Pekingi partla

Peking

Alustuseks mõned sõnad Pekingi taksojuhtidest. Tundub, et see on kohe eraldi inimtõug, mis eristub teistest inimolendeist ainult neile omase erilise loogikaga, millest mittetaksojuhil on võimatu aru saada. Haruharva viib Pekingi taksojuht sind soovitud sihtkohta nö ukse ette, tavaliselt viib ta sind lähimale ristmikule, sest tal pole mugav seal vasakpööret sooritada või mis iganes ajuvaba põhjendus sellele on, või siis sihtpunktist 100 m eemale suvalisse punkti, või tihtipeale ei tea ta üldse, kuhu täpselt minna tuleb. Igatahes on Pekingi taksojuhi arvates täiesti loogiline väliskülalised, kes on esmakordselt selles linnas ja tulevad lennujaamast suurte raskete kohvritega, viia hotelli lähedale suvalisele ristmikule ja öelda, et nüüd on aeg taksost maha kobida. Mis siis, et väliskülalised ei tea, kuhupoole oma kohvritega edasi minna, mis suunas ristmikku ületada või kuidas see hotell üldse välja võiks näha. Loomulikult ei häiri taksojuhti see, et väliskülalised ei oska hiina kirjamärke lugeda ega saa aru tema hiinakeelsest selgitusest. Õnneks võtsid mu sõbrad kuulda ellujäämisinstinkti sisehäält ja keeldusid taksost väljumast enne, kui taksojuht oli teinud suure ebamugava ringi, et leida tagasipöörde koht ja nad otse hotelli juurde viis.
Mina olin juba harjunud sellega, et pidin taksojuhtidele selgitama, mis tänavate ristmikul hotell asub ja kus tuleks ära pöörata.

Minu hiina keele õpetaja Zhuoya oli ka samal ajal Pekingis ja nii otsustasime kõik koos minna Quan Ju De’sse, ehk pekingi kuulsaimasse pekingi pardi restorani õhtustama. Ristisime selle koha „partlaks”, hiljem moodustasime veel teisigi uudissõnu, nagu näiteks „lapla” – siidisallide jm hilpude pood.
Pekingi partla tegutseb juba alates aastast 1864 ja igale pardi tellinud laudkonnale kingitakse mälestuseks postkaart, kus on peal number, mitmes part parajasti söödud sai. Alates 1864. aastast on neid parte söödud juba üle miljardi. Parte selle kuulsa restorani jaoks kasvatatakse ainult ühes farmis, sugugi mitte iga suvaline part ei vasta selle tippkoha nõuetele. Suure klaasi taga võib näha kokki askeldamas ja konksu otsas rippuvaid täispuhutud parte ootamas ahju küpsema minemist.

Õhtusöögilauas arutasime Zhuoyaga, mida veel vaadata Pekingis ja kuhu veel Hiinas minna. Tema soovitaski meil minna Xiameni, imelisse kuurortlinna, millesse me kõik hiljem armusime. Zhuoya aitas meid ka Hiina müürile minekuks auto üürida, sest tavaliselt müüakse Taevase rahu väljaku ümbruses naiivsetele turistidele bussireise, mis hiljem osutuvad petukaubaks – müürist olulisemaks osutub suveniiripoodide kohustuslik külastamine ja ka kogu tripi hind on hiljem oluliselt kallim kui alguses välja reklaamitud. Teadsin teiste kogemustest, et need on turistilõksud, millesse me langeda ei kavatsenud ja nii tellis Zhuoya meile auto, mis viis meid müürile ja tõi tagasi kokku ainult 220 jüääni eest. See on hind neljale inimesele, turistilõksud-petureisid maksaksid samapalju per nina.

Järgmisel päeval suundusime hommikul läbi lammutatavate hutongide Taevatemplisse ja seda ümbritsevasse parki. See on üks mu lemmikkohti Pekingis. Kuna jaanuar on Hiinas madal hooaeg, siis muuseumi- ja pargipääsmed, nagu ka hotellidki, olid suvisest odavamad.

Vaata mu pilte Flickri saidilt (http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/), kõige esimesel lehel on viimasena lisatud pildid, nii et reisi alguspilte tuleb vaadata järgmistelt lehekülgedelt.

