Vikerkaare sekeldused

Teispäeva õhtul oli meil hiina keele tund Jingiga. Judy, kui kõige tarmukam ja auväärsem (vanuse poolest) native speaker on valitud inglisekeelsete kõnede võistluse žürii esinaiseks ja käib pidevalt inglise keele osakonna koosolekutel, kus siis arutatakse võistluse korralduslikke küsimusi. Vikerkaar oli palunud Judy’l teisipäeva õhtul pärast hiina keele tundi juhendada ühe teise osakonna tudengeid, kuigi Judy oli eelnevalt oma tundengitega väikese juhendamise kokku leppinud. Vikerkaar tahtis selle teise osakonna juhatajaga hästi läbi saada, sest tema International Business osakond laenab sellelt teiselt osakonnalt pidevalt õppejõude. Nii pidi siis ka Judy ülemuste sõna kuulama ja oma tudengitega kohtumise ära jätma. Päeva peale selgus aga, et selle teise osakonna juhataja pidi hoopis ära sõitma ja nende tudengite juhendamine pidi seega mõne teise päeva peale edasi lükkuma. Õhtul oli see teise osakonna juhataja ikkagi otsustanud mitte sõita ja ootas Judyt oma tudengitele appi. Judy, kes oli alguses oma tudengitele ära öelnud, siis uueski kohtumise kokku leppinud, ei tahtnud teist korda oma tudengitele pettumust valmistada ja keeldus selle teise osakonna juhataja tujude järgi käitumast. Nii oli siis Vikerkaar hädas, sest ta pidi kiiresti leidma kellegi teise välisõppejõududest, kes läheks sinna neid teisi tudengeid juhendama. Vikerkaare isiklikus pingereas olin vist mina Judy järel teisel kohal, nii ta helistas meie hiina keele tunni ajal Jingile ja käskis tal üsna kategooriliselt mind nõusse rääkida.

Mina olin häiritud sellest, et jällegi toimub mingi sahmerdamine ja organiseerimatus, asjadest teatatakse viis minutit ette ja eeldatakse iseenesestmõistetavalt, et kõik toimibki sellisel moel. Pealegi leidsin, et Vikerkaarest oli äärmiselt manipuleeriv lükata kogu vastutus Jingi õlule. Arutasime seda teemat kogu ülejänud hiina keele tunni aja, Jing oli nutma puhkemas, sest sai aru, et mitte keegi välisõppejõududest sellist käitumist heaks ei kiida ja mina sinna minna ei kavatse. Mul oli kõht tühi, tahtsin minna välja õhtust sööma ja siis poodi söögikraami ostma, sest ka kodus polnud mul ka midagi süüa. Jing oli aga saanud Vikerkaarelt karmi käsu ilma minuta Keskkampusesse mitte ilmuda, nii oligi ta hädas, sest siin toimisid jällegi kultuurilised erinevused. Hiinas on loomulik, et kõik tegutsevad ülemuste tujude järgi, ei vaidlusta ülemuste otsuseid ega esita küsimusi, vaid täidavad käsku. Nii oli ka meie keeldumine Jingile kultuuriliselt arusaamatu. Üritasime talle selgeks teha, et minu nõussesaamine ei ole tema probleem, aga ta oli ikkagi õnnetu, sest ei suutnud oma õpetaja käsku täita.

Kui hiina keele tund lõppes ning Judy, Wesley ja Jing bussi peale minema hakkasid, helistas Vikerkaar jälle Jingile, pange tähele, mitte mulle, ja küsis, kas ma tulen siis või ei. Jing vastas kurvalt, et tule ja keegi teine välisõppejõududest ka ei kavatse tulla. Siis käskis Vikerkaar Jingil telefon minu kätte anda. Kui ta oli oma murest mulle rääkinud, ütlesin Vikerkaarele, et ma olen häiritud tema sellisest suhtumisest ja organiseerimatusest, tunnen, et mind kasutatakse ära ja et mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Vikerkaar siis vabandas ette ja taha ja ütles, et ma pean teda hädast välja aitama, sest ohus on tema ja selle teise osakonna suhted. Ütlesin, et see pole jälle sugugi minu probleem. Vahepeal pani bussijuht koolibussile hääled sisse ja Jing sikutas mu bussi peale. Ütlesin Vikerkaarele, et ta paneb mu väga ebamugavasse olukorda, sest teab, et mul on raske talle „ei” öelda ja teda ja Jingi alt vedada, sest ma „sort of respect you”, ja ta teab seda ja seab mu sellega sundseisu. Ja et ma pole kujunenud olukorraga üldse rahul, aga olen ikkagi tulemas, sest isutn juba sõitvas bussis.

