Xiamen

Zhengzhou lennujaam asub linnast 30 km kaugusel ja on üllatavalt moodne, puhas ja avar. Zhuoya oli ostnud meile piletid Ürümqi-Xiameni lennule, mis tegi vahemaandumise Zhengzhous. Tegemist oli China Southern lennukompaniiga, kuid kuna lend väljus Ürümqi’st, mis on Hiina moslemiprovintsi Xinjiangi pealinn, siis pakuti lennukis moslemi toitu, milleks oli hapendatud krehvtine salat, kukkel ja (ühe mu muffinisõltlasest sõbra meeleheaks) üks päris maitsev muffin. Hiina siselennud pole ökotamise teed veel läinud ja igal pool pakutakse lennukis süüa, isegi lühikestel lendudel antakse pakk küpsiseid ja mahla. Alkoholi loomulikult ja kahjuks mitte. Turvasüsteem pole Hiina siselendudel nii karm kui terrorihirmus Euroopas, aga alkoholi käsipagasisse kaasa võtta ei tohi, nii nuusutati meie veepudeleid ja pidime isegi ühe jogurtitopsi avama, et kontrollija veenduks, et seal sees ikka päris jogurt on. Õnneks oli meil lusikas kaasas, nii et sõime selle jogurti lennujaamas kohe ära ka.

Jõudsime 1,2 miljoni elanikuga Xiameni linna päraslõunal. Kui lennuk maandus, imetlesime lennukiaknast saarel asuva mägise linna vaateid. Kuna me ei saanud eelnevalt broneerida tube meie lemmikketi hotelli, suundusime lennujaamas kohe hotelle ja turismireise pakkuva leti juurde. Seal kohe näidati meile linnakaardi pealt erinevaid hotelle, valisime selle, mis asus kesklinnas ja merele kõige lähemal. Seal oligi vabu tube ja nii saimegi hotelli taksoga prii sõidu lennujaamast hotelli. Xiameni rahvusvaheline lennujaam asub üsna linna lähedal, või isegi äärelinnas, nii et väga mugav ja soodne.

Ilm oli päikseline ja soe, +20 C ümber, kuid hotell ikka veidi jahedavõitu. See polnud nii mõnus kui meie lemmik Home Inn hotell, ka hommikusööki seal ei pakutud. Kuid linad olid puhtad. Minu sõprade toas liikus ka üks kutsumata külaline – prussakas, kuid mina neid õnneks ei märganud. Xiamenis veetsime neli päeva.
Hotell oli veel selle poolest omapärane, et igal õhtul helistati meile tuppa ja pakuti midagi. Esimesel õhtul ma ei viitisinud süveneda, mida mulle seal torusse räägiti, eeldasin, et receptionist helistatakse ja kontrollitakse, kas oleme ikka tagasi jõudnud ja kas kõik on ok. Vastasin torusse, et ok, ok. Ja mõne aja pärast koputatigi toa uksele ja seal seisis üks keskealine naine ja üks noor tüdruk. Nimelt oli telefonikõne tulemusena tuldud meile meelelahutuseks tüdrukut pakkuma. Pakutav oli küll täiesti ebaseksikas, seisis teine seal hirmunult pussaklikus sulejopes ja meikimata. Seisin mõneti üllatunud uksel ja üritasin aru saada, mis asja neil meie tuppa olla võiks. Kui siis vanem naine hakkas nooremat meie toa poole lükkama, jõudis asi mulle kohale. Tegime neile ikka üsna järsult selgeks, et me ei soovi nende teenuseid. Sellele vaatamata helistasid nad igal järgneval õhtul müügimehe järjekindlusega meile tubadesse, meie „no!” neile ei mõjunud, nii et lõpuks me ei võtnud lihtsalt toru.

Esimesel õhtul läksime kohe mereäärsele promenaadile jalutama ja leidsime ka ühe rahvusvahelise menüüga kalli ja moodsa restorani. Õhtu oli jahe ja terrassil me kahjuks süüa ei saanud. Menüü oli rikkalik, pakkus erinevaid lääne ja aasia toite. Rõhusime mereandidele ja õllele, sealne kalmaar oli äraütlemata maitsev.

Teisel päeval suundusime pikale jalutsukäigule kesklinna, leidsime ühe väikese pargi, mis asus otse künka otsas. Pargis oli palju erinevaid õitsvaid puid ja muid minu jaoks uudseid ja põnevaid troopilisi taimi. Linna läbiva jõe suudme ümber oli linna city – valged tornmajad ja pargiribad mõlemal pool vett. Imelised vaated, nagu isegi Flickrist võite veenduda. Sõime lõunat ühes jõesuudme kaldal asuvas vaikses restoranis, valisime akvaariumist kaks erinevat merekala, jõime head hiina õlut ja mõnulesime täiega. Pärast toekat lõunasööki tuli muidugi vajadus väikese siesta järele. Viskasime siis murule palmide alla pikali ja lasime silma looja. Päike paistis ja mahe tuuleke sahistas palmilehtedes. Õhk oli ebahiinalikult puhas, tajusime seda pärast saastunud ja kuiva Pekingit ja tolmust Kesk-Hiinat lausa füüsiliselt. Linn oli meid juba esimestest hetkedest ära võlunud, kuid parimate vaadete nautimine seisis veel ees. Õhtul käisime veel ühes pargis ja juba pimedas jõudsime tagasi hotelli juurde, mille lähedal oli suur moodne kaubandustänav ja nö vanalinn, mille kitsastel tänavatel tegutses räpane turg. Ostsime sealt pea igal õhtul erinevaid puuvilju.
Meie hotlelli lähedal rannapromenaadil oli õhtuti palju rahvast, käisime meiegi seal mitmel õhtul õlut joomas ja imetlesime üle lahe värviliste tuledega kaunistatud väikest saart. See oli Gulanyu saar, kus veetsime terve järgmise päeva.