Sellele järgneval päeval suundusime ennelõunal loomaaeda ja pärastlõunal Suvepaleesse. Pekingi loomaaia territoorium on väga suur ja seal on palju põnevaid loomi. Vaatamata sellele, et näiteks suured kaslased olid masendavalt väikestes puurides ja paljude loomade pidamistingimused on neile kindlasti depressioonitekitavalt väikesed, meeldib mulle ikka loomaaedades loomi vaadata. Nägime seal palju põnevaid loomi, kellest osa elab ainult Hiinas. Ja loomulikud pandakarusid, kellest üks peesitas eriti laisal ja mõnusal moel päikese käes. (vt pilte)

Ka Suvepalee on üks Pekingi ilusamaid kohti, veetsime seal pika pärastlõuna ja kõmpisime maha palju kilomeetreid.

Edasi sõitsime Hiina müürile. Ilm oli selge, kuid just sel päeval puhus eriliselt vinge tuul, nii et mägede otsas müüril olemine oli üsnagi piinarikas. Sama päeva pärastlõunal läksime Siiditänavale šoppama. Siiditänav on 5-korruseline kaubamaja, mis oma olemuselt on Kadaka turg. Seal müüakse palju kehvakvaliteedilist träni, kuid võib leida ka häid asju. Sealsed müüjad on väga agressiivsed ja kõik tönkavad mingil määral inglist. Valgetelt turistidelt küsivad nad astronoomilisi hindu, mida tuleb siis kõvasti alla kaubelda, mis on emotsionaalselt üsnagi väsitav. Minu veel vähese Hiina-kogemusega sõbrad ei pidanud seal kaua vastu ja nii ei jõudnudki me kõiki korruseid läbi töötada. Küll aga olid nad sunnitud sinna tagasi minema nende Hiinas oleku viimasel päeval, et osta veel viimase raha eest Hiina träni.

Päeval pärast seda veetsime ennelõuna Keelatud linnas. Väga paljud hooned olid seal paraku remondis, selgus, et Keelatud Linna kõiki ehitisi värvitakse iga aasta üle, sest Pekingi saastunud õhk ja kevadised liivatormid kulutavad värvi kiiresti maha. Talvel on hea Hiina turismikohti külastada, sest turiste on seal kordades vähem kui suvel. Taevase Rahu väljaku lähedal oli üks nö jaapani restoran, kus avasasime imehea kollase ja magusa ploomiveini. Tahtsime seda ka poest osta, kuid ei leidnud seda kuskilt. Lõpuks siis Hangzhou teekülas ühest turismipoest leidsime väikesed suveniirpudelid seda mõnusat märjukest. Taevase Rahu väljaku ääres on ka Revolutsioonimuuseum, mis eelmisel aastal nimetati ümber Rahvusmuuseumiks, et turistidele see väga poliitiline ja punane ei tunduks. Lootsin seal näha väljapanekut Hiina revolutsioonist ja kommunistlikust minevikust, kuid pooled muuseumi saalid olid remondiks suletud, kuigi pileti hinda polnud nad sellevõra odavamaks teinud, ja nägime vaid kaootilist osa hiina kunstist ja mööblist. Sama päeva õhtul pidime koos Zhuoyaga minema kuulsasse teemajja, kus lisaks teejomisele etendati ka väikest eeskava, mis sisaldas lõigukest pekingi ooperist, rahvamuusikat, laulu ja deklameerimist, mustkunsti ja muud. See teemaja oli ka väga vana, kindlasti üle 100 aasta ja sinna ei saa lauda muidu kui ette broneerides. Veel enne teemajja minekut viis Zhuoya meid lähedalasuvasse Pekingi traditsioonilise toidu restorani, kus mekkisime pekingile omaseid ainulaadseid kohapeal valmistatud nuudleid ja veel mitmeid imelikke roogi. Põnevatest toitudest pean kirjutama eraldi jutu, sest uusi ja huvitavaid maitseid kogesime reisil palju.

