Maksim Gorki

Lõunakampuses olid õue stendide peale pandud kunstiklassi tudengite joonistused. Seal oli pliiatsijoonistusi kipspeadest, natüürmorte ja moodsamat op-kunsti. Mõnedel portreejoonistustel oli kujutatud kõrgete põsesarnade, kartulinina ja lopsakate morsavuntsidega vanameest. Seisin tükk aega stendi ees ja meenutasin, kus ma seda nägu näinud olen ja kes see võiks olla. Ja siis meenusid mulle nõukogude kooli kirjadusõpikute pildid ja ma tuvastasin selles onklis Maksim Gorki. Proletaarkirjanik on (oli) ka Hiinas popp, sestap neil on siin tema kipspea.

Kodukaunistamiskampaania

Vahepeal olid siin soojad päikselised päevad ja nende jooksul tegeles ZMD linnas kümneid inimesi sellega, et võõpas kõnniteede äärekive ja puutüvesid valgeks. Lohakalt ja valgeid värviplekke igale poole jättes. Üks tiim pintseldas musta värviga ka raudaedu üle. Värske värvi ilu aga ei püsinud kaua, juba paari päevaga on kiiskav-valged äärekivid kaetud ühtlase pruunikas-halli tolmukihiga.
Samuti värskendati müüridele maalitud loosungeid, olen üritanud neid lugeda, aga isegi, kui ma enamikku nendest kirjamärkidest tean, pole ma kajuks aru saanud lause sisust. Kuna neid loosungeid üle võõbati, võib järeldada, et nende sõnum on endiselt aktuaalne. Paljudes kohtades luituvad müüridel vanad loosungid teemal – ka tüdruk on hea laps (st, et kui sa saad endale lubada ainult ühe lapse, siis võib see ka sama hästi ka tüdruk olla, ei pea tingimata olema poiss) vms. Selle sõnumiga loosungid on oma 20-30 aastat vanad, kui Hiina alustas oma ühe lapse programmi.

Esseede hinded ja kultuurišokk... seekord tudengite jaoks

Otsustasin lõpuks, et arutan esseede teemat avalikult ja tekitan klassis avaliku diskussiooni võõraste ideede plagieerimise teemal. Igas grupis oli vähemalt pooled tööd (mõnes grupis üle poole) kopitud kuskilt artiklist. Eriti keskkonnakaitse teema, sotsiaalsed probleemid Hiinas, miks muusika on oluline, jne. Nendel teemadel võib kergesti leida ajakirjadest või internetist lahedaid inglisekeelseid artikleid, mida siis ümber kirjutada ja mulle oma enda ideede pähe esitada. Olin vihane ja lõbustatud ühekorraga, kui mõni, kes ei suuda suuliselt ühtegi korrektset lauset moodustada, ja esseede ainsates enda kirjutatud lausetes teeb 10 viga, ühtäkki moodustab ladusaid keeruka sõnastuse ja täppisterminoloogiaga inglisekeelseid lauseid, arvates, et ma ei saa millestki aru. Mis nende peakolus küll liikus, kui seal üldse miskit liikus, kui nad lootsid mind sellega ära petta? Igatahes on kolmanda kusruse tudengi selline teguviis märk sellest, et selline asi on varem hiina õpetajatega läbi läinud. Mis omakorda näitab selle õppeasutuse kvaliteeti ja taset.

Pidasin siis neile väikese epistli teemal, kui pettunud ma neis olen ja et lääne ülikoolides poleks selline teguviis iialgi aktsepteeritav. Ütlesin, et mõelgu selle peale, et nad võtsid endalt hea võimaluse midagi juurde õppida, et õppimine ei seisne ainult raamatutest info kogumises (hiinlaste tüüpiline arusaam), vaid ka praktilistes harjutustes ja ise millegi läbi tegemises.

Rääkisin neile, et lääne õpetajana hindan ma iga õpilase iseseisvat mõtlemist ja originaalseid ideid ja teksti, mitte kellegi teise ideede kopimist ja enda omade pähe esitamist.
See oligi kõige suurem kultuurikonflikt. Nad on treenitud tsiteerima autoriteete, omaks võtma nende ideid ja loomulikult algallikale mitte viitama. Hiina õpetajad ei julgusta neid oma arvamust arendama, pigem vastupidi, tahavad mugavat õpikuiteksti taastootmist või siis vanade kipspeadest autoriteetide tsiteerimist.