Xiameni linn asub ühel suuremal saarel, mis on suure moodsa ja tasulise sillaga ühendatud väiksema Gulangyu saarega. Sellele sillale me seekord ei jõudnudki. Linna ja GLY saare vahel on tihe praamiliiklus. Linnast saarele maksab pilet 1 jüään, tagasi aga 8. Imeline hiina loogika jällegi, me ei saanud esialgu sistemile pihta, seda enam, et saarele minnes pole vaja piletit osta, praami peal korjatakse igaühelt üks jüään, linna tagasi pääsmiseks tuleb aga pilet, või siis õigemini metallžetoon kassast 8 jüääni eest lunastada.

GLY saar on tuntud selle poolest, et seal on palju erinevaid euroopalikke Vahemere stiilis villasid, mis on ehitatud 20. sajandi esimesel kolmandikul. Villad asuvad mäe otsas ja nende juurde viivad kitsad käänulised tänavad, mis on nii järsud, et mõnedel on isegi liiklusmärgid, mis keelavad seal kärudega liiklemise. Järsust kallakust alla mines ei jõuaks kärumees oma käru lihtsalt kinni hoida :D

Saar on üsna väike, nii et tegime selle päevaga tiiru peale, kondasime villade vahel, pargis, külastasime kalligraafiamuuseumi, kus vanade ürikute asemele oli hoopis moodne ilukirjakunst Koreast, Hiinast ja Jaapanist – puidust plaatidele olid sisse lõigatud ilukirjas kirjamärgid. See oli hoopis selline moodne ja värviline kunst.

GLY saarel on ka mitu randa, lõuna paiku jõudsime ühele neist. Sõime rannaäärses välikohvikus lõunat ja siis suundusime liivale lebotama. Meri oli muidugi külm, käisin ikka seal jalgupidi sees ära. Osa minu sõpru on tõsiusklikud päikesekummardajad ja päevitajad, nii leidsid nad rannakaljude lähedal vaikse nurgakese, kus asusid end päikese käes praadima. See tekitas elevust ja ärevust teistes hiina turistides, kes käisid neid pidevalt kajude tagant piilumas ja salaja või avalikult pildistamas. Nii palju poolalasti valget liha polnud need hiinlased küll veel kunagi näinud! :D Nemad ise käisid sulejopede ja põlvekõrguste saabastega rannal +20 C päikeselise ilma käes ringi.

Tahtsime osta rongipileteid Hangzhousse. See polnud aga niisama lihtne, sest lähenemas oli hiina uusaasta ja rahvamassid olid juba liikvel, mis tähendas, et rongipiletite saamine ei pruukinud kõige lihtsam olla. Ühel hommikul suundusime Xiameni rongijaama, kuid seal kassa juures selgus, et rongijaam pole sugugi see koht, kus saab 3 päeva ette rongipileteid osta. Suhtlesime kassapidajaga hiina-inglise segakeeles, rongijaamas tunglev rahvamass elas meie üritusele elavalt kaasa, kuni lõpuks leiti üks noormees, kes oskas inglise keelt ja kes siis kassapidajaga suhtles ja meile probleemi olemuse täies ilus esitas. Nimelt, selleks, et rongipileteid mitu päeva ette osta, ei tule minna mitte rongijaama, nagu naiivsed läänlased arvavad, vaid bussijaama! Keeldusime seda nalja uskumast. Küsisime üle, et kas me ikka tõesti bussijaama peame minema rongipiletite järele? Nii ta paraku oli. Naersime siis, et kindlasti peaksime trammipileteid lennujaamast ostma. Noormees ütles meile selle peale siiralt ja sõbralikult „Welcome to China!”. Naersime jälle ja otsutasime, et läheme kergema vastupanu teed ja ostame hotellist lennukipiletid Hangzhousse. Seal fuajees oli nimelt väike reisibüroo sarnane putka, kus sai pileteid broneerida ja osta, kuid kahjks ainult lennupileteid. See oli ka alati trikiga ülesanne, sest ladina tähed ja välismaa passid tekitavad hiina müügitibidele alati palju raskusi. Näiteks oleks äärepealt ühe reisiselli nimeks Tallinn saanud, ka arvati, et Tallinn võiks riigi nimi olla. Aga siinkohal ei saa nende peale kuidagi pahane olla. Mida teavad eestlased näiteks pisikesest riigist Singapurist? :D

Järgneval päeval suundusime kohe hommikul botaanikaaeda. Tee peale jäi üks budistlik tempel, uurisime siis seda ja parki selle ümber. See päev oli paljude treppide päev, sest tempel ja ka botaanikaaed (tegelikult kogu Xiameni linn) asus mägisel alal, mäed pole küll kõrged, kuid toovad endaga kaasa palju treppidest üles ja alla ronimist. Botaanikaaed oli suur ja ilus, seal oli eraldi palmisalu erinevat liiki palmidega, bambusesalu ja muidugi tiigid ja igasugused muud ilusad taimed. Seal oli ka roosiaed, kus jaanuaris küll roose eriti ei õitsenud, küll aga õitsesid seal kirsipuud ja kõndis ringi uhke paabulind oma kolme kanaga. Inimesi need linnud ei peljanud ja paabulind võttis otsustavalt kursi otse minu peale. Õnneks ei tahtnud ta mind rünnata, vaid tal oli asja kuskile mujale, aga tema käimistrajektoor lihtsalt juhtus minu kõrvalt minema. Tema kolm kana vudisid talle usinalt järele. Vahepeal kriiskas paabulind läbilõikavalt, kas siis endale tähelepanu saamiseks või oma kanade korrale kutsusmiseks.

Botaanikaaias oli ka tegutsev budistlik klooster, mis omakorda asus künka otsas ja sinna minemiseks tuli ronida mööda lõputuid treppe. Lõpuks oli reisiseltskond juba treppidest väsinud ja nii otsustasime teha väikese eine murul ja seejärel väikese lõunauinaku murul. Väga paljud hiinlased olid tulnud botaanikaaeda piknikku pidama ja vedelesid samuti murul päikese käes.

Edasi suundusime taksoga Xiameni ülikooli. Zhuoya sõnul kuulub see ülikool Hiina tipp kümne parima ülikooli hulka. Kampus oli suur, majad suured ja ilusad, park puhas ja korras. Seda ülikooli ei anna muidugi võrreldagi ZMDi linna Huanghuai Ülikooliga...
Ülikooli tagant viis ilus kaldapealne Xiameni linna avalikku randa. Rannaga parelleelselt jooksis meres sammastele tõstetud autosild või –tee. Ranna taga algas suvilarajoon, lähestikku asuvad majad maasikapeenardega. Olime sel päeval päris palju kilomeetreid maha kõmpinud, nii et püüdsime takso ja sõitisme hotelli. Tegime toas kohvi ja puhkasime jalgu.