Järgmisel päeval suundusime hommikul Pekingi põhjaosas asuvasse Vähemusrahvuste parki. See on midagi meie Rocca al mare sarnast, kuid loomulikult kordades suurem ja huvitavam. Kuna Hiinas elab ametlikult 56 erinevat rahvust, kellest suurim on han-hiinlased 90% rahvastikust. Ülejäänud 10% moodustavad siis 55 rahvust, kellest paljud olid seal pargis esindatud omalaadse arhitektuuri, sisustuse ja rahvariietega. Olime sel talvehommikul pea ainsad külastajad selles pargis, ja kui muidu esitatakse turistidele rahvalaule, -tantse ja muidu šoud, siis nüüd ei vaevunud keegi meile laulma ja tantsima. Selles pargis oli palju põnevaid osmikuid ja hütte, lisaks avanes sealt hea vaade Pekingi olümpiakülale – võis näha kuulsat „linnupesa” staadionit ja päikeses kiiskavatest mullidest koosnevat ujulat. UFO-laadsest sisevõimlast Taevase Rahu väljaku kõrval olen ma juba kirjutanud. Pärast rahvaste parki saime jälle Zhuoyaga kokku, kes seekord viis meid kuulsasse hot-poti restorani. Seal etendas osav kokapoiss ka nuudlišõud, tehes ühest väikesest taignatükist seda õhus keerutades mitme meetri pikkuse nuudli, mille me hot potis ära keetsime ja mis oli väga õrn ja hõrk. Kuidas küll võib jahust ja veest midagi nii hõrku teha? Keetsime hot-potis igasugu taimi, seeni ja muud ollust. Meie laudkonda teenindas üliaktiivne, abivalmis, jutukas ja sõbralik teenindajatüdruk, kes Zhuoyaga pidevalt rääkis meist. Et mis maalt me küll tuleme, kui pikad me oleme, miks meil kõigil pruunid juuksed on (haha, värvitud muidugi, ei tea, kas ta sellest sai aru?), kindlasti midagi ka meie ninadest jne jms. Ma ei saanud äris kõigest aru, aga Zhuoya oli lõpuks juba üsna tüdinud ja häiritud tema pealekäivast pärimisest.

Viimasel Pekingi päeval otsustasime tutvuda Hiina moodsa kunstiga, olin selle kohta näinud huvitavaid dokumentaalfilme. Zhuoya teadiski soovitada ühte kohta, kus vanast tehasest on tehtud kunstisaal. Kohale jõudes osutus see aga üsna väikeseks kohaks, mis ka oma väljapaneku järgi ei osutunud külastamist eriti väärivaks. Suundusime pärast seda kuulsale Wangfujingi tänavale, kus on palju kalleid kaubamaju (kus kondas ringi palju lääne turiste) ja kust saab osta ka lääne kaupa. Lõunatasime ühes steakhouse’is, mis oli pubiliku sisustusega, täis Austraalia träni. Söögid olid seal tõesti läänelikud, head ja kallid. Vahelduseks saime jälle nuga ja kahvlit kasutada, noh, tervet steiki on pulkadega raske „töödelda” enivei.

Õhtul suundusime Xi’an’i viiva ekspressrongi peale, mis viis meid sellesse ajaloolisesse linna ühegi peatuseta ja ainult 8 tunniga.

Reisikiri

Vahepeal polnud mul lihtsalt blogi kirjutamise sättumust, seega ma ei viitsinud meie 4-nädalasest reisist siia ülevaadet teha. Nüüd on mul fotod töödeldud ja tuleb kuskilt otsast pihta hakata.

14. jaanuaril saabusid mu meedikust sõbrad Pekingisse. Veetsime Pekingis 6 päeva, tundub, et see on optimaalne aeg, mille jooksul jõub vaadata kõiki olulisemaid vaatamisväärsusi, käika Hiina müüril, šopata ja teha õhtuse baariringi. Seejärel sundusime rongiga Xi’an’i, vaatasime üle maailmakuulsad Terrakotasõdalased, siis kulgesime minu „koduprovintsi” Henani ja minu „kodulinna” Zhumadiani, kus veetsime mõned päevad. Siis lendasime lõunasse, 25. paralleelile Xiamen’i linna, mis on mõnus mereäärne kuurort Taiwani vastas. Pärast seda lendasime Hangzhousse, Hiina teepealinna, mis on hiinlaste endi arvates Hiina kõige ilusam linn. Sealt tagasi Henani ja ZMD’i, kust siis mu sõbrad suundusid öise rongiga Pekingisse, et teha veel viimased ostud ja järgmisel päeval Eestisse tagasi lennata.
Reis oli tore, nägime palju, veetsime mõnusalt aega. Algul plaanisime küll rohkemaid sihtpunkte külastada, kuid lõpuks otsutasime kohapeal mõnusalt aja veetmise ja lebotamise kasuks. Hiina on nii suur, et muidu oleks liiga palju aega kulunud kulgemisele ühest punktist teise.
Ilmaga vedas meil kõvasti, Pekingis oli jaanuarile kohatult plusskraadides soe, lõunas oli samuti päikseline ja +20 C ümber.