Igatahes panin originaaltekstile, isegi kui see oli naiivne, kõrgemaid hindeid, kui nö esseele, mis koosnes vähemalt poole ulatuses mingi muu teksti kopi-peistist ja mõnest kokkuvõtvast originaallausest.

See oli tudengitele muidugi šokk. Nad olid kohe mures, et kas nad kukkusid läbi siis sellel eksamil. Ütlesin, et mina ei saa hinnata kellegi teise artiklit, ja panin hindeid ainult nendele töödele, kus võis leida ka tudengi enda ideid. Nemad siis kostsid, et nad ei saa muidu ülikooli lõpetada, kui nad selle eksami on läbi kukkunud. Ütlesin, et see ei ole kindlasti mitte nii ja otsus, kas nad on läbi kukkunud või eksami sooritanud, on tegelikult inglise keele osakonna teha.

Siis mõni pakkus, et kas nad ei võiks uuesti essee kirjutada. Ma kostsin selle peale, et miks peaksin mina oma aega ekstra kulutama, kui nemad ei viitsinud kohe esimesel korral kasutada võimalust eksamit edukalt sooritada? Lisasin, et mina ei kavatse mingit lisaeksamit nendega teha. See ei ole minu probleem, vaid nende probleem. Olin üsna jäik ja ilmselt üllatasin neid sellega.

Mõni ärksam ka üritas vaielda, et see tekst on ikka tõepoolest nende endi kirjutatud. Lugesin siis nende jutte üle ja halastasin kahele tudengile. Ühe tekst oli väga (kahtlaselt) ladus, kuigi ta ise ei suuda ladusalt rääkida, samas tema teksti sisu võis olla autentne. Teise puhul oli tegemist jällegi täiesti ebaoriginaalse tekstiga, seda lugedes tundus, et see on selline ümmargune jutt, kirjutatud nt hiina õpetajale meeldimiseks, ja tegelikult see ei väljenda tudengi enda mõtteid. Ma olen sarnast juttu lugenud mitmel korral. Tudeng tunnistas, et kasutas siin teiste õpetajate mõtteid, kuid kirjutas selle teksti kokku ikka ise. Panin siis neile hinded, mis jäid ülespoole eksamil läbisaamise piiri.

Ka selline avalik arutelu petmise teemadel oli neile kindlasti ebamugav ja tõeline kultuurišokk. Hea, et need viilijad vähemalt häbenesid ja võtsid ideede varguse ja kopimise omaks. Küllpa nad kaotasid oma näo, aga see ei lähe mulle korda. Loodan, et vähesed intelligentsemad tudengid õppisid midagigi sellest olukorrast.

Homme saadan Vikerkaarele e-mailiga eksamite tulemused, pean sinna selgitava kommentaari juurde kirjutama, sest kukutasin eile ka pooled oma nõrgema grupi Oral Englishi tudengid läbi. Tugevamast 70-pealisest grupist kukkus läbi ainult üks tudeng.
Eks siis ülikool parandab hinded ära ja kõik tudengid, eriti need, kes raske raha eest õpivad, lohistatakse edasi järgmisesse semestrisse.

Vahepeal käisin tegemas suulise eksami viimast juppi oma tugevama grupi omadega. Kui ikka õpilane miskit oskab, siis läheb ka õpetaja tuju heaks. Üks poiss, kes õpib siin vanemate soovil majandust, tunnistas mulle, et tegelikult tahaks ta õppida filmirežissööriks, aga ta vanemad on selle vastu ja neil pole ka nii palju raha. Ta ütles, et talle tundub, et tal pole tulevikku, sest Hiinas on nii palju inimesi ja konkurents on nii suur ja tema pole teistest parem. Et raske oleks tal erialast tööd teha. See poiss oli pärit Sise-Mongooliast, ühest väikesest linnast, ja tema inglise keel oli imeline, eriti võrreldes teiste keskmise tasemega. Uurisin, kust tema ladus inglise keel pärineb, ta vastas, et tal lihtsalt on huvi keelte vastu ja ta kuulab palju inglisekeelset muusikat ja vaatab filme, et võib-olla siis sellest. Ilmselt lihtsalt andekas poiss. Kohe nigut päiksekiir hallis masendavas (õpetamise) argipäevas.