Kohale jõudes oli Vikerkaar meil bussi vastas ja kukkus jälle vabandama ja selgitas nende osakondade vahelisi keerulisi suhteid ja et kogu jama süüdlane on see teise osakonna juht, kes ei suutnud otsustada, kas ta siis sõidab ära või mitte ja kas tudengite juhendamise üritus toimub täna või mõnel teisel päeval. Et temagi oli juba plaaninud koju minna, nüüd peab aga veel siin teise osakonna tudengitega aega veetma.

Kogu segaduse põhjustaja ja kurja juur oli siis 50-tes aastates õhetavate põskedega onkel, Mr Zhang, kes lehkas hiina viina järele ja kammis oma üksikuid musti hõredaid juuksesalku Olav Ehala kombel põiki üle oma läikiva kiilaspea. Ta oli väga õnnelik, et lõpuks ikka üks välismaa õpetaja sai aega tema tudengeid juhendama tulla, koogutas ette ja taha, pakkus teed ja kommi. Ise ta muidugi sõnakestki inglise keelt ei osanud, seega pidi Vikerkaar talle ja tudengitele minu juttu tõlkima. Andsime siis Vikerkaarega kahasse tudengitele nõu, kuidas laval käituda, kuidas küsimustele vastata, milline peaks olema kehakeel ja kontroll hääle üle. Kell kaheksa oli juhendamine läbi ja Mr Zhang, kes oli aru saanud, millise segaduse ta oli põhjustanud, kutsus meid kõiki, st mind, Vikerkaart ja Jingi välja õhtust sööma. Läskime siis kesklinna ühte restorani ja sõime head-paremat, nii et magu ähvardas käriseda. Zhang tahtis ka viina juua, kuid ma keeldusin, sest järgmisel hommikul oli mul kl 8 vaja õpetada. Pealegi ei tahtnud ma selle tolgusega põhimõtteliselt koos juua. Pinge oli selleks ajaks langenud, Vikerkaar tutvustas talle Jingi kui oma tublimat õpilast ja Jing kummardas selle peale, vaatas maha ja punastas. Pärast restoranist taksoga tagasi sõites istusime meie Jingiga tagapingil ja Jing hoidis mul kogu sõidu aja kõvasti käest kinni, nagu kartes, et ma võin veel kuskile kaduda. Taksos teenis Vikerkaar minu silmis plusspunkte, sest vabandas Jingi ees, et oli teda ebamugavasse olukorda pannud ja oma probleemi tema õlule lükanud. See teguviis oli ülimalt ebahiinalik, olin sellest meeldivalt üllatunud. Jing oli ka segaduses, vaatas jälle maha, punastas ja ütles „Õpetaja, mis te nüüd!” või midagi sarnast.
Õhtul ei saanud ma kuidagi magama jääda, sest kõht oli liiga täis, sest see Zhang kogu aeg tõstis mulle ja teistele sööki juurde ja utsitas takka, et me ikka sööksime. Eriti pidin mina kõvasti sööma, sest olen nii pikk. Ütlesin, et küllap mu magu on ikka enam-vähem sama suur kui neil, või kui, siis ainult veidike nende omast suurem. :D
Tegelikult olid selle õhtu ebameeldivused suuresti põhjustatud kultuurierinevustest ja erinevatest ootustest teiste käitumisele. Aga lõpp hea, kõik hea.

Vikerkaar rääkis veel, et sõidab jaanuari alguses kaheks kuuks Walesi Swansea Ülikooli sealse õppetöö korralduse ja tudengite manageerimisega tutvuma, mis tähendab, et ta ei saa jälle oma mehega koos koolivaheaega ja hiina uut aastat vastu võtta. Aga muidugi oli ta elevil, et saab jälle ja veel nii pikaks ajaks välismaale minna.

Tsivilisatsioonide kokkupõrge

Eespool mainisin, et siin on käimas suur inglisekeelsete kõnede võistlus. Osalevad nii inglise filoloogid, kellele see on kohustuslik, ja teiste osakondade tudengid, keda kõiki osa võtma ei sunnita. Kuna tudengeid on siin palju, siis kestab see trall mitu kuud. Tudengid ja hiinlastest õpetajad võtavad seda võistlust täie tõsidusega, ja välismaa õpetajatelt eeldab see mitmeid tunde tasustamata lisatööd.