Hiina uus aasta

Lisaks muule füüsilisele ja keemilisele saastele on Hiina kõige suurema mürasaastega maa. Juba nädal aega tundub, et kogu Hiina on haaratud mingisse sõtta. Päev läbi kostavad plahvatused, taevasse lastakse rakette ja varahommikuti äratab mind paugutite kalašnikoviragin. Paugutamine läks lahti juba eelmisel nädalal, saavutas oma kulminatsiooni eelmisel nädalavahetusel, kui kuukalendri järgi saabus sea aasta. Nö uusaastaööl vaibus mürin, ragin ja paugutamine ainult mõneks tunniks, et siis uuesti enne koidikut alata. Igal tänavanurgal müüakse erinevat paukmaterjali, mida mehed ja poisikesed ostavad, et siis õhinaga sisehoovi või suisa tänavale üles seada mingi värviline pütt, millest purskub taevasse erivärvilisi rakette või mis teevad lihtsalt võimsa ja möödakäijaid ehmatava paugu, mille lööklaine paneb ümbruskonna autode signalisatsioonid undama. Nüüdseks on puhkusenädal läbi ja loodetavasti vaibuvad ka raketipaugud, kui hiinlased uuesti kõikehõlmavasse töhe sukelduvad.

Poodides müüdi hiinalikku uusaastaträni – igasuguseid punakuldseid ripatseid ja vanikuid, õnne toovaid uksesilte ja roosade põrsaste pilte. Küllap on iga hiina kodu neid täis.

Ülikool korraldas eelmisel laupäeval ZMD’s viibivatele välisõpetajatele lõunasöögi kohalikus 4-tärni Taevadraakoni hotellis. Meile oli kinni pandud restorani privaattuba suure ümmarguse lauaga. Välisõpetajatest olime siin ainult mina ja hindud, võõrustajad olid Wang Ke (ülikooli sekretär) ja veel üks aknest puretud näo ja rämeda häälega hiinlanna, kes õpetab inglise keelt. Nad ei pidanud end vajalikuks meile tutvustada, küllap hindudele jäigi nende nimi ja amet saladuseks. Mina teadsin, et teine neist on Wang Ke, sest tema hakkab mulle eraviisiliselt hiina keelt õpetama, olime sel teemal eelnevalt SMSe vahetanud. Mõlemad olid silmnähtavalt häiritud ja kohmetud välismaalaste juursviibimisest, nad rääkisid omavahel hiina keeles ja esitasid meile vaid suvalisi kontekstivabu küsimusi. Mõlemal oli laps kaasas, mis täitis nende aja ja päästis neid meiega suhtlemast. Kui hindud deklareerisid, et nad on taimetoitlased, laskusid hiinlased pikka arutellu erinevate teenindajatega, et mida siis me süüa võiksime. Meie käest meie eelistusi ja soove küsida nad ei tihanud. Situatsioon oli üsnagi awkward.

Lõpuks siis toodi lauale mitmeid juurviljaroogi, mida me siis nokkisime. Wang Ke kutsus mind järgmise päeva lõunaks enda juurde uusaasta lõunasöögile. Leidsin, et hindude juresolekul (neile võis see tulla üllatusena) on see veidi ebaviisakas, aga mis teha, olen juba kogenud, et taktitunne ja viisakus on paljudele hiinlastele tundmatud kategooriad.