Hiina õppimiskultuuris ei olda orienteeritud mitte protsessile, vaid eksamitulemusele. See, kas tudeng ka midagi õpib ja uusi teadmisi-oskusi omandab, st neid hiljem kasutada oskab, pole üldse oluline, eksamitulemus on ainus asi, mis huvitab nii nende vanemaid ja õpetajaid ning ka määrab nende edasise elukäigu.

Panin eksamitulemused tabelisse ja saatsin Vikerkaarele. Juurde kirjutasin e-maili teemal, et kuna inglise keele osakond ei võtnud vaevaks välisõpetajatega eksamitest ja hindamiskriteeriumidest rääkida ja üldse on infovahetus välisõpetajate ja ülikooli vahel vaevaline, siis võib-olla sellest on tekkinud ka selline kultuuride konfrontatsioon. Ja et inglise keele osakond otsustagu ise, kuidas asjasse (st eksamitulemustesse) suhtub. Pakkisin asjad ja kulgesin õhtuse Pekingi rongi peale. Minu jaoks on koolivaheaeg alanud ja ees on seitse vaba nädalat! Juhhuuu! :D

Esseed ja jällegi... kultuurierinevused!

Oma Lõunakampuse filoloogidel lasin eksamiks kirjutada essee. Andsin neile 24 essee teemat, lisaks ka võimaluse kirjutada omaloomingulise ilukirjandusliku jutu. Nüüd neid esseid lugedes avastasin, et mõned neist olid teinud ikka kõva haltuurat, nt teema kohta „Why music is important?” olid mõned neist teinud copy-paste mingist õpikust või artiklist ja mitmed tudengid oli kasutanud sama allikat, nii et nende laused olid identsed. Kas nad tõesti arvasid, et olen nii rumal ja sellest aru ei saa? Ja need peavad olema veel tudengid, kes juunikuus peaksid ülikooli lõpetama! Esimese hooga mõtlesin, et kukutan nad lihtsalt läbi, kuigi see ei ole siin kombeks. Helistasin Judy’le, et temaga asja arutada. Arvasin, et kui ma sellest klassis avalikult räägin, paneb see neid tudengeid oma nägu kaotama. Ma ei taha ka oma aega raisata ja nendele mingit uut eksamit välja mõelda, lihtsalt niisama neid läbi vedada on ka ebaaus teiste suhtes, kes on vaeva näinud ja oma essee ise kirjutanud. Selgus, et ka Judy’l on sarnaseid probleeme varem olnud, ta on üritanud sellest Wangi ja Vikerkaarega rääkida, kuid nood on hiinlastele tüüpiliselt probleemi lahendamisest kõrvale hiilinud, väites, et neil pole aega Judy’ga sel teemal vestelda. Lõpuks otsustasin, et esitan nendele tudengitele tunnis mõned küsimused nende essee kohta ja kui nad suudavad neile vastata, siis panen neile hindeks 60%, mis on alumine piir eksamil läbisaamiseks.
Hiljem õhtul arutasin seda küsimust internetis ka ühe teise välisõpetajaga, kes on Kanadast pärit, töötanud kaks aastat Hiinas ja hetkel õpetab Jaapanis. Tema arvas, et peaksin ikkagi probleemist kogu klassi kuuldes avalikult rääkima, aga samas mitte väga vaeva nägema lisaeksamiga. Hiinlastele on oluline ainult riikliku kirjaliku inglise keele eksami läbimine, ilma selleta nad diplomit kätte ei saa. Välisõpetajate inglise keele kursused on ülikooli juhtkonna silmis teisejärgulised. Et pangu ma neile läbisaamiseks miinimumhinne ja ärgu ma oma pead vaevaku sellega. Kui ma need tudengid ka läbi kukutan, muudavad hiina õpetajad või inglise keele osakonna juhtkond need hinded ikkagi ära, sest tudengite eksamil läbikukutamine ei ole siin kombeks.
Nii et kultuurierinevused ründavad taas. Ülikooli poolt pole välisõpetajad saanud mingeid juhtnööre, kuidas eksameid korraldada, ühest küljest on see küll hea, et meile on antud vabad käed ja saame ise oma tööd planeerida, teisalt on see aga ilmne märk sellest, et ülikooli ei huvita sugugi, kuidas me nende tudengeid hindame ja tõenäoliselt muudavad nad meie pandud hinded hiljem kõrgemaks. Sellest tuleb ka see soovimatus probleemi arutada, sest nende meelest see polegi mingi probleem, lisaks ei tahagi hiinlased ühtegi ebameeldivat asja avalikult ja koos arutada, sest see võib panna neid oma nägu kaotama. Selline suhtumine on üsna nõme. Hiinlastest ja välisõpetajad peaksid koos ühtse tiimina töötama, siinne juhtkond ei tee aga midagi selle tiimi moodustamiseks, pigem isegi püüab takistada igasugust koostööd. Huvitav, kas see on igas hiina ülikoolis nii?