Jing helistas mulle ükspäev ja teatas hädise häälega, et tal on suur probleem ja mina aga aidaku teda. Ütlesin talle, et tulgu siis siia ja vaatame, mis me teha saame. Nimelt seisnes tema mure selles, et tema hiinlasest inglise keele õpetaja oli tema kõne kohta öelnud, et ta hääldab mitmeid sõnu valesti ja žürii ei saa sellepärast tema kõnest aru. Ta tahtis, et ma siis aitaksin tema hääldust lihvida. Tema kõne teema oli Setbacks in our life. Olin tema Chinglishis teksti juba mitu nädalat tagasi enam-vähem inglisekeelseks ümber kirjutanud, sest kuna ta oli usinalt oma vigadest kubisevat hiina-inglise sõnaraamatut kasutanud, leidus seal palju vales kontekstis sõnu ja terveid lauseid, mille mõttest ma aru ei saanud. Nüüd kraamis ta oma kõne teksti välja ja see oli ikka see vana tekst. Ütlesin, et kus see uus tekst on, ma ju kirjutasin sulle uue. Tema ütles selle peale, et tema hiinlasest inglise keele õpetaja oli seda uut teksti lugenud ja öelnud, et hiinlastest õpetajad, kes žüriis istuvad, ei saa sellest aru! Muidugi, sest see oli inglisekeelne tekst, mitte chinglishi-keelne! Ja et õpetaja oli tema kõnesoperdist lugenud ja öelnud, et seal pole mingeid vigu! Aga küll ma siis vihastsin! Jingi tekst kubises grammatikavigadest, peaaegu kõiki grammatilisi aegu (tenses) oli ta valesti kasutanud! Ma ütlesin Jingile, et tema õpetaja ilmselt ei oskagi inglise keelt, vaid õpetab neile Chinglishit, kuid selle keelega pole mujal maailmas midagi peale hakata. Jingi hääldusel pole suurt häda midagi, ta hääldus ja muidu keeleoskus on paremgi kui mõnel mu filoloogil. Ütlesin talle, selle asemel, et hoolitseda, et kuulajad sinu mõtetest aru saaksid, norib see õpetaja su häälduse kallal. Hea hääldusega ajuvabaduse ettelugemine on mõttetu tegevus, kui su ideedest ja neid väljendavatest lausetest aru ei saada. Oi, ma oleks tahtnud kohe selle õpetajaga „südamlikult” vestelda!

Ja siinkohal tekkiski tsivilisatsioonide kokkupõrge. Jing keeldus uskumast, et tema õpetaja võib eksida. Ma küsisin siis temalt, mis ta arvab, miks ülikoolid tahavad endale välismaalastest õpetajaid? Ikka sellepärast, et nad ei ole kindlad omaenda hiinlastest õpetajate keeleoskuses. Kui inglise keele osakonna juhataja kirjutab „English speech contest’i” asemel „English speaking competition”, siis on ilmselge, et neil on välismaalastest inglise keele õpetajaid vaja! Küsisin Jingilt, mis ta arvab, kes oskab inglise keelt paremini, mina või tema õpetaja, ta vastas, et vist ikka mina. Miks sa siis mind ei usu, küsisin temalt, et minu parandused on õiged? Aga minu õpetaja ütles, et tekstis pole vigu, vastas ta. See oli see kultuurierinevuste teema jälle, mille suhtes ma midagi ette võtta ei saa, tuleb jõuetult alla anda. Pime usk õpetaja öeldu õigsusesse teeb õpetajate töö Hiinas muidugi lihtsaks, kuid kogu õpetamise ja selle tulemused ebaefektiivseks. Teine teema on pime usk kirjapandud sõnasse. Kui ikka raamatus on miskit kirjas, nt õpikus või sõnaraamatus, siis nii see ka on, ja kui keegi inimene väidab, et see nii ei ole, siis eksib inimene, mitte raamat. Manitsen kogu aeg oma tudengeid, et nad ei kasutaks liiga palju oma hiinas trükitud hiina-inglise sõnaraamatuid, sest seal on palju vigu ja tihtipeale kasutavad nad ülikeerulisi või vananenud sõnu täiesti sobimatus kontekstis. Hiinas trükitud inglise keele õpikud kubisevad vigadest, tudengid ajavad tuhandete kaupa kasutuid sõnu ja fraase endale pähe, mida nad hiljem reaalses suhtlussituatsioonis ei oska kasutada või kasutavad valesti.
Näiteks kasutas Jing oma kõnes sõna „astringent” puuvilja kohta. Ütlesin, et puuvilja kohta ei ole kõige mõttekam seda kasutada, parem öelgu „bitter” või „sour”. Seda enam, et 95% kuulajatest ei tea nagunii selle sõna tähendust. Hiinlasest õpetaja jättis selle sõna sisse.
Teine näide on sõna „internet”, mida kõik hiinlased hääldavad „intö´nait” rõhuga viimasel silbil, selle asemel et öelda „´intönet” rõhuga esimesel silbil. Ja nii hääldavad seda sõna ka siinsed hiinlastest inglise keele õpetajad! Ja neid näiteid võib veel tuua kümneid.