Järgmisel päeval suundusin siis Wang Ke juurde. Ta elab kesklinnas väikeses korteris koos oma mehe, esimeses klassi käiva tütre ja mehevanematega. Korter on väike, räpasevõitu ja täiskuhjatud igasugu karpe ja kilekotinutsakuid. Kodus majandab ämm, kes teeb ka kogu perele süüa. Wang Ke mees töötab politseinikuna, seega nemad ei ole keksmisest rikkam näidisperekond, vaid pigem „tavalised” hiinlased, arvata võib, et politseiniku ja sekretäri palgad ei ole väga suured. Ämm oli siis vastukaaluks eelmise päeva kapsalehtedele keskendunud „sisulisemale” toidule, laual oli kahte sorti praetud kala, praetud krevetid, kummised mereloomad paprikaga, suitsutatud-küpsetatud metsjänes ja kodused pelmeenid lambalihaga. Lõunasöök serveeriti elutuppa madalale diivanilauale, mille klaasist lauaplaat oli kaetud erineva vanusega rasvaplekkidega. Siin majas elavad lihtsad inimesed, kes välismaa külalise ees juba peenutsema ei hakka. Kui palusin Ke’l tuua miski alus krevetinahkade ja kalakontide jaoks, siis ütles ta, et pangu ma need lihtsalt laua peale. Nujah, mis mul üle jäi. Nad on kõik maalt pärit, esimese põlve linlased, seega sõid nad matsutades, pudistades ja sülitades.

Diivani seljatoele olid toetatud erinevad raamitud fotod nende perekonnast, seal oli ka Ke äi, kes oli noorena olnud miski sõdur, igatahes poseeris ta pildil samblarohelises vormis, peas punase viisnurgaga nokats.
Ke ise võib olla nii kolmekümnendates aastates, keemiliste lokkidega ja meeldiva näoga naine. Hiina mõistes võib ta olla isegi täitsa ilus, sest hiina naiseilu ideaal eeldab väikest suud ja nina ja suuri silmi. Tõsi küll, tema silmad väga suured ei ole, kuid kokkuvõttes on ta siiski üsna kenake. Ka tema mees, politseinik, kes pidi päeval tööl olema, oli pildi peal täitsa kobe, avala näoga, veidi ülekaaluline noor mees. Tütar on neil ka täitsa kena välja kukkunud.

Ke lõpetas ise 1992. aastal sama ülikooli inglise filoloogia eriala, kuid õpetajana pole ta päevagi töötanud, vaid asus kohe pärast lõpetamist samasse ülikooli sekretärina tööle. Ta teeb seda tööd juba 15 aastat ja pole sellest tüdinud, ütleb hoopis, et see meeldib talle ja tudengitega tegeleda on tore. Tema õpingute ajal siin muidugi mingeid välismaa õpetajaid polnud, nii et tema inglise keel on üsnagi roostes, pole ta seda ju 15 aastat praktiseerinud. Tema huvi mind õpetada olekski siis see, et vastutasuks saab ta lihtsalt inglise keeles rääkida ja kui ta oma tütre kaasa võtab, siis ehk jääb talle ka mingi inglis külge. Ta oli väga innukas ja arvas, et me võiksime suisa kaks või kolm korda nädalas õhtuti pärast tööd keeleõppega tegeleda. No eks siis näe, kuidas minu uue semestri tunniplaan välja nägema hakkab, igatahes pidime alustama oma õpingutega järgmisel nädalal. Ta oli koolivaheajal käinud Pekingis ja ostnud võõrkeelsete raamatute poest mõned hiina keele õpikud välismaalastele. Sirvisin neid veidi ja leidsin, et need on grammatika ja sõnavara poolest liiga lihtsad, kuid eks olulisem ongi pigem kõnepraktika. Eks siis näis, kuidas meil see keeleõpe temaga välja kukub.