Esseede juurde tagasi tulles, pean neid lugema ja hindama kokku üle 200. Kirjandusliku omaloomingu seas on päris omapäraseid asju, kirjutan neist hiljem kokkuvõtted siia blogisse ka. Need jutud väljendavad hiina kultuuri erinevaid tahke vägagi ekspressiivselt.

Eraõpilane?

Eile õhtul helises mul telefon ja keegi mees üritas minuga vestlust arendada väga vaevalises inglise keeles. Selgus, et ta on ka õpetaja siinse ülikooli juures ja üks minu tudeng oli tal soovitanud mulle helistada. Nimelt on tal 12-aastane väikevend, kellele oleks vaja inglise keele eraõpetajat ja et kas mina ei võtaks teda siis õpetada. Ütlesin, et võime seda asja arutada ja kutsusin ta tänaseks, st laupäevaks kl 4 UBC Café’sse, et seal sellest rääkida. Mulle tundub, et ta ei saanud ikka aru, kus täpselt me kohtuma pidime (noh, ilmselgelt pole ta selle asutuse püsiklient ;)), igatahes jäi ta kohale ilmumata. Näis siis, kas ta helistab mulle veel tagasi või ei.

Oral Englishi eksam

Organiseerisin suulise inglise keele eksami siis sellisel moel, et iga tudeng pidi valitud teemal vähemalt 10 lauset inglise keeles rääkima, siis vastama minu küsimustele ja ise mulle mõned küsimused esitama. Ei ole ju midagi keerulist, vestlusteemad on need samad, mida me selle semestri jooksul tundides käsitlesime, lisaks ka kordasime ühes tunnis kõik teemad üle. Olen ju ka sõbralik ja toetav, ei hirmuta ega ähvarda tudengeid läbikukutamisega ega midagi. Ometi oli mõni neist eksamil nii närvis, et punetas üle näo ja kokutas ja mudis oma värisevaid käsi. Viis minutit inglisekeelset vestlust tuttavatel teemadel ei saa ju olla nii kohutav kogemus? Selline pabistamine eksamite pärast on jälle midagi siinsele kultuurile omast.
Eksamil sain järjekordse kultuurišoki osaliseks. Võib-olla on šokk liiga karm sõna, ütleme, et olin üllatunud. Tegelikult olen juba harjunud ülepäevaste armastusavaldustega tudengite poolt, seekord aga läks asi veidi kaugemale. Vähe sellest, et iga teine tudeng kasutas juhust minule küsimuste esitamise ajal pärida, kas ma ikka järgmisel semestril ka neid õpetan ja avaldas lootust, et ikka õpetan. Et ma nii väga meeldin neile. Vastasin siis, et ma ei tea seda, ja see pole pealegi minu, vaid hoopis ülikooli otsus. Üks mu tugevama grupi tublimaid poisse, kes ainsana rebastest osales ka kõnevõistlusel, pidas vajalikuks mulle öelda, et kui ta nägi mind žüriis istumas ja kui veel minu kord oli talle tema kõne kohta küsimusi esitada, oli ta mõelnud, et küll tal on ikka vedanud. See poiss pääses edasi finaali ka, nii et väga tubli.
Ja üks tüdruk, selle asemel, et küsida minult küsimusi oma teema kohta, küsis hoopis, „May I kiss your face?” No mida teie oleksite vastanud selle küsimuse peale? See ei olnud loomulikult seksuaalse tagamõttega küsitud, sest kui see nii oleks olnud, poleks ta julgenud seda küsida seal klassis, kus ka teised tudengid juures viibisid. Aga ta mõtles seda tõsiselt. Ma siis vastasin, et „maybe not now and not here”. Mis ei tähenda, et ma millalgi hiljem tahaks, et mingi vinniline hilispuberteet mu nägu suudleks, vaid lihtsalt see tundus leebema „ei”-na.
Ühel õhtul helistas mulle üks tudeng Lõunakampusest, kolmanda kursuse inglise filoloog, ja ütles, et tal on üks küsimus hommikuses tunnis käsitletud lause grammatika kohta. Küllap oli ta siis ette valmistanud ja valmis mõelnud selle küsimuse, see oli täiesti irrelevantne ja pelgalt ettekääne mulle helistamiseks. Kui me siis olime hommikuse lause kohta veidi aega arutlenud, ütles ta äkki, et loodab väga, et ma ikka neid järgmisel semestril ka õpetan. Vastasin jälle, et ma ei tea seda ega saa seda lubada. Siis ta ütles, et meeldin talle väga ja ta tahaks minuga kangesti rääkida, kuid on väga närvis. Ütlesin siis, et pole vaja närveerida ja rääkigu aga, millest tahab. Selle peale jäi ta kohmetult vait. Ma ei aidanud teda ka, vaikisime toru otsas oma 10 sekundit, siis ta lõi põnnama ja loobus, soovis head õhtut ja pani toru hargile.
Kokkuvõttes võib öelda, et nende hilispuberteetide või noorte täiskasvanute sotsiaalsed kompetentsid jätavad siin ikka kõvasti soovida. Aga kuidas nad neid kogemusi ja oskusi saavadki, kui vanemad hoiavad neid kuni abiellumiseni nagu vati sees, eemal kõikidest elukogemustest ja maailma „ohtudest”.

