosnes peamiselt taksojuhtidest, ning algas elav arutelu. Kõik vahtisid meid ja küsisid Jingi käest, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad olid valmis meid otsekohe õige bussi peale viima. Rahvasumma nähes tulid ka juhuslikud möödujad asja uudistama, tekitasime oma sealviibimisega tõelist elevust ja segadust.
Otsustasime õhtul minna veel õlut jooma. Kuna Hiinas läänelikke baare ja pubisid eriti ei ole, siin provintsilinnas on UBC Café ainus läänelik koht, kuid sealne õlu on mõttetult kallis, otsustasime minna lihtsalt ühte söögikohta ja seal õlut juua. Läksime ühte Vabastamise tänavas asuvasse suurde restorani, kus ma ise polnud veel käinud. Kuna kõht oli kõvast lõunasöögist veel täis, tellisime sakummiks ainult kurki ja külmi lihalõike. Loomulikult oli kogu sealne personal ja külastajad meie sealviibimisest elevil, ettekandjad vahtisid meid avalikult, ja kokadki tulid köögist välja ja piidlesid meid nurga tagant. Laudkonnad õhtustavate hiinlastega ja viina joovate meestega olid lärmakad. Naaberlauast tuli üks napsune hiina mees meile oma sigarette pakkuma. See on tavapärane hiina külalislahkus, sigarette pakutakse vägisi ka neile, kes ei suitseta. Kuna olime vist esimesed väliskülalised selles restoranis, saime maja poolt kingituseks ka ühe tofuroa, mis polnud aga kuigi maitsev.
Kuna üks mu sõpradest vajab igapäevaseks funktsioneerimiseks vähemalt ühte magusat muffinit, külastasime tavapärasest sagedamini ka pagariärisid. Jällegi jahmatasime müüjaid ja pagareid oma sealviibimisega, kokatüdrukud tulid müüja hõike peale tagaruumist välja meid uudistama ja meenutasid oma olekuga ahvipärdikuid, kes itsitades ja üksteise selja taha peitu pugedes mänglevalt rüselevad.
Pärast paaripäevast peatust ZMD’is kulgesime jälle Zhengzhousse, Zhuoya oli ostnud meile piletid lennukile Zhengzhou’st Xiameni. Jätsime kohvrid minu korterisse ja lõunasse kulgesime juba ainult seljakotidega.
posted by Katrin at
12:33 PM