Nojah, nii esinebki Jing järgmisel teisipäeval oma Chinglishi kõnega, millest hiinlastest inglise keele õpetajad saavad aru, kuid välismaalastest õpetajad mitte.

Jõuluvanamees hotellikatusel

Tegin oma Oral Englishi tudengitele väikese viktoriini lääne kultuuri kohta. Muuhulgas oli ka küsimus: „Mis on selle punase kuuega vanamehe nimi, kes tuleb jõuluööl korstna kaudu majadesse ja paneb lastele kingid kamina küljes rippuvate sokkide sisse või kuuse alla?” Just olime ühes õppetükis rääkinud jõuludest ja muuhulgas ka kasutanud nime Santa Claus. Tudengid aga ei mäletanud seda nime ja otsisid oma elektroonilistest taskusõnastikest seda sõna – hiina keeles oleks see „jõuluvanamees” – ja kirjutasidki mulle vastuseks, et „Christmas old man” :D

Igatahes pole jõuluhullusest pääsu ka siinses karup****s, linna 4-tärnilise Taevadraakoni hotelli katusele oli siginenud suur mitmemeetrine jõulumehe näopilt, mõnedes söögikohtades on vilkuvate tulukestega kunstkuused ja minu lemmikkohas, UBC Cafés on ukse vastu ehitatud traadist ja vatist koletislik „lumememm”, mis on niivõrd kole, laialivalguv ja õõvastav, et peaks küll igati mõtleva külastaja sellest kohast eemale peletama. Aga vähe sellest, ühes restoranis, kus ettekandjad käivad ringi stiliseeritud rahvariietes ja kus pakutakse vägagi hiinalikke toite, on neile millegipärast lisatud veel üks aksessuaar – kelmikas punane päkapikumüts. No mida värki????!!! Milleks seda jama küll hiinlastel vaja on? Tahavad nii kandesti läänestuda?

Xiong Xin

Tulles vastu töötajate soovidele ja laiade rahvahulkade nõudmistele, tegutsesin eelmisel nädalavahetusel sihipäraselt ses suunas, et saaksime sõpradega siin ZMD linnas olles ka ühte hiina perekonda külastada.
Nimelt, üks teine tudeng, kes välisõpetajatele hiina keelt õpetab - Xiong Xin – pikka kasvu veidi kõõrdsilmne ja keemiliste lokkidega teise kursuse raamatupidamise tudeng - aitas mul veidi šopata. Kutsusin siis ta tänutäheks kohvikusse kohvi jooma ja muu jutu seas uurisin temalt ta perekonna kohta. Ta isa töötab Hiina bensiinifirmas Petrochina ja ema pangas. Nemadki on keskmisest rikkamad, neil on 130 m2 korter üsna kesklinnas. Tema vanemad on Li Jingi omadest erinevad - neile meeldib ringi reisida ja külalisi vastu võtta ja nad ei põe välismaalaste ees. Ja tema ema pidi oskama väga hästi süüa teha. Ta kutsus mind ka uueks aastaks endale külla, nii et pean valima siis, kelle juurde lähen! Kuna mu külalised avaldasid soovi ka mõnele hiina perekonnale külla minna, siis uurisin ta käest, kas nad võtaksid meid neljakesi vastu. Ta arvas, et vabalt, ta on teisigi välisõpetajaid oma kodus võõrustanud.
Tema vanemad joovad alkoholi ka, isa viina ja ema veini. Nii et saame neile kingiks näiteks Vana Tallinnat ja Viru Valget viia.

Ta küsis ka, kas ma ei tahaks endale eraõpilasi võtta ja lastele hiina keelt õpetada. Et tema teab mitut perekonda, kes tahaksid, et välismaalane nende lastele inglise keelt õpetaks. Et kui selles eelnevalt ülikooliga kokku leppida, ei hakka nemad ka takistusi tegema. Ütlesin, et võib-olla tõesti kevadsemestril võiks seda teha, aega mul ju on. Ta küsis, kas mulle meeldivad väiksemad või suuremad lapsed. Hahaa, ma ei saanud talle oma tõelist seisukohta laste suhtes muidugi avaldada, sest hiinlased on laste järele hullud, ütlesin siis, et mida suurem, seda parem. Põhjendasin seda sellega, et suurem oskab ehk rohkem inglise keelt ja mul on talle kergem keelt õpetada. Ma ei saa ju hiina keeles grammatikat jms seletada. Eratunni hind pidavat siin olema 30-50 jüääni. No eks siis vaata seda asja.