Tudengi sünnipäev

Enne uut aastat andis üks Põhjakampuse majandustudengist poiss mulle ülivigases inglise keeles kirjutatud 3-leheküljelise kutse oma sünnipäevale. Tema sünnipäev oli 1. jaanuaril ja ta tahtis seda pidada õhtul ühes kesklinna restoranis. Ma polnud sellest ideest eriti vaimustatud, mis lõbu saaks mulle pakkuda 19-aastaste poistega koos sünnipäeva tähistamine? Ütlesin kergendustundega, et kahjuks ei saa ma tulla, sest saabun Pekingist tagasi alles 2. jaanuari hommikul. Selle peale ta lükkas oma sünnipäeva tähistamise edasi ja kuna 2. jaanuaril olid tudengitel juba loengud, sai ta seda pidada ainult lõuna ajal. Ta ütles, et pole kundagi kedagi välismaa õpetajat oma sünnipäevale kutsunud ja et minu sealviibimine teeks talle suurt au. Endiselt mõtlesin, et saadan talle hiljem vabandava SMS’i, et ei saa ikka tulla. Kuid 2. jaanuari lõunaks oli mul kõht tühi, hommikusöök oli sel päeval vahele jäänud ja pikk rongisõit Pekingist tagasi polnud ka just kõige lõõgastavam. Igatahes mõtlesin, et pean ikka minema, kui ta juba minu pärast oma sünnipäevapeo edasi lükkas. Ostsin siis talle kingiks kaks kvalitetset sulepead karbis. Ma ei teadnud täpselt, kus see restoran asub, igatahes istusin oma lemmikkohvikus ja tegin aega parajaks, kui ta mulle mõned oma klassikaaslased taksoga järele saatis. No ilmselgelt tahtis ta väga, et ma ikka tema peole jõuaksin. See poiss on Lõuna-Hiinast pärit, hirmus pisikene, paksude prillidega ja häbelik, nagu enamus neid. Võib-olla tõstis minu kohaletulek ka veidi tema staatust kaasõpilaste seas. Restorani oli kogunenud 15-pealine tudengite grupp, enamik poisse, 2 tüdrukut oli ka hulgas ja paljud neist tudengitest olid ka minu Põhjakampuse gruppide rebased.
Tudengid pabistasid alguses minu sealviibimise pärast, kuid pärast mõningaid õlleringe, julgemad ja suremad poisid kummutasid isegi viina, jäädes sellest kiiresti purju, muutusid nad juba julgemaks. Sünnipäevalaps ise minu kõrvale istuda ei julgenud, hoopis kaks suuremat ja veidi parema inglise keelega poissi minu grupist istusid mu kõrvale ja püüdsid anda selgitusi toitude kohta ja käituda