Kõnevõistluse finaalid

Eelmisel nädalal olid siis lõpuks filoloogide ja majanduskooli kõnevõitsluse finaalid. Need lükkusid edasi seetõttu, et oodati tagasi „leader”’eid, kes olid Indias mingi sealse ülikooliga suhteid loomas. Lõpuks jõudsid need tüübid siis tagasi ja võistlused võisid alata. Kolmapäeval, filoloogide finaalis, olin mina koos Glory’ga žüriis, neljapäeval, majanduskooli finaalis, olid žüriis Judy ja Connie.
Minu filoloog Ingel esines esimesena, ja tegi seda üsna hästi. Kuid loomulikult ta ei võitnud seda võistlust. Ta lootis seda võita, ma ei hakanud tema ootusi ka enne võistlust maha tegema. Tema inglise keel on küll kõvasti üle keskmise taseme, kuid mitte kõige parem. Auhindu jagati siis nii, et kaks tudengit valiti esimesele kohale, nemad said kumbki 500 jüääni nina peale, teine koht – 4 tudengit – said 300 ja ülejäänud finalistidele anti igaühele 100 jüääni ja öeldi, et nad jäid kolmandaks. Ingel seisis laval oma 100-jüäänise auhinnaga ja väristas lõuga – ta oli ilmselgelt pettunud. Lohutasin teda ja ütlesin, et ta esines väga hästi.

Majadnuskoolil on rohkem raha ja nii olid nad üürinud selle sama näitustehalli suure saali, ja ka auhinnafond oli kõvasti kopsakam. Sellele üritusele oli end kohale vedanud ülikooli parteiladvik ja isegi ülikooli president ise (meie mõistes siis rektor). Ma pole küll kindel, kas Hiinas peab ülikooli juht olema ka akadeemilise taustaga, või on parteisse kuulumine ja manageerimise oskused olulisemad.

Jing oli minu nõuandeid kuulda võtnud, seekord ta ei kandnud enam seda koledat halli kuube, vaid oli end kenasti üles löönud, end isegi meikinud ja puha. Ta esines hästi, kuid mitte kõige paremini. Finaalis pidid kõnepidajad vastama samuti kahele küsimusele, seekord olid need küsmiused hiina õpetajate ning Wesley ja Franki tehtud ja üsna rasked. Üks poiss oli kõigi välisõpetajate favoriit, ta kõne oli asjalik, esinemismaneer vaba ja küsimustele vastas ta hiilgavalt. Ka punktiarvestuses püsis ta kaua aega esimesel kohal. Kuid meie üllatuseks sai Jing kõige rohkem punkte. Arutasime seda asja Judy’ga ja leidsime, et hiinlased ei arvestanud välisõpetajate antud punkte, või olid nad omavahel juba aegsasti kokku leppinug, kes peaks võitma. Jing oli küll ka tubli, kuid ei vastanud küsimustele nii hästi, kui see poiss, kuid ometi sai sajandikpunkti võrra suurema skoori. Ilmselt tänu sellele, et ta on aktiivne ja suhtleb lähemalt hiina õpetajate ja välisõpetajatega. Meie arvates oli see ebaõiglane ja see poiss pidanuks võitma, aga jällegi, aasia ja lääne tavad on erinevad. Suhted loevad aasia kultuuris väga palju. Õnneks valiti neli tublimat esikohale, Jing, see meie lemmik poiss ja veel kaks tüdrukut, kes ka hästi esinesid. Esikoha võitjad said siis ülikooli presidendi käepigistuse ja 1000 jüääni auhinnaks. Teine koht 500 ja kolmas koht 300 jüääni nina peale. Lõpuks rivistati kõik lava peale üles, „liidrid” sättisid end ka pildi peale ja siis tehti palju ühisfotosid. Lisaks muidugi võeti kogu üritus ka kahe kaameraga video peale.
Jing oli õnnelik ja säras üle lava. Hiljem ta õhtul messis veel mulle, et küll on uskumatu, et tema sai kõige rohkem punkte, tema vanemad ei suuda seda kohe kuidagi uskuda. No ma ei saanud ju talle vastata, et tõepoolest, see oli üsnagi uskumatu, sest su inglise keel pole esikoha vääriline. Ütlesin siis talle, et küllap oli kasuks ka välisõpetajatega suhtlemine ;)), ei tea, kas ta sai vihjest aru või mitte, kaldun arvama, et mitte. Ta kurtis, et ta sõbrad on nüüd kadedad ta peale, et ta esikoha sai.