Ühesõnaga, Xiamen on imeilus linn. Otsustasin, et püüan järgmiseks õppeaastaks end sinna tööle munsterdada. Kui Xiameni ülikool mind kui mitte native speakerit ei taha, siis üritan end pakkuda sealsele turismikoolile ja tehnikainstituudile. Vaatasin internetist, et seal on ka palju erakeeltekoole ja –gümnaasiume, kuid nende omanikud on inglise ja kanada firmad, kes mind kui mitte native speakerit sinna ammugi tööle ei võtaks. Pealegi on Hiinas mitmes mõttes parem olla riigile kuuluva õppeasutuse palgal. Unistasime, kuidas ostame kamba peale villa sinna saarele ja veedame siin oma vanduspõlve. Hiina penskaritel näis siin linnas küll muhe põli olevat. Ilmselt mõjutab ilus ümbrus ka inimesi paremini käituma, igatahes sülitati seal vähem tänavatele ja hüüti vähem „laowai”. Tänavad olid puhtad. Ja nende kohalikust hiina keelest sain ma isegi üllatavalt palju aru. Mõne aja pärast harjusin nende häälduse iseärasustega, sealsed hiinlased ei erista susisevaid häälikuid ja hääldasid kõiki sõnu nii, nagu oleks seal „s”. Standardses hiina keeles leidub erinevaid helilisi ja helituid sisihäälikuid: „sh”, „tsh”, „dzh”, „dz”, „ts”, „hs”, „zs”. Nii nagu mõned eestlased ei suuda neid häälikuid hääldada ja ütlevad „sokulaad”, ei tee ka xiameni elanikd neil vahet.
(Siinkohal oleks paslik lisada, et Xiamen hääldatakse „hsjamõn” ja Xi’an on „hsi-an”). Pean nüüd ennast pidurdama, sest kõik mu blogi lugejad ei ole filoloogid... :D

Igatahes oli see ilusaim Hiina linn, kus ma käinud olen, ja selle elukeskkond oli Hiina kohta väga hea. Eks seal suvel ole kindlasti palav ja ka troopilised tsüklonid võivad seda rannikut rünnata, kuid kindlasti jahutavad värsked meretuuled ka palavaimat suvepäeva.

Igatahes on mul eesmärk sinna või siis seal lähedal asuvatesse sarnastesse rannikulinnadesse järgmiseks aastaks tööle minna. Tegime juba sõpradega plaane järgmise talve reisiks – Xiamenist saab lennukiga otse Singapuri, veel võiks külastada Filipiine ja Indoneesiat. Eks siis näe, kas meie plaanid ja unistused täituvad... ;))

Panin ka pilte üles Flickri saidile http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/. Kahjuks on tasuta ainult 200 fotot, nüüd on mul seal juba üle 200 foto, seega kõige vanemaid pilte ei näidata. Aga uuemad ongi põnevamad :D

Ripats lähemalt

Ripatsiga mobiil

Mobiiliripats

Aasia üks eripärasid on ka see, et igaühel, vähemalt noortel, tilpneb mobiili küljes mingi ripats. Minagi hakkan vist aasiastuma, igatahes tundsin tungivat vajadust osta endalegi miski asi mobiili külge. Iseenesest mõistetavalt sai see tilbendis olla ainult kassikujuline. Jing kommenteeris, et muidugi peab mobiili küljes üks iluripats olema, muidu oleks mobiil ju lihtsalt igav! Eks ole!

Sõjaväeosa

Linna lõunaosas asus ka üks sõjaväeosa, mille väravaid ma pildistasin. Vaata pilti värava taga seinal. Parajasti väljus sealt üks naissõdur, igaks juhuks tegime kiiresti minekut, sest äkki ei tohi sõjaväeosasid pildistada, et on riiklik saladus vms... :D

Draakonimaja

Henani hobune

Veel pilte Zhumadianist

Eelmisel pühapäeval käisime Judy’ga jalutamas ja läksime linna lõunaosas asuvasse Metsa parki. Osa pargist oli hõivanud lärmakas lõbustuspark, kus pakuti erinevaid atraktsioone lastele ja kogu perele. Muuhulgas ka hobusega ratsutamist. Pildistasin hobust, sest ta oli kuidagi teistsugune, karvane, väike ja nunnu.
Teine pilt on omapärasest draakonimajast, mul pole aimugi, mis funktsiooni see ehitis võiks täita.

Minu sõbrad ja Xini pere

Lõunasöögilaud - all paremal viinapütt

Pelmeenitegu - paremal on Xini ema

Zhumadianis

Nüüd on aeg kirjutada meie reisi vahepeatuses minu „kodulinnas” Zhumadianis. Kuna korter oli endiselt hundilaudana külm, pidid mu sõbrad ka siin linnas hotellis peatuma. Mul on küll kaks magamistuba, kuid ainult üks radikas, seega ei oleks neil siin sugugi mõnus magada olnud. Kaks päeva tegelesime pesu pesmise ja kuivatamisega – kõik need teksad ja joped, mis pidid ühe radika peal kuivama – üsna töömahukas ja pikaajaline projekt.

ZMD’s veetsime siis aega sellega, et ühel päeval kutsusime Jingi endaga lõunat sööma. Ta oli jälle ärevil, sest pidi ju nii mitme välismaalasega kohtuma :D Me tahtsime Jingile välja teha, sest ta bronnis mu sõpradele hotelli ja lisaks langes tema õlule vastutusrikas ülesanne osta mu sõpradele rongipiletid Pekingisse, kui me kahe nädala pärast jälle siia tagasi tulime. Arusaamine selle ülesande vastutusrikkusest jõudis temani aegamööda, sest hiinlased ei planeeri oma tgemisi nii pika aja peale ette, kuid kui me selgitasime, et mu sõpradel on tagasilennu pilet juba ostetud ja see on väga kallis ja nad ei tohi kuidagi lennukist maha jääda ja peavad seega ilmtingimata just sel õhtul rongiga Pekingisse minema, sai ta lõpuks asjast aru.