nii galantselt kui üks hiina noormees üldse suudab. Olime just ühes tunnis rääkinud lääne kommetest, kutsusin ühe julgema poisi klassi ette ja siis tegime temaga väikesi situatsioonimänge, kuidas üks lääne džentelmen peab daamiga käituma, alates mahapillatud asja ülestõstmisest ja ukse avamisest kuni mantli selga aitamiseni. See tegi kõigile palju nalja ja muidugi oli ka uus asi nende jaoks. Igatahes püüdis ka üks poiss mulle restoranist lahkudes oskamatult jopet selga aidata, nii et minu õpetustest oli ikka miskit kasu ka... :D
15 noort inimest söövad ikka väga palju, ka õlut kulus selle karja peale päris kõvasti. Viina joonud tudengid hakkasid näost õhetama ja vajusid peagi ära, hiinlased on ju harjunud pärsat lõunasööki natuke magama, pakun, et need poisid küll kella 4-sesse loengusse sel päeval ei jõudnud.
Kokkuvõttes polnudki asi väga tüütu, pigem fun, toidud olid head ja kui õllejoomises võistelda, siis joon ma iga kell ühe kleenukese hiina poisi laua alla :D
Muidugi pidas siis sünnipäevalaps ka lühikese kõne ja mina kui aukülaline pidin siis ka paar sõna tema auks ütlema. No mida mul siis ikka nii väga öelda oli, kui et palju õnne ja head uut aastat ja õppige ikka hoolega inglise keelt. Viinast hoogu ja julgust kogunud poisid hakkasid hiinapäraseid tooste ütlema, valades õlleklaasi enne igat toosti triiki täis, kust tuli siis kaks lonksu võtta, pärast mida klaas uuesti täideti. Kõik tudengid polnud õllejoomisega harjunud või pärssis neid minu juuresviibimine, igatahes ei tahtnud sugugi kõik poisid juua. Mis iseenesest on ju hea, võib-olla oli neis säilinud ka tugev kohusetunne ja nad tahtsid ikka pärastlõunasesse tundi jõuda.
Pärast saatis sünnipäevalaps (kes oli nii häbelik, et ei vahetanud minuga oma sünnipäevapeol praktiliselt sõnakestki) mulle veel sõnumi, milles ta teatas, et kui õnnelik ta ikka oli, et ma tema sünnipäevale tulla sain, kui ilus ja praktiline minu kingitus oli ja vabandas ka oma purjus kaaslaste pärast. Vastasin siis talle viisakalt, et minagi veetsin toredalt aega ja eks ma olen ise ka tudeng olnud, seega ei pahanda sugugi nende purjutajate peale.

