Prohvessur Sharma

Täna oli mul ainult üks loeng – hommikul kell 8 Põhjakampuses. Oodates bussi, mis viiks mind tagasi Lõunakampusesse, kohtusin prohvessur Sharma, minu indialasest naabrimehega. Rääkisime siis bussis oma tudengitest. Tema õpetab samuti Põhjakampuses rebastele Oral Englishit ja Lõunkampuse filologidele briti ja ameerika kirjandust. Selgus, et tema ongi päris kirjandusprofessor, spetsialiseerub briti luulele ja iseäranis Eliotile ja Yeatsile. Küsisin, kas ta ise ka juhtumisi luulet kirjutab, ta vastas, et ei, ainult teaduslikke artikleid ja ettekandid. Mainis, et on rahvusvaheliselt tuntud ja teda muudkui kutsutakse erinevatele konverentsidele esinema. Nii et selline tähtis onu siis on see prohvessur Sharma Indiast. Uurisin, kas ta laseb tudengitel ka palju raamatuid lugeda. Kuid oma üllatuseks sain temalt vastuse, et sugugi mitte. Piisab kirjandusõpikust, kus on iga autori kohta ülevaade olemas, kirjanudse õpetamiseks ei vaja tema raamatuid.... Meenutasin kohe oma aastatetagust filoloogiatudengi põlve, kus pidime ühe semestri jooksul läbi lugema rohkem raamatuid, kui mõni terve elu jooksul loeb. Ma ei poleks arvanudki, et filoloogid ei pea originaalteoseid lugema... Ma ei hakanud küsima, kas ta ise ikka on neid erinevaid autoreid lugenud. Tahtsin teada, mis perioodi kirjandust ta siis õpetab, varasemat või hilisemat või näiteks 20. sajandit. Selgus, et kõike, algusest lõpuni. Iris Murdochist polnud ta midagi kuulnud. Ta ütles, et tal pole aega ilukirjandust lugeda, nii palju kutsutakse konverentsidele ja ettekanded tahavad kirjutamist.... Selline kirjandusprohvessur siis.