Jing aitas meil ka veidike šopata. Ta imestas, miks mu sõbrad küll igaüks eraldi käivad, et ei kõnnigi tänaval käest kinni või üksteise käevangus. Jing ise rippus mul pidevalt käe otsas. Ütlesin siis, et läänes ei ole täiskasvanutel kombeks käest kinni käia, isegi kui nad on suured sõbrad.

Ühel päeval läksime siis Xiong Xini koju lõunat sööma. Viisime neile kingiks pudeli Viru Valget, Vana Tallinna ja kommikarbi ning raamatu Eestist. Nad olid lõunasöögimenüüd pikalt planeerinud, Xin SMSis eelmisel õhtul, küsides, mida me süüa tahaksime ja mis täidisega pelmeene me eelistame. Xini pere elas avaras korteris, Xin ise, ema, isa ja vanaema. Kogu pere oli haaratud lõunasöögi ettevalmistamisse. Käsil oli pelmeenitegu, milles ka meie ise saime osaleda, igaüks sai proovida pulkadega taignatükile täidise panemist ja pelmeeni kokkumätsimist. See oli väga tore kogemus. Laud oli jälle lookas sajast imelisest toidust, huvitavad ja uudsed asjad olid tofunaha sisse keeratav mitu kuud hapendatud sealiha, sinna juurde käis veel Xini isa tehtud magus tšillikaste ja sibul. Sellised omapärased hiina wrapid. Ja muidugi omatehtud pelmeenid olid imehead. Söögi juurde pakuti ka kohalikku ZMD viina, mis oli üsna krehvtine, mulle see eriti ei mekkinud. Kohalikke viinasid ei müüda mitte pudelites, vaid erineva suurusega keraamilistes püttides, pildil on see pütt laua alumises paremas nurgas.

Pärast Xini pere külastamist läksime koos Jingiga ZMD lähedale budistlikku templit vaatama. Sõit väikeses räpases lagunevas bussis ja hiina liikluskultuur pakkus mu sõpradele jälle eredaid elamusi ;)). Samuti bussis suitsetavad ja põrandale sülitavad kaasreisijad :D
Õhtul ZMD linna tagasi tulles otsisime kesklinnas raudteejaama juurest kohta, kust läheksid kiirbussid Zhengzhousse. Jing küsis seal ootavate taksojuhtide käest juhatust. Otsekohe kogunes meie ümber rahvasumm, mis koosnes peamiselt taksojuhtidest, ning algas elav arutelu. Kõik vahtisid meid ja küsisid Jingi käest, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nad olid valmis meid otsekohe õige bussi peale viima. Rahvasumma nähes tulid ka juhuslikud möödujad asja uudistama, tekitasime oma sealviibimisega tõelist elevust ja segadust.

Otsustasime õhtul minna veel õlut jooma. Kuna Hiinas läänelikke baare ja pubisid eriti ei ole, siin provintsilinnas on UBC Café ainus läänelik koht, kuid sealne õlu on mõttetult kallis, otsustasime minna lihtsalt ühte söögikohta ja seal õlut juua. Läksime ühte Vabastamise tänavas asuvasse suurde restorani, kus ma ise polnud veel käinud. Kuna kõht oli kõvast lõunasöögist veel täis, tellisime sakummiks ainult kurki ja külmi lihalõike. Loomulikult oli kogu sealne personal ja külastajad meie sealviibimisest elevil, ettekandjad vahtisid meid avalikult, ja kokadki tulid köögist välja ja piidlesid meid nurga tagant. Laudkonnad õhtustavate hiinlastega ja viina joovate meestega olid lärmakad. Naaberlauast tuli üks napsune hiina mees meile oma sigarette pakkuma. See on tavapärane hiina külalislahkus, sigarette pakutakse vägisi ka neile, kes ei suitseta. Kuna olime vist esimesed väliskülalised selles restoranis, saime maja poolt kingituseks ka ühe tofuroa, mis polnud aga kuigi maitsev.

Kuna üks mu sõpradest vajab igapäevaseks funktsioneerimiseks vähemalt ühte magusat muffinit, külastasime tavapärasest sagedamini ka pagariärisid. Jällegi jahmatasime müüjaid ja pagareid oma sealviibimisega, kokatüdrukud tulid müüja hõike peale tagaruumist välja meid uudistama ja meenutasid oma olekuga ahvipärdikuid, kes itsitades ja üksteise selja taha peitu pugedes mänglevalt rüselevad.

Pärast paaripäevast peatust ZMD’is kulgesime jälle Zhengzhousse, Zhuoya oli ostnud meile piletid lennukile Zhengzhou’st Xiameni. Jätsime kohvrid minu korterisse ja lõunasse kulgesime juba ainult seljakotidega.

Tunniplaan - Pühapäev, 4. märts

Omast arust justkui panin selle loo ka üles, aga nüüd seda üle vaadates selgus, et polegi teist mu blogis. Lisan siis tagantjärele uuesti. Tegemist on siis pühapäevaga enne kevadsemestri algust - 4. märts.