Samad tudengid kirjutamas

Lõunkampuse filoloogid

Käimas on English Writingu tund ja siin nad nohistavad kuulekalt kirjatööd teha - teema on "My first day at Hunaghuai University" - peavad kirjutama 6-10 lauselise tekstilõigu.
Pange tähele klassiruumi seisukorda, vt millised on seinad ja pingid.

Lumine palm

Lumised bambused

...ja sotsialistlik skulptuur Lõunakampuse õuel

Esimene lumi

Täna öösel sadas maha esimene lumi. Kohalike arvates on see lumi, minu meelest on see 2 cm kiht lörtsi, mis soojal maapinnal kohe sulab, rohul ja puudeosktel aga mõneks ajaks püsima jääb. Igatahes tundsid tudengid lumest rõõmu, kraapisid seda muru pealt kokku ja tegid lumepalle, et siis omavahel lumesõda pidada.

Reede ennelõunati õpetan siin samas Lõunakampuses, kus on vanad hooned ja kui Põhjakampuse uues hoones, kus kalli raha eest õppijad käivad, on enamikes klassiruumides võimas õhukonditsioneer, mis puhub ka sooja õhku, siis Lõunakampuses sellist luksust ei ole. 3. õppehoone põrandad on valatud tsemendist, mis tähendab, et külm tungib läbi kingatalla jalgadesse. Lõunakampuses õpetangi nüüd tossudes, sest nende paks tald ei lase külma ligi. Märkasin ka täna, et 3. õppehoone akendele olid ette kleebitud kasvuhoonekile tükid, mis vägagi efektiivselt hoidsid tõmbetuuli eemal. Aknad - ühekordsed ja õhukese alumiiniumraamiga – ei sulgu kuskil tihedalt, nii et sellest kilest akna ees on palju kasu. Mõtlesin, et miks ma ise selle peale ei tulnud ja oma 100 m2’st hundilauta niimoodi ei soojustanud. Kuna mul kilet pole, siis kleepisin kleepriba abil kokku A4 paberilehti ja tegin neist improviseeritud rulood akende ette. Ei tea, kas mulle see tundub ainult nii, et on kohe soojem toas, või on see vaid mu soovunelm... :D

Võtsin täna fotoka kaasa ja tegin mõned pildid oma tudengitest ja lumistest puudest.
See lumi kauaks püsima ei jää, sest järgmiseks nädalaks lubab ilmaennustus päikest ja +7 C.
Hetkel tundub aga siin külmem olevat kui Eestis.

Hambaarstla

Ühel õhtul linnas jalutades avastasin, et Kultuuri tänavas on mingi suur hambaarstla. Riidest sirmidega eraldatud kümmekond tooli olid kõik suunatud akende poole, nii et möödakäijatel on võimalus jälgida, kuidas patsiendid toolil siplevad. Õhtul kella kaheksa paiku seal küll kedagi polnud, arstid istusid kõik kobaras teleka ees, valged kitlid seljas, tanud peas ja maskid näo ees.
Mõtlesin, et ei tahaks küll seal oma hambaid parandada.
Privaatsuse idee kui selline puudub vist hiina kultuuris täiesti.

Juust!

Frank, kellel on Shanghais oma firma, hiinlannast naine ja laps, ja kes käib siin ja mingis teises ülikoolis õpetamas, tuli esmaspäeval Shanghaist tagasi ja helistas mulle, et edastada rõõmusõnum – nimelt tõi ta mulle juustu. Ja mitte niisama juustu, vaid camembert’i, roquefort’i, brie’d, gorgonzolat ja kreeka fetajuustu. Kokku 400 jüääni eest ja üle kilo. Olen nüüd juustuga varustatud tükiks ajaks. Ostsin ka ühe hea punaveini, mille joomine on siin Hiinas ka unarusse jäänud, ja tegin ühe naudingute õhtu. No küll see roquefort oli krehvtine ja gorgonzola aromaatne!