Ürituse lõpus ronis lavale ka ülikooli president ja pidas kõne. Ta on üsna hea kõnepidaja, rääkis peast, ilmekalt ja hästi, tegi isegi nalja, nii et tudengid naersid ja plaksutasid. Ma ei saanud muidugi kõigest aru, mis ta seal rääkis, aga ta kõneles, kui edukas nende reis oli ja kuidas nad välismaa ülikoolidega suhteid arendavad ja niimoodi areneb ka nende ülikool. Ja kui tore üritus see kõnevõistlus ikka on, et nüüdsest hakkavad nad seda igal aastal korraldama „meie välismaa sõprade” abiga. Siinkohal vaatas ta meie poole. President oli kangesti Mao Zedongi moodi, küllap ta teadis seda ise ka ja rõhutas igati seda sarnasust, et oma karjääri edendada. Tal oli Mao soeng, lai nägu, ja sarnane kuub, isegi kõne pidamise viis (ta mainis mitmel korral ka kommunistlikku parteid oma kõnes), ja eriti see, kuidas ta kõne lõpus laval käega hüvastijätuks viipas, oli väga maolik, nii nagu ma Maod dokumentaalfilmides näinud olen. Mao on hiinlaste jaoks endiselt oluline ja palavalt armastatud figuur. Kommenteerisin seda hiljem ka Judy’le, temagi arvas, et Mao on Hiina jaoks ju palju teinud ja ilma temata poleks Hiina seal, kus ta praegu on. Vastastin, et just nimelt, Hiina oleks ilma kommunistide võimuta praegu võib-olla hoopis teistsugusel positsioonil. Aga me ei hakanud pikalt poliitilistel teemadel vaidlema temaga, vähemalt mitte sel õhtul.

Tudengite lood

Kirjutan siis mõnedest juttudest, mida tudengid mulle ise kirjtasid. Paljud kirjeldasid oma lapsepõlve, kuidas nad elasid maal (filoloogid on mul peamiselt vaestest peredest ja Henani provintsist pärit). Üks kirjutas, kuidas nende pere oli päris vaene, ema töötas tehases, isa aga ei saanud töötada, sest ta silmanägemine oli väga kehv. Tudeng käis siis lapsena koos isaga prügi korjamas, tudeng oli siis isale silmade eest, ta otsis prügi ja korjas selle üles, isa siis tassis seda oma turjal suures korvis. Päeva lõpus müüsid nad selle maha ja teenisid natuke raha. Selline prügi korjamine on siis paljude hiinlaste elatusvahendiks, ilmselt ostetakse taaskasutatavat prügi kokku ja nii võib näha tänavatel kärudega prügikorjajaid, kes on siis mingile prügiliigile – paber ja papp või plastpudelid või siis metall – spetsialiseerunud. Selle tudengi ema oli ka väga vaesest perest pärit, ta teadis poolpimeda mehega abielludes, et kogu suurem töö perekonnas ja rahategemine jääb tema õlule.

Teine tudeng kirjutas, kuidas tema vanemad olid mõlemad talupojad, isa töötas varavalgest õhtupimedani põllul, oli koju jõudes väga väsinud ja tige. Ema töötas kuskil tehases ja vanaema hoidis siis lapsi ja tegi süüa. Vanemad olid pikkadest tööpäevadest kurnatud, nad ei tahtnud oma lastega tegeleda ja lapsed kannataseid selle vanematepoolse armastuse puudumise käes. Vanaema oli siis ainus, kes oli laste vastu hea ja ostis aeg-ajalt kommi.

Paljud tudengid muretsesid, kas nende vanemad ikka armastavad neid ja üksteist. Hiinlased ei ütle teineteisele ilusaid lembesõnu, nad ei oota ka seda teistelt. Siin kultuuris on teod sõnadest tähtsamad. Lapsed siis järeldavad sellest, et vanemad hoolitsevad teineteise eest, ainult igapäevaste pisiasjade järgi, näiteks kui isa ei armasta üldse muna, aga ema paneb seda ikka salaja isale kaussi. Kui siis isa selle avastab, siis ta muidugi riidleb emaga, aga ema siis ei ütle midagi isale vastu, vaid vaikib. Võib-olla on see riidlemine talle siis tähelepanu- ja armastuseavalduse eest. Ja isa omakorda üritab alati koju osta banaane, sest teab, et emale need väga maitsevad, ja nii on nende kodus iga päev alati olemas punt banaane. Laps siis näeb seda kõrvalt ja järeldab, et ta vanemad ikka armastavad üksteist, kuigi nad seda kunagi teineteisele ei ütle, ei kiida ega tunnusta teineteist.

