Ülehiinaline inglise keele võistlus
Eile õhtul läksime Judy ja Wesley’ga jälle oma lemmiksöögikohta õhtustama ja Judy jutustas mulle, kuidas ta oli käinud nädalavahetusel provintsi pealinnas Zhengzhous ülehiinalisel tudengite inglise keele võistlusel. Iga ülikool saadab mõned oma tublimad tudengid provintsi tasandi eelvooru, kus valitakse välja igast provintsist kolm tublimat, kes lähevad siis finaali võistlema. Finaal toimub Pekingis ja seda kantakse televisioonis üle. Nii et see on suur rahvuslik show, mis mõneti sarnaneb missivalimistele. Loomulikult on ka inglise keele oskus oluline. Žüriis on palju hiinlastest keelespetsialiste ja ka mõni välismaalane, tavaliselt ameeriklane.
Eelvoorus toetas Judy üht oma teise kursuse tudengit, keda ta oli aasta otsa eraldi treeninud. Tavaliselt osalevad sellel võistlusel kolmanda või neljanda kursuse tundengid. Tema tüdruk oli eriliselt andekas, kuigi tal oli probleeme hääldusega. Muidugi ei pääsenud see tüdruk edasi finaali, aga vähemalt oli see nii talle kui Judyle hea kogemus. Provintsi tasandi žüriis oli olnud kümmekond hiina meest ja üks ameeriklane – naine. Nende hinded olid risti vastpidised, kui hiinlased andsid kõrgeid hindeid, siis ameeriklane madalaid ja vastupidi. Hinnati kõiki keele aspekte – hääldust, grammatikat jms, väitlusoskust, aga ka võistleja välimust. Judy oli soovitnaud oma tudengil seeliku selga panna, kuid too oli ikka teksade ja tossudega läinud ja nii andsid ka žürii meesliikmed talle madalamaid hindeid kui sama tasemega seelikustatud võistlejatele, nii vähemalt arvas Judy. Võistlus oli väga karm, oleks olnud karm ka native speakerile. Võistlejatele esitati keerulisi küsimusi alates „kirjelda Hiina viimaste aastate majanduskasvu ja selle põhjusi ning seoseid teiste maailma riikidega” kuni küsimuseni „miks lendavad rändlinnud alati V-kujulises rivis”. Judy juhendatav sai tagantpoolt kümnenda koha. Aga vähemalt maksis ülikool Judyle ja vist ka tudengitele kõik kulud kinni, nii rongipiletid kui hotellis elamise. Kui nad olid rongis jälle seisupiletid saanud, siis teised reisijad, kuuldes, kuhu nad lähevad, olid neile oma istekohad loovutanud. Nii suurt aukartust tekitab see võistlus tavalistes hiinlastes.
Rääkisime ka sellest, millised tudengid meil õpetada on ja kui raske on neid Oral Englishi tundides rääkima panna. Judy esitas teooria, et Hiina ülikoolid võtavadki seetõttu palju välismaa õpetajaid tööle, sest nad saavad aru, et hiinlastest õpetajad ei suudaks ammugi neid tudengeid inglise keeles rääkima panna. Ja kui välismaalastest õpetajad seda ka ei suuda, on nende peale hea näpuga näidata ja kogu süü nende kaele veeretada, sest umbusk ja tõrjuv suhtumine „välismaa spetsialistide” suhtes on sügavalt hiinlaste mõttemaailma ja kultuuri juurdunud. Välismaa õpetajad on väljast ja võõrad, nende väidetavad eksimused ei mõjuta hiinlastest õpetajate ja koolifunktsionäride positsiooni. Tundub loogiline.
Selle peale nad muidugi ei tule, et oma haridussüsteemi ja õpetamismeetodeid kriitiliselt ümber hinnata ja sealt vigu otsida, nad hoopis jätkavad koolides ja ülikoolides rahumeeli oma tuhandete aastate pikkust nüri tuupimise traditsiooni.
Eelvoorus toetas Judy üht oma teise kursuse tudengit, keda ta oli aasta otsa eraldi treeninud. Tavaliselt osalevad sellel võistlusel kolmanda või neljanda kursuse tundengid. Tema tüdruk oli eriliselt andekas, kuigi tal oli probleeme hääldusega. Muidugi ei pääsenud see tüdruk edasi finaali, aga vähemalt oli see nii talle kui Judyle hea kogemus. Provintsi tasandi žüriis oli olnud kümmekond hiina meest ja üks ameeriklane – naine. Nende hinded olid risti vastpidised, kui hiinlased andsid kõrgeid hindeid, siis ameeriklane madalaid ja vastupidi. Hinnati kõiki keele aspekte – hääldust, grammatikat jms, väitlusoskust, aga ka võistleja välimust. Judy oli soovitnaud oma tudengil seeliku selga panna, kuid too oli ikka teksade ja tossudega läinud ja nii andsid ka žürii meesliikmed talle madalamaid hindeid kui sama tasemega seelikustatud võistlejatele, nii vähemalt arvas Judy. Võistlus oli väga karm, oleks olnud karm ka native speakerile. Võistlejatele esitati keerulisi küsimusi alates „kirjelda Hiina viimaste aastate majanduskasvu ja selle põhjusi ning seoseid teiste maailma riikidega” kuni küsimuseni „miks lendavad rändlinnud alati V-kujulises rivis”. Judy juhendatav sai tagantpoolt kümnenda koha. Aga vähemalt maksis ülikool Judyle ja vist ka tudengitele kõik kulud kinni, nii rongipiletid kui hotellis elamise. Kui nad olid rongis jälle seisupiletid saanud, siis teised reisijad, kuuldes, kuhu nad lähevad, olid neile oma istekohad loovutanud. Nii suurt aukartust tekitab see võistlus tavalistes hiinlastes.
Rääkisime ka sellest, millised tudengid meil õpetada on ja kui raske on neid Oral Englishi tundides rääkima panna. Judy esitas teooria, et Hiina ülikoolid võtavadki seetõttu palju välismaa õpetajaid tööle, sest nad saavad aru, et hiinlastest õpetajad ei suudaks ammugi neid tudengeid inglise keeles rääkima panna. Ja kui välismaalastest õpetajad seda ka ei suuda, on nende peale hea näpuga näidata ja kogu süü nende kaele veeretada, sest umbusk ja tõrjuv suhtumine „välismaa spetsialistide” suhtes on sügavalt hiinlaste mõttemaailma ja kultuuri juurdunud. Välismaa õpetajad on väljast ja võõrad, nende väidetavad eksimused ei mõjuta hiinlastest õpetajate ja koolifunktsionäride positsiooni. Tundub loogiline.
Selle peale nad muidugi ei tule, et oma haridussüsteemi ja õpetamismeetodeid kriitiliselt ümber hinnata ja sealt vigu otsida, nad hoopis jätkavad koolides ja ülikoolides rahumeeli oma tuhandete aastate pikkust nüri tuupimise traditsiooni.
posted by Katrin at
12:10 PM