Mainisin ka Jingile, et mul on igasugust imejuustu kodus ja et kui me laupäeval jälle kohtume, siis ta võib seda maitsta saada. Jing, kes muidu vist igast asjast kergesti elevile läheb, läks ka sellest ideest loomulikult elevile :D

Laupäeval ta tuligi mulle külla ja ma pakkusin siis talle juustu ja veini. Ta arvas, et juust on magus, see oli aga soolakas ja krehvtine. Lisaks oli seal ka hallitus peal ja sees, mis talle ka just julgustavalt ei mõjunud. Kui soovitasin tal alustada leebema maitsega brie’st, võttis ta esihammastega imepisikese tükikese ja ta nägu oli väga väljendusrikas, kui ta selle maitset hindas. Krehvtisema roquefort’ini jõudes tegi ta suured silmad ja ei osanud oma elamusi inglise keeles väljendada. Ma vaatasin teda ja naersin kogu aeg, ta oli juustu mekkides väga naljakas. Mul oli ka eesti piparkooke – muideks väga maitsvad, täname pakisaatjaid, ja need maitsesid talle väga. Selgitasin siis, et piparkoogid on spetsiaalne jõulusöök ja suvel neid poest osta ei saa. Tema rääkis, et hiinlased söövad uue aasta puhul pelmeene, aga need pole spetsiaalne pühadesöök, pelmeene süüakse igal ajal. Küsisin, kas ta tahab oma vanematele ka juustu ja eesti piparkooke maitsta viia, muidugi ta tahtis, nii et panin talle veidi juustu ja piparkooke kaasa. Lisaks andsin talle ka suure tahvli Kalevi valget šokolaadi mustikatega, et viigu vanematele kingiks. Jing on aval ja sõbralik tüdruk, ta oli vist minu lahkusest võlutud, sest kutsus mind hiina uueks aastaks endale külla. Ütlesin, et tulen hea meelega, kui see ta vanematele liiga palju stressi ei tekita. Ja et rääkigu ikka enne vanematega läbi ja kui nemad on nõus, siis tulen. Ta ütles, et hiinlased vaatavad uuel aastal telekat, söövad ja paugutavad ilutulestikku ja pauguteid. Tema isa sunnib teda alati pauguteid laskma, kuid tema kardab neid. Ma siis ütlesin, et võin temaga koos telekat vaadata ja paugutada, pole probleemi. See oleks väga tore igatahes, kui saaksin lähedalt näha, kuidas hiinlased oma kõige olulisemat püha tähistavad. Hiina uus aasta on 18. veebruaril, siis on mu külalised lahkunud ja nagunii peaksin seda üksi vastu võtma. Austraallasd lähevad selleks ajaks Austraaliasse ja vaevalt, et keegi teine mind endale külla kutsub, sest tudengid on kõik koolivaheajaks kodudesse laiali sõitnud ja Vikerkaar naudib kodus harvu hetki oma mehega koos.

Istun praegu seda kirjutades oma lemmikkohvikus, pidin siin oma tudengitega kohtuma, et nende kõnevõistluse kõnesid üle lugeda ja parandada, nad tahtsid küll mulle koju külla tulla, kuid ma ei taha päris kõiki ka endale korterisse kutsuda, parem kohtun nendega neutraalsel pinnal. Siin on õdus ja soe pealegi. Taustaks lastakse vene rahvamuusikat instrumentaalpaladena, äsja kõlas „õhtud Moskva lähistel”, huvitav, kus on Clydermani plaat? Täna oli neil ka mingi kohvi ale, kannutäie itaalia kohvi sain poole hinnaga, st 20 jüääniga. Ettekandja soovitas mulle kui püsikliendile. See nende itaalia kohvi on üsna kõrbenud ubadest tehtud, aga kuum ja kange. Maja poolt sain kingiks ka mõned puuviljad ja küpsised. Konditsioneer puhub sooja õhku, nii et täitsa mõnus on siin pühapäeva pärastlõunat veeta.

Minu escapade eebenipuust torni

ZMD linna ainus läänelik kohvik, kus pakutakse päris kohvi, asub siinsamas lähedal Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava ristmikul. Käin seal päris tihti, sest sealne keskkond erineb kõvasti tavapärasest hiina elust. Seal on vaikne ja puhas, mängib vaikne rahulik inglisekeelne muusika, tihtipeale lastakse Richard Clydermani klaveriklimberdusi. Hiinlased on hullud selle Clydermani järele, poodides võib leida kümneid plaate tema muusikaga. Vetsud on puhtad – küll aasiapärased, st auguga põrandas, kuid puhtad, seal on wc-paber, seep, soe vesi ja kätekuivatamispaber. Tõeline haruldus siin linnas!

