Asjatoimetused kesklinnas

Täna läksin pärastlõunal välja, et maksta ära telefoni ja internetiühenduse eest. Wesley oli seda juba teinud ja teadis rääkida, et maksmise koht asub ühel peatänavatest. Kontoril on suur roheline silt kirjaga CNC (Chinese Nerwork Connections/Company? Või igatahes midagi sinnakanti). Eelnevalt kirjutasin paberile oma korteri telefoninumbri ja „internet connection” inglise ja hiina keeles. Welsey’ga oli juhtunud seal selline naljakas lugu, et kui ta oli seal maksta soovinud, helises nende korteris telefon ja Judy oli parjasti kodus, õnneks olid ka tal hiinlastest tudengid külas, kes siis kõnele vastasid. Helistati sealt samast CNC’st ja päriti ärevalt, miks välismaalane maksab telefoni ja interneti eest? Tudengid siis selgitasid, et see on välismaa õpetaja, töötab siinses ülikoolis. Numbri järgi oleks võinud need teenindajad ise tuvastada, et see kuulub ülikooli kampuses asuvale korterile. Varustatud sellise eelinfo ja paberilipikuga ründasin ühte sealset teenindajat. Ütleisn, et tahan maksta telefoni ja interneti eest. Teenindaja hakkas midagi seletama, millest ma aru ei saanud. Sain ainult niipalju aru, et seal ma nende asjade eest maksta ei saa. Küsisin, kus siis saab. Teenindaja juhatas, et samal tänaval, veidi edasi minna. Läksin siis tema osutatud suunas, kuid ei leidnud sellist kohta üles. Pean Wesley käest täpsemalt uurima või siis maksma minnes mõne hiinlase kaasa võtma.

Mobiilisüsteem on siin ehthiinalikult kreisi. Nimelt saad sa osta igast putkast endale mobiilikaardi ja siis sellele hiljem raha lisada. Oluline on see, kust provintsist või linnast see kaart on ostetud, sest mujale provintsi helistades on see justkui kaugekõne ja minutihind on kallim. Mul oli esimene kaart ju muidugi Pekingist ostetud, seega Henanis helistades olid kõned kallid. Nüüd ütles mulle hääl telefoni seest, et raha hakkab otsa saama, osta uus kaart. Nüüd ostsin siis endale Henani kaardi, mis tähendab seda, et kui ma jaanuaris reisile lähen, siis mujal helistades maksan jälle rohkem. Sunnismaisuse idee kumab isegi telefonikaardist läbi... :D Ja veel, Hiinas maksab kõne eest nii helistaja, kui ka kõne vastuvõtja, ja seda vist nii fiks- kui mobiilivõrgus.

Leidsin kesklinnast ka edeva prillipoodide keti – 100 m raadiuses oli neid kohe kolm tükki. Astusin sinna sisse, et endale läätsevedelikku osta. Teenindajad olid seal riietatud nagu Scotland Yardi pubi ettekandjad, politseiniku vormi, ainult vöö küljes rippuvad käerauad ja püstolid olid puudu... :D Mulle kui kliendile selline militaarstiil ja lipsustatud teenindajad eriti peale ei lähe, aga hiinlased näikse mundreid väga armastavat. No miks peab prillipoe müüja välja nägema nagu politseinik? Mitte et mul südametunnistus must oleks, aga ikkagi, müügile see minu meelest küll kaasa ei aita. Pood oligi inimtühi, kaks tüdrukut igavlesid seal ja sööstsid raisakullidena minu kallale. Selgitasin neile, mida tahan. Üks haaras mu käest päikeseprillid ja asus neid uurima. Olin selle peale natuke üllatunud, tema aga kraamis kruvikeeraja välja ja pingutas ühe sanga kruvi. Läätsevedelikke müüdi seal mitmeid sorte, kõige kallim mark, Complete, Eesti läätsekandjatele teadmiseks, oli üle kahe korra odavam kui Eestis! Sain siis oma läätsevedeliku pudeli ja päikeseprillid tagasi, olles eelnevalt vastanud teenindajate arvukatele standardküsimustele, kas ma olen turismireisil, kuidas mulle meeldib hiina ja kas mulle maitseb hiina toit. Rääkisin siis neile, et töötan siin samas ülikoolis õpetajana, mulle meeldib hiina elu ja armastan hiina toitu väga.