Täna õhtul kell 8 (olin just Judy ja Wesley juures külas – Judy kutsus mu õhtust sööma), kui vaatasin (üha kasvava murega) oma e-maile ja seal oligi lõpuks kiri Cindy’lt (uus välissuhete osakonna sekretär) ja uue semestri tunniplaan. 16 tunni asemel oli 18 tundi auditoorset tööd. Lepingus on meil kirjas 16 tundi õpetamist ja 2 tundi English cornerit. Küsisin, et miks ületunnid. Cindy vastas, et tundengid olid tahtnud, et ainult mina õpetaksin Writing’ut ja ei keegi teine (minu meelest õpetas eelmisel semestril writingut veel ka prohvessur Sharma). Mul on E-N 4 tundi hommikuti kl 8-12 inglise filoloogidele Lõunakampuses ja R hommikul 8-10 samuti Lõunakampuses 2 tundi majadustudengitele. Judy õpetas neile eelmisel semestril Oral Englishit ja ütles, et nad on laisad. Ilmselt pole nad tõesti nii töökad kui vaesed filoloogid, aga eks ma pean nad siis kuidagi aktiivselt tunnis tegevusse haarama ja asja nende jaoks huvitavaks tegema, neid ei saa samamoodi õpetada kui filolooge, isegi kui nad kasutavad sama õpikut, nende inglise keel on ka kindlasti palju kehvem. Aga kuna 16 tundi on mul tublisid 3. kursuse filolooge ja 2 tundi laisku raha eest õppijaid, siis pole olukord sugugi hull ja küll ma nendega hakkama saan. Mul on hea meel, et ma ei pea enam bussiga Põhjakampusesse sõitma, see tähendab ka,et saan hommikuti kella 7-ni magada. Lisaks sellele on mul kõik pärastlõunad ja õhtud vabad, eriti kui ka veel inglise nurka ei pea tegema, nii saan nädala sees näiteks vähemalt kahel õhtul hiina keele õppimisega tegeleda. Mõnus asi on veel see, et sisuliselt on mul pooled tunnid juba ette valmistatud, mul on 8 filoloogide gruppi nädalas, 4 neist on uued grupid, kellele ma teen samad tunnid, mis eelmisel semestril, ja 4 gruppi, kellega ma juba eelmise semestri jooksul võtsin kogu õpiku läbi. Kui neil ei ole uut õpikut, siis pean neile tunnid ise välja mõtlema, aga selline loominguline töö mulle just väga meeldib ja see tähendab sisuliselt ainult ühe uue kahetunnise loengu ettevalmistamist nädalas. Seda ei ole ju ometi palju. Kokkuvõttes olen oma algava semestri tunniplaaniga väga rahul. :D

Judy juurest tagasi tulles kohtasin trepil Cindy’t, kes oli just Sharmade juures käinud. Ta oli omadega täitsa läbi ja närvis, sest oli terve nädalavahetuse töötanud, teinud sada korda ümber tunniplaane, jaganud tudengitele õpikuid ja manageerinud neid niisama. Ma küsisin, et miks tunniplaani tegemine on nii viimasele hetkele jäetud. Cindy vastas, et tema tegi tunniplaanid juba ammu valmis, aga Lily, inglise keele osakonna juhataja, polnud nendega rahul ja lasi tal kõik ümber teha. Connie ja Glory polnud samuti oma tunniplaaniga rahul ja Judy, kes oli oma tunniplaani just pärast minu lahkumist kätte saanud, oli samuti talle helistanud ja midagi kurtnud. Nii et Cindy tööpäev kestab täna ilmselt pea keskkööni. Ja ma olen juba korduvalt maininud, et Lily on tropp, mis küll takistas teda varem tunniplaaniga tegelemast? Aga selline ülemustepoolne alluvate kottimine on ka ilmselt hiina juhtimiskultuurile omane ja käib siin asja juurde.

Nüüd on kell 10 läbi ja ma pean mõtlema, mida ma homme oma tudengitega teen. Ilmselt midagi sissejuhtatavat uue grupiga ja midagi loomingulist vanade olijatega.

Judy tõi mulle austraaliast pudeli nende kodukandi laagerõlut – margi nimi on Cascade, sildil on kaks triibulise selja ja sabaga koerlast, mingid spetsiifilised Austraalia loomad vist. Õlu on 5,2% ja väga hea. Selline terava järelmaitsega ning iseloomuga õlu. Veel on mul suur tahvel Austraalia šokolaadi ja vinnutatud känguruliha, aga nendega maiustan mõni teine kord.
Judy üritas teha õhtusöögiks kanacurry’t, loomulikult pole Hiinas saada koort, poeringile saadetud Wesley ei leidnud ka õiget kookospiima, vaid tõi mingi magusa limonaadilaadse kookosjoogi, mille Judy uljalt pannile valas (hea, et see ei mullitanud!). Lõpptulemus ei meenutanud ka parima kujutlusvõime juures tõelist curry’t, kuid kõlbas süüa küll.

Siis saime veel teada, et kanadalane Barbara tuleb 7. märtsil koos oma kahe lapsega (10- ja 12-aastane) ja hakkab elama Lõunakampuses meie kõrvalmajas. Loodame, et ta on normaalne inimene, kellega saab suhelda. Vähemalt on ta lääne kultuuri kandja (pärast selgub kindlasti, et ta on Kanada hiinlane! :D

Täna on miski eriline päev Hiina kuukalendris, täpselt kaks nädalat pärast uusaastaööd, tänavatel on jälle palju inimesi ja igal pool käib jube paugutamine ja rakettide laskmine. Täna hommikul kell pool 8 (täna on pühapäev!) äratas mind kõrvulukustav tärin ja kärin, keegi oli maja sisehoovi pannud püti paugutitega. Head uut aastat!

Naistepäev

Palavad tervitused kõikidele töörahva naistele rahvusvahelise naistepäeva puhul!

Täna on meil siis naistepäev ja Hiinas tähistatakse seda sel moel, et naised saavad vaba päeva või on neil ainult poolik tööpäev. Seda muidugi asutustes, kus enamik töötajaid pole naised. Koolides ja ülikoolides see paraku nii on ja meil oli seetõttu täna täiesti tavaline tööpäev.
Täna õhtul oli mul Wang Ke’ga hiina keele tund ja ta tõi mulle välissuhete osakonna poolt talongi, mida jagati ilmselt kõikidele ülikooli naistöötajatele. Selle talongiga saab Taevadraakoni turu ühest müügiboksist tasuta vetsupaberit ja majapidamispaberit. Selline kingitus siis meie naisperele ülikooli poolt! :D Peab ikka tulema sellise idee peale! Homme oli mul nagunii plaanis minna turule, eks ma siis võta oma ettenähtud tasuta vetsupaberi rullid ka välja. :D

Ingel tõi mulle kingituseks karbi tema kodukandi rohelist teed. Nagu mäletate, tema vanemad tegelevad selle tee müümisega, nad siis saatsid mulle seda vist ligi poolekilose karbitäie. See on Lõuna-Henani Xinyangi kohalik teesort, proovisin seda ka, on teine täitsa hea ja aromaatne. Ma kinkisin Inglile jõuludeks suure tahvli valget Kalevi šokolaadi, ta viis selle oma vanematele. Neile maitses see väga, nii et nad omalt poolt saatsid siis mulle teed. Koos heade soovidega algavaks sea aastaks.