Kohv on küll kallis, alates 22 jüäänist tassi eest, kuid iga tassi tegemiseks jahvatatakse värske kohvi ubadest valmis. Kuna see on kallis ja ebahiinalik koht, on seal ka vähe külastajaid. Nii et see on nagu eebenipuust torn, kuhu ma hiina igapäeva reaalsusest põgenen. Maksan rohkem kvaliteetse söögi-joogi, vaikuse ja viisaka teeninduse eest ja olen sellega rahul. Päris meeldiv, kui seitse teenindajat sinu ümber sebivad: üks avab uksi, teine valab sooja vett klaasi juurde, kolmas toob kohvi või söögi, neljas viib mustad nõud ära, viies timmib õhukonditsioneeri, kuues toob küünla lauda, seitsmes toob arve.

Tõeline rahu ja lõõgastuse oaas, ei mingeid lärmavaid ja põrandale rögistavaid hiinlasi. Need hiinlastest kunded, kes sinna satuvad, on keskmisest rahakamad ja oskavad seal viisakalt ja vaikselt käituda.

Pean ainult jälgima, et ma liiga tihti seal käima ei hakkaks, mõjub rahakotile laastavalt.

Missis Sharma jutud

Kolmapäeva hommikuti on minul ja Missis Sharmal esimene loeng Põhjakampuses. Seega oleme koos bussis sinna sõites ja tagasi tulles. Iga kord poeb ta mulle külje alla ja kirub hiinlasi ja hiina elu. Arvata võib, et tal pole kõige soojemaid suhteid siinsete tudengitega, kuid sellegipoolest on tema vingumine tüütu. Istugu kodus, mida ta siis tuli siia, kui kõik nii halb on. Eks tal on muidugi ka õigus, kui ta kirub hiinlaste räpakust, haisvaid peldikuid ja tudengite laiskust. Ma pole küll Indias käinud, kuid mul on sellegipoolest raske uskuda, et Indias hügieenitingimused märgatavalt paremad oleksid. Võib-olla kuulub tema kõrgemasse kasti ja elab mõneti vati sees, ja ei puutu vaesuse ja viletsusega kokku. Ma pakun, et keskmine hiinlane elab ikka paremini kui keskmine india elanik.

Sel nädalal rääkis ta mulle muu kirumise kõrvale, kuidas nad prohvessur Sharmaga olid šoppamas käinud ja mida kõike ostnud. Ja küll prohvessur Sharma on ikka hea mees, lubab tal kõike osta, mida hing ihaldab. Siis rääkis ta veel, mida kõike ta prohvessur Sharmale süüa teeb. Ta on ilmselgelt pühendunud oma mehe teenimisele. Neil on kaks poega, üks on ohvitser ja teine ametnik. Mõlemad on abielus ja teinud nad juba vanavanemateks. Ja muidugi on nende lapselapsed kõige paremad ja andekamad maailmas, kuidas saakski see teisiti olla, kui ta pojad nii tublid ja targad on. Ja miniatega saab ta hästi läbi, nad helistavad talle ja kutsuvad teda tagasi lapselapsi hoidma.
Ma arvan, et seal ongi tema koht.

Kõnevõistluse võitja koos aukülalisega haridusosakonnast

Ülejäänud tublimad finalistid.
Tumesinise ülikonnaga poiss oli ka väga tubli, ta rääkis oma kõnes Marie Curiest. Küsisin talt, kas tema ohverdaks oma elu teaduse hüvanguks. Ta vastas kõhklemata, et muidugi!

Tublimad finalistid 1
Vasakult esimene on Vikerkaar

Autasustamine

Üks tublimaid kõnepidajaid

English speech contest

Esmaspäeva õhtul kutsus Vikerkaar minu, Glory ja Judy Keskkampusesse majandustudengite inglisekeelsete kõnede võistluse žüriisse. Meie ülesanne oli esitada tudengitele küsimusi ja hinnata nende esitust. Üritus algas kell seitse õhtul ja kestis kolm tundi. Enne seda jõudsime teha veel kiired nuudlid meie Kultuuri tänava lemmikkohas. Hm, Vikerkaar põlise henanlasnena luristas samuti nuudleid süües...

Keskkampuse ühe õppehoone saal oli kaunistatud punaste loosungite ja lilledega. Auväärsele žüriile oli eraldatud esimene toolirida. Peale meie olid žüriis veel Vikerkaar ja trobikond hiinlastest inglise keele õpetajaid, kõik noored naised, kes ise ei suutnud meiega suheldes korralikult inglisekeelseid lauseid moodustada... Kurb.

Sel õhtul esines 36 tudengit paariminutilise kõnega, mida me pidime siis kuulama ja igaühele ühe küsimuse esitama. Jagasime need tudengid siis omavahel ära ja nii pidi igaüks 12 küsimust välja mõtlema. See polnud kerge, sest kõnede teemasid oli ainult 2 – „Internet” ja „Setbacks in our life”. Kõned olid enamikus kõik võrdselt kehvad, ei mingit argumentatsiooni ega teema loogilist arendust, lisaks kõigele oli mõne tudengi hääldus nii kehva, et kui ma poleks teadnud, et see peaks inglise keel olema, poleks ma aru saanud, mis keeles räägitakse. Õnneks saime lugeda ka kõnede trükitud teksti, see aitas kõvasti aru saada, millest keegi räägib ja välja mõelda küsimusi. Vikerkaar manitses meid eelnevalt, et me ei esitaks liiga keerulisi küsimusi. Üritasime siis esitada väga lihtsaid ja selgeid küsimusi, hääldasime neid aeglaselt ja võimalikult selge diktsiooniga ette, aga ikkagi ei suutnud 90% tudengitest küsimustest esimese korraga aru saada, nii et pidime neid teist korda ütlema. Samuti ei vastanud 90% tudengitest meie küsimusele, vaid kandis ette nende arvates sobiliku lause või lõigu oma kõnest, mis oli neil pähe õpitud.

Sama lugu on mul ka Oral Englishi klassis, kui ma esitan küsimuse teksti põhjal, siis nad otsivad tekstist lause, mis enam-vähem sellele vastab ja loevad selle ette. Ma siis ütlen neile, et mõelge ise ja kasutage oma pead, vastus küsimusele on palju lihtsam kui õpikutekst, aga nad pole harjunud seda tegema. Kõik õiged vastused on ju ometi õpikutekstides kirjas, milleks kasutada oma pead ja mõelda ise? Masendav.

Võib-olla 5-6 tudengit 36-st olid väheke ärksamad, hea hääldusega ja leidlike vastustega meie küsimustele. Nemad said siis meilt ka kõrgemad hinded. Kohe toimus ka autasustamine, paljud tublimad said kingitusi ja kõige tublim tüdruk lisaks ka rahalise preemia. Lisaks õppejõududele oli kutsutud ka parteitegelane kohaliku maakonna haridusosakonnast, kes pidas sütitava, kuid lühikese kõne. Siis ütles Vikerkaar, et nüüd pean mina ka kohe kõne pidama, nö žürii poolt. Nujah, improviseerisin siis kähku ümmarguse jutu teemal, kui tore õhtu see oli ja kui huvitavad kõned ja kui hea inglise keele tase tudengitel on. Ja et muudkui õppigu aga edasi inglise keelt, sest selle oskus on väga vajalik.

Siis rivistati tublimad tudengid lavale, punastes kostüümides lilleneiud jagasid neile auhinnad kätte ja siis oli ühispildistamine koos austatud žürii liikmetega. Enne seda pidime ka meie, st välisõpetajad kätlema võitjaid ja õnnitlema neid. Glory tegi siinkohal tõelise faux pas – nimelt embas tudengeid ja tahtis neid prantslaslikult põsele suudelda. Hiinalsed põrkusid sellest kohkunult tagasi. Glory sai ise ka oma eksimusest aru ja naeris lava peal kõva häälega. :D

Loomulikult oli ka see maja ilma keskkütteta, nii et kõik, nii osalejad kui pealtvaatajad istusid saalis jopedega ja külmetasid. Üsna kreisi, aga fun üritus kokkuvõttes.

Inglise filoloogide võistlus tuleb jõulude ajal, kuid selleks ajaks on meil Judy ja Wesley’ga plaanis minna reisima – Henani provintsi põhjaossa Luoyangi linna, mille lähedal on ilusad mäed ja templid. Ja aastavahetuseks plaanisime minna Pekingisse, peabki minema varsti rongipileteid bronnima. Pääseme sellest jõulu-õudusest ja esinemisest jõulupeol, Vikerkaar oli veidi häiritud sellest, aga aafrika tüdrukud jäävad siia, nad on muideks ka usklikud, nii et jõulud on just nende jaoks, aja samuti hindud, kes nagunii kuskile ei lähe, aga samas nemad ei hooli ka jõuludest...

Õhtul kell 10 kõmpisime mitu kilomeetrit Keskkampusest suurema ristmikuni, kus saime takso püüda. Öö oli selge ja taevas oli suur kollane noorkuu, mis oli selili, mitte püsti nagu põhjapoolsetel laisukraadidel.