Rääkides kiitmisest, siis, kui mina lasin neil tunnis midagi kirjutada, lugesin selle üle ja andsin vihiku tagasi ja kiitsin neid, olid nad väga üllatunud ja õnnelikud, võtsid vihiku värisevi käsi vastu, punastasid ja kummardasid. Kellegi avalik kiitmine ei ole siin kombeks ja hiina õpetajad tudengeid ilmselt ei kiida. Võib-olla seetõttu ma ka meeldin neile.

Üks poiss kirjutas mulle loo oma õnnetust armastusest ühe klassikaaslase vastu. Ta isegi nimetas selle tüdruku nime ja tudenginumbri. Kuidas nad olid aasta aega „käinud” ja siis ühel õhtul oli nad isegi korra suudelnud. Siis aga pidid nad suviseks koolivaheajaks teineteisest lahkuma ja järgmisel semestril polnud see tüdruk poisist enam huvitatud. Poss siis kannatas aasta aega ja ikka nö armastas seda tüdrukut, tüdruk aga käis teiste poistega ja tal oli mitu „boifrendi”. Poiss kirjutas lõppu, et eksole, see tüdruk on nii ilus, aga ma ei hakanud uurima, kes see tüdruk on ja ei kommenteerinud seda lugu kuidagi, ei huvita mind pubekate armuvaevad. Oma jutu lõppu lisas see poiss, et ärgu ma sellest kellelegi rääkigu, et see on suur saladus. No ma siis kirjutasin talle kommentaari, et muidugi on see suur saladus ja ärgu muretsegu, ei räägi ma sellest kellelegi. Blogilugejatele ma nüüd küll selle suure saladuse paljastasin, aga sellest ei saa asjaosalised ju teada :D
Sellest, et poiss oma hädast mulle kirjutas, võiksin järeldada, et see on äraütlemata suur au ja usaldus, küllap oma hiina õpetajatele (ja ammugi mitte oma vanematele) ta seda lugu ei pajata. Loodetavasti mõjus selle loo kirjapanek poisile teraapiliselt ja tal on pärast seda kergem olla.

Igas filoloogide grupis on mul võib-olla 5-6 ärksamat ja intelligentsemat tudengit, mis teeb siis kogumassist 10%, ülejäänud on kõik hall keskpärasus või alla selle.

Kui me vaidlesime tudengitega teemal, miks oma autentsete mõtete arendamine on vajalik ja kasulik, ütles üks tüdruk, et neil ei saagi olla palju oma ideid ja arvamusi, sest nad on nagu vangid – oma pere katkematu kontrolli all ja siin ülikoolis samuti ei saa nad mingeid elukogemusi omandada, sest neid sunnitakse õhtul kuni kl 9-ni klassiruumis istuma ja õppima, kuskile nad minna ei tohi. Tudeng puhkes pärast lause lõpetamist enesehaletsusest nutma.

Küllap see ongi nii ja ärksamad saavad aru, et see pole võib-olla kõige õigem, kuid traditsioonide ja perekonna vastu ei saa neist keegi.
Võib-olla tegin ma neile liiga ja nõudsin võimatut, st sõltumatut mõtlemist, neil pole tõepoolest kuigi palju võimalusi iseseisvalt elukogemusi ja sotsiaalseid oskusi omandada.

Vahepala

Küllap juba ootate pikisilmi minu 4-nädalase reisi muljeid. Loodetavasti pole pikk paus blogi kirjutamises minu lugejaid sellest eemale peletanud. Luban peatselt hakata reisimuljeid ja fotosid üles riputama. Enne veel pean aga lõpetama eelmise semestri teemad, mis mul olid enne reisile minekut valmis kirjutatud, kuid mida ma polnud jõudnud veel üles panna, nimelt tudengite esseed ja kõnevõistluse finaalid. Te ju ometi tahate ka teada, kes siis võitis kõnevõistluse? Ja muide, sellest nö kultuuride kokkupõrkest ja tudengite läbikukutamisest pole ma siiani saanud mitte kelleltki ülikoolipoolset tagasisidet! Ei kippu ega kõppu selle teema kohta. Sellised lood siis.