Esimene nädal õpetamist saab peagi läbi. Minu uued grupid filolooge on ka täitsa toredad, tegin nendega alustuseks viktoriini lääne kultuuri kohta. See ajas nad täitsa elevile ja hasarti. Selgus, et prohvessur Sharma oli neil lasknud endil seda õpikut lugeda ja polnud nendega kogu raamatut jõudnud läbi võtta. Uueks semestriks uut raamatut ette pole nähtud, nii tuleb mul kõik tunnid endal välja mõelda ja ette valmistada. See on aga ainult tore.
Ja nagu näha, ei öeldud meile eelmise semestri alguses, et see raamat peaks kestma terve õppeaasta, mitte ainult ühe semestri.

Wesley pidi ootamatult Austraaliasse tagasi sõitma, sest tema arst oli talle teatanud, et ta peab kohe kiiresti mingile opile minema. Ju siis Wesley oli koolivaheajal Austraalias olles arstil käinud ja analüüside tulemused selgusid alles nüüd. Ta ei öelnud, mis tal viga on, aga küllap see siis vähk on, Wesley küll mainis, et ei tea endal midagi viga olevat ja et ta tunneb end hästi. Judy jäi siia, tõenäoliselt polnud neil raha kahekesi tagasi minemiseks, nüüd peab ta lisaks enda tundidele ära tegema ka suure osa Wesley tunde. Kohtasin täna Connie’t Lõunakampuses, ta ütles, et tallegi pandi osa Wesley tunde juurde. Mulle pole keegi neid pakkunud, ilmselt selle pärast, et mul juba on niigi mõned ületunnid. Aga võib-olla ei taha nad mind endam Põhjakampuse majandustudengeid traumeerima lasta, kukutasin ju sealse nõrgema grupi pea täies koosseisus eksamil läbi... :D
Kuulsin, et olin välisõpetajates ainus, kes tudengeid eksamil läbi kukutas. :D Kevadsemestri lõpus kavatsen ma nende eksamit küll palju lõdvemalt võtta. :D
Igatahes olen oma selle semestri tuniplaaniga ja eluga üldse siin hetkel rahul.

Kaifeng

Järgmisel hommikul suundusime bussiga Kaifengi. Olin ise seal käinud, kuid tahtsin oma sõbrad viia ilusasse Longtingi parki, mis oli kunagi olnud keisrite reisdents, ja külastada sealset ööturgu. Keisrite residentsis õnnestus mul saada paremaid pilte keisrite-teemalisest performance’ist, sest seekord oli lihtsalt vähem turiste ja me trügisime end esiritta. Kaifengi kohta vaata pilte Flickri varasematelt lehekülgedelt, lisan seekord ainult hästi välja tulnud fotod keisrite performance’ist.

Peatusime samas hotellis, kus me oktoobriski olime käinud, kuid seekord tundus see hotell meile allakäinud – voodilinad polnud igatahes värsked, õnneks nad küll ei haisenud lausa teise inimese järgi, kuid oli näha, et nende hallikal kulunud pinnal oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud keha ja mustast juuksekarvast padjapüüril võis järeldada, et sellel oli puhanud nii mõnegi hiinlase väsinud pea. No miskit polnud teha, magasime ikka kuidagi nende linade vahel öö ära ja õnneks mingeid nahahaigusi me sealt ei saanud. Ühes asjas aga polnud hotell alla käinud – endiselt olid öökapikesele asetatud kondoomid ja libestid (nii meestele kui naistele). Ärge arvake, et Hiina nüüd nii liberaalne maa on, lihtsalt selle hotelli teeninduskontseptsioon näis olevat väga praktilise väljunduga... ;))
Otsustasime, et kirjutan Lonely Planetile ja palun neil oma raamatus seda hotelli edaspidi mitte soovitada (pesemata linade, mitte libestite ja kondoomide tõttu muidugi, kuigi, äkki poleks paha LP’l ka nende kättesaadavust mainida?).

Einestasime ühes hotelli lähedal asuvas „pätslas” – meie loodud uudissõna tähistamaks täidetud aurutatud pätsikeste restorani. Nende asjade hiinakeelne nimi on „baozi”, taigna sisse pannakse erinev täidis ja siis aurutatakse neid. Pelmeenidest erinevad need pätsid taigna poolest – baozi tainas on paksem ja saiane, selline nagu hiina „leivas”. Hiinlased söövad hommikuks valgeid aurutatud kukleid, mis on kuivad, magedad ja üldsegi mitte maitsvad valged pätsid. Tegelikult kutsuvad nad „leivaks” läänepäraseid pagaritooteid – valgest jahust või siis suhkruga pruuniks värvitud jahust kukleid ja kõikvõimalikke saiu. Ei tasu lasta end eksitada nende „leiva” tumedast värvist – kõik need „leivad” on tülgastavalt magusad.

Ööbisime ühe öö Kaifengis ja järgmisel hommikul käisime veel turul, enne kui suundusime tagasi Zhengzhousse, et sealt edasi kulgeda minu „kodulinna” Zhumadiani. ZMD oli meile vahestaabiks, kus pesime pesu ja kuhu jätsime ka kohvrid, sest edasi kulgesime lõunasse ja juba ainult seljakottidega.

Kaifengi turul olid meie otsinguobjektiks patsikummid ja –mummud, kuna mu enam või rohkem pikajuukselised meedikust sõbrad kandsid aeg-ajalt ka patse. Kaifengis vist väga palju turiste ei käi, igatahes tekitasime oma sealviibimisega turumüüjates elevust ja kahinat. Juhtus isegi selline asi, et üks hiina naine tuli meid kohe oma käega katsuma, ilmselt veendumaks, et ta silmad teda ei peta ja et me oleme ka lihast ja luust inimesed nagu hiinlasedki. Igatahes haaras naine ühe matkaselli lühikesed patsijunnid pihku ja katsus hindavalt juuste tekstuuri. Ilmselt jäi ta tulemusega rahule, sest ta ütles „ilus!”.