Weng, Esther ja Zhuoya

Aastavahetus Pekingis

Rongipiletite etteostmine siin näruses provintsilinnas pole ka niisama ettevõtmine. Läksime küll Judy ja Wesley’ga ühel õhtul raudteejaama, et piletid Pekingisse ette osta, kuid millegipärast selgus, et me ei saa neid ise osta, peame need turismibüroo kaudu bronnima. Kulgesime siis rongijaamast Vabastamise tänava äärsesse peenesse hoteli, kus Judy teadis olevat reisibüroo. Võib-olla jagab see büroo piletite broneerimise vahendustasu raudteejaamaga, ei tea, nendele polnud see piletite bronnimine ja ostmine mingi probleem. Vahendustasu on ca 12% pileti hinnast, nii et üsna tulus äri. Tahtsime bronnida soft sleeper’id, st kupee, kuid saime ainult hard sleeperid ehk platskaardi piletid. Platskaardis on ka tekk ja padi, millel küll keegi on eelnevalt maganud, sest puhas pesu pannakse ainult lõppjaamades, kui me Pekingist öise rongiga tagasi tulime, ZMD’is rongilt maha minnes keeras vagunisaatja meie kasutatud teki ja padja rulli ja see jäi järgmist reisijat ootama. Pekingis, muide, polnud mingit probleemi jaamast kohe tagasisõidupiletid osta, teenindaja oskas isegi mõnda inglisekeelset sõna, eks nad treenivad neid olümpiamängude jaoks. Me saime oma asjatoimetused küll kenasti hiina keeles aetud.
Niisiis, meil olid piletid reedeõhtusele aeglasele rongile, mis väljus ZMD’st kell 10 ja jõudis Pekingisse kl 12 päeval, hilinedes tund aega. Ma pole veel siin kordagi näinud täpset rongi. Pekingist väljus rong küll õigel ajal, kuid tagasi ZMD’i jõudsime graafikust 1,5 tundi hiljem, mis tähendas, et Wesley’l läks juba väga kiireks oma tundi jõudmisega. Rongid seisavad öösel kuskil tund aega, vist lastes läbi olulisemaid kiir- ja kaubaronge. Võib-olla ainult strateegilise tähtsusega Peking-Shanghai rong püsib graafikus, mujal reisimisega peab alati arvestama hilinemise varu. Selline on ka Judy ja Wesley kogemus Hiinas, ja nad on siin elanud ja ringi reisinud juba kolm aastat.
Platskaart polnudki kõige hullem, kl 10 paiku kustutatakse tuled ja hiinlased kobivad kõik kuulekalt oma riiulitele magama. Küllap seal on isegi õhurikkam kui üleköetud kupees. Koikunaabri norskamine jääb muidugi probleemiks, ma ei saanud Pekingisse sõidul eriti magada, sest minust 50 cm kaugusel norskas üks keskealine hiina naine. Rongijaamades käib karm trügimine, hiinlastel näib olevat kiire rongi (ja ka bussi peale) jõudmisega, isegi kui kõigil on nummerdatud kohad olemas. Rongijaama on hea jõuda tund aega enne rongi väljumist, iseäranis reisi algjaama, sest suurlinnade jaamad on suured, kümnete otesaalidega ja kulgemine võtab palju aega. Õiges ootesaalis siis moodustavad reisijad tiheda summa õigele perroonile väljuva värava juurde, kui boarding 30 min enne rongi väljumist algab, käib karm rüselus ja trügimine, enamikul on kaasas hiigelsuured pambud. Kui provintslased nt Pekingist midagi ostavad, siis ei paki nad oma oste kunagi ühte suurde kotti, vaid hoiavad kummaski käes mitmeis pisikesi pakikesi, siin on moes nöörist sangadega paberkotid poe ja kaupade reklaamiga. Võib-olla need kotid meeldivad inimestele, igatahes olen näinud paljusid siin nendega ringi käimas ja neis turul tehtud sisseoste kandmas. Isegi mõni meesõpetaja käib siin nendega loengus, tema kosmeetikareklaamiga roosa paberkott sisaldab siis loengukonspekti ja teepudelit...

Rongijaamas olid ka mõned Wesley tudengid sõitmas Zhengzhousse. Nemad organiseerisid siis meile ja veel ühele noorele mustale mehele erikohtlemise – jaamapolitseinik juhatas meid kui auväärseid välismaa külalisi eemale rüselevast inimsummast eraldi väikesesse ruumi, kust saime kiiremini perroonile ronida. Pileteid mulgustatakse siin kaks korda, enne perroonile minekut ja rongis, kus tuleb oma pilet reisi ajaks vagunisaatja kätte anda. Tema annab selle eest vastu plastikust kaardi, mis rongilt