Frank

Zhengzhou

Zhengzhousse jõudsime õhtul ja kulgesime rongijaamast lähedalasuvasse hotelli. Sel õhtul oli meil plaanis kohtuda Frankiga ja süüa koos õhtust. Frank oli see tüüp, keda kohtasime raudteejaamas Judy ja Wesley’ga Pekingisse sõites. Ta teadis, et oleme sel õhtul tulemas, sellele vaatamata hilines ta tund aega ja polnud valmis vaadanud restorani, kus õhtustada. Diagnoosisime ta soss-sepaks, sest ükski normaalne džentelmen poleks lasknud neljal daamil tema järel tund aega oodata ega poleks vedand meid tükk aega mööda ZZ kesklinna söögikohti ringi. Uhkemad restoranid põlgas ta liiga kalliks (nagu oleks me eeldanud, et tema teeb meile välja! Aga tont seda teab, mida ta mõtles...) lõpuks leidis ta ühe urka, kus ta kunagi käinud oli ja kinnitas meile, et sealne söök on väga maitsev. See oli väike, mõne lauaga söögikoht, peremees kutsus minu ja Frangi kööki, et me ise valiksime, millest me tahame, et nad meile toitu valmistaksid. Minu meedikust sõprade meelest oli selline söögikoht räpane ja nõme, minu meelest üsna tavapärane väikese „perefirma” koht. Hea, et meedikud kööki ei näinud, muidu poleks nad sealset sööki puutunud. Köök oli ilmselt sada aastat pesemata, kõik pinnad – pliit, lauad, seinad, põrand – olid kaetud ühesuguse pruuni rasvase räpakihiga. Ja keset kõike seda oli puust lõikelaudadel valmistükeldatud juurviljad ja liha. Loomulikult tegi peremees süüa selle sama räpase jopega, millega ta õueski käis ja loomulikult polnud seal mitmeid soojaveekraane erinevate asjade pesemiseks, nagu euronõuded ette näeksid. Hea, kui peremees kord päevaski käsi pesi. Mind see köök enam ei šokeerinud ja nii me siis tellisime Frankiga meile õhtusöögi, osutades asjadele, mida süüa tahame. Kokkuvõttes olidki söögid seal väga maitsvad ja mitte kallid. Ja kõhuhädasid selle söögi tagajärjel me ka ei saanud.

Kuna Frank oli oma rolleri parkinud hotelli tagahoovi, saatis ta meid hotelli ja tahtis meiega pildistada ja e-maile vahetada. Tegimegi seda hotelli fuajees ja kinkisime talle Eesti šokolaadi. Kokkuvõttes üsna mõttetu õhtu, aga tasklisti „kohtumine huvitavate inimestega” läks linnuke kirja.

Xi'an

Xi’ani jõudsime hommikul kl 8 paiku. Raudteejaama ümber tungles massiliselt inimesi, nagu see ikka Hiinas on, lisaks reisijatele oli seal palju turistipüüdjaid, kes pakkusid reise Terrakotasõdalaste juurde ja kuhu iganes. No kas nad tõesti arvavad, et suurte kohvritega turistid, kelle nägudel peegeldub rongis veedetud öö, tahavad otsejoones savimehikesi vaatama minna? Need reisipakkujad olid tüütult innukad. Ignoreerisime neid sirge seljaga, sest meil oli hotell juba bronnitud. Pärast mõningast sebimist õnnestus mul osta piletid Zhengzhousse. Siis pakkisime end kahe takso peale ja sõitsime hotelli.

Xi’an on väga vana linn, seal on võimsad mitme suure väravaga neljakandilised linnamüürid ja nende vahel moslemikvartal hiinapärase mošeega. Linnas on mitmeid parke ja pagoode, kesklinnas on kella- ja trummitorn, mõned muuseumid, nö vanalinn öise turuga ja kindlasti veel palju põnevat, mida me avastada ei jõudnud.

Külastasime Xi’ani ajaloomuuseumi, kus keskenduti peamiselt Xi’anile kui siiditee olulisele sõlmpunktile ja muidugi olid muuseumis ka mõned terrakotasõdalased. Kondasime kesklinnas, moslemi kvartalis, vaatasime Väikese Hane pagoodi ja seda ümbritsevat parki, mis vastukaaluks pagoodikompleksile oli modernne, kuid siiski hiinapärane. Kuna see park oli tasuline, siis oli seal väga vähe inimesi ja see oli ebahiinalikult vaikne ja puhas. Kuigi linn ise oli üsna kollakas-hallikalt tolmune, süüdistasime selles kõrbetuuli.

Õhtul oli ühe reisikaaslase sünnipäev, mida tähistasime suures heledalt valgustatud ja kollaste laudlinadega restoranis. See koht näis olevat spetsialiseerunud mereandidele, millest meie maitsesime kalmaari. Kalmaar oli veidi kummine, kuid üsna hea, aga Xiamenis söödud kalmaar oli palju parem.

Järgmisel päeval võtsime hotelli eest takso ja sõitsime Terrakotasõdalasi vaatama. Leppisime taksojuhiga 200 jüääni peale kokku ja leidsime, et see on soodne. Muidugi oleks sinna saanud ka liinibussiga mitu korda odavamalt, kuid me otsustasime priisata ja valida mugavuse. Need sõdalased asuvad linnast umbes 60 km kaugusel. See on Hiina üks suurimaid turismikomplekse, mida veelgi laiendatakse. Parkimisplatsilt sõdalaste juurde pääsemiseks tuleb kõndida vähemalt 1 km ja mööduda arvukatest suveniiripoodidest, mille müüjad valjuhäälselt „Hello” hüüavad ja kutusvad vaatama oma „unikaalseid” sõdurikujukesi.
Sinna ehitati veelgi juurde erinevaid maju, tundus, et restorane ja majutusasutusi. Enne piletiputkat ja sissepääsuväravaid pakkusid erinevad giidid meile oma teenuseid, küllap on inglise keelne giiditeenus kordades kallim kui hiinakeelne ;)
Aga me loobusime giiditeenusest ja otsustasime omal käel kompleksiga tutvuda.
Tihtipeale on hiina muuseumides ainult hiinakeelsed sildid ja selgitused asjadel juures, või siis kaootiliselt - mõni asi on chinglishis ja mõni ainult hiina keeles.
Rääkides chinglishist, siis kiirteelt juhatas sõdalaste juurde silt, millele oli kirjutatud: Terracota Worriors. Peaks olema muidugi Warriors, Worriors võiks tähendada näiteks „muretsejad”, ristisimegi need savimehikesed „savimuretsejateks”. Kuigi terrakota ja savi pole muidugi päris sama asi, aga „filoloogiline finess” „savimuretseja” oli hulga suupärasem.

Kompleksis oli ka muuseum, mis käsitles selle koha avastamist ja ehitamist. Ja loomulikult ka pildid kuulsustest, kes kõik seda kohta külastanud olid. Muide, ka Pekingis Quan ju de’s, selles kuulsas partlas, on sissepääsu juures pildid maailmakuulsustest, kes seal einestamas on käinud.

Millalgi 1970-tel hakkas kohalik talupoeg kaevu kaevama ja avastas maa alt sõjameeste kujud. Neid on seal tuhandeid, erinevas poosis, hobustega ja ilma, ja erineva relvastusega. Kunagi olid nad ka värvilised, kuid praeguseks on värv muidugi maha kulunud. Paljud kujud on lagunenud, huvitav, kas nad liimivad neid kokku? Kujude kaitseks on ehitatud suured paviljonid. Kuna oli jaanuar, siis koht turistidest just ei kubisenud, ilmselt on suvel üsna rakse leida reelingu ääres vaba kohta, et neid kujusid vaadata. Vt pilte Flick’ist.
Kokkuvõttes oli see koht muidugi põnev ja tasub igal juhul külastamist, ilmselt on see Hiina (ja kogu maailma) üks olulisemaid vaatamisväärsusi.

Taksojuht ootas meid, kuni me „savimuretsejaid” vaatasime ja viis meid tagasi hotelli. Linna sõites möödusime ühest kohast, kus olid justkui mingi tööstuskompleksi õuele püsti löödud Egiptuse püramiidid, isegi sfinksi büst oli olemas. See koopia oli muidugi originaalist kordades väiksem, kuid juba selle olemasolu iseeneset on kummastav. Hiinlased armastavad vist igasugu koopiaid teha (lisaks cd-dele ja Gucci käekottidele ;)). Näiteks Zhengzhou lääneservas kõrgub võlts Big Ben.

Pärastlõunal kondasime veel linna peal, ühes pargis, kus penskarite löökpillirühm harjutas mingit reibast ja lärmakat helindit, moslemi kvartalis, vanalinna kaubandustänavatel.

Zhuoya ütles, et Xi’an on tema lemmiklinn, et see on väga ilus. Noh, meie leidsime, et Hiina linnad on kõik üsna sarnased, muidugi lisavad ilusad pargid, linnamüürid ja vanalinn võlu ja sarmi, kuid ka need linnamüürid võivad olla üsna sarnased. Ja nüüdseks olen ma Judy’ga ühel nõul, et templid on kõik ühesugused - ükskõik kui mitmeid sa ka ei külastaks, tunduvad nad lõppkokkuvõttes vägagi sarnased.

Kolmandal hommikul suundusime rongijaama, et sõita Zhengzhousse.

Vahepala - ilmateade ja uue semestri algus

Siin on algamas uus semester ja kevad. Linnud on hommikuti eriti lärmakad, Tsivilisatsiooni tänava sõiduteed mõlemalt poolt ääristavad magnooliad õitsevad – see on väga ilus vaatepilt – suured mahlakate kroonlehtedega valged ja roosad õied raagus okste küljes. Pajud on hiirekõrvul ja eile oli tõeline troopiline torm äikese, paduvihma ja tugeva tuulega.
Vahepeal oli siin suisa +18 kraadi, nüüd on ainult +10 ümber, aga nädala lõpuks läheb soojemaks. Tundub, et kevad on siin kõige vihmasem aastaaeg, sügisel ja talvel küll nii palju sademeid ei olnud.
Täna on pühapäev ja homme peaks juba tunnid algama, kuid olen endiselt sügavas teadmatuses algava semestri tuniplaanist. Mida, kellele, millal ja kus ma õpetama hakkan, selgub ei tea millal, tõenäoliselt 5 min enne esimese tunni algust :D
See Lily, inglise keele osakonna juhataja, on tõeline tropp, kaasaks siis välismaa õpetajad ka arutellu, et kes mida ja kus õpetada tahaks, hädasti oleks vaja ka arutada hindamiskriteeriume ja kasvõi sedagi, kas peaksime semestri jooksul terve õpiku läbi võtma või on see õpik ette nähtud terveks aastaks - sellised teemad kerkisid eelmise semestri lõpus üles, ja siis oli juba hilja otsida ühiseid lahendusi. Selline ühine ja avalik arutelu pole muidugi aasia juhtimiskultuurile omane. Siin ülemus otsustab ja alluvad teevad. Ja ülemuseks saamiseks pole olulised isiksuseomadused ja juhtimisoskused, vaid parteiline kuuluvus.
No ei oska nad meie kogemusi ja oskusi ära kasutada siin. Kindlam on ikka vana moodi edasi lasta.
Aga isegi kui see värk siin on minu jaoks absurdne, on see ikkagi lõõgastav vaheldus Eesti elule.

Eile suhtlesin messengeris Judy ja Wesley’ga. Nad jõudsid ka Austraaliast tagasi ja teatasid, et leidsid mulle lennujaamast kuivatatud känguruliha ja tõid veel miskit austraalia nänni. Põnev-põnev.

Vikerkaare sõnul pidi sellest semestrist meiega liituma kanadalane Barbara, eks siis näe, kas ta on laekunud ja mis tüübiga on tegu.

Wang Ke helistas mulle täna hommikul ja arvas, et tuleb kl 2 pärastlõunal mulle külla keeleõppega tegelema.
Kuni tema tulekuni kirjutan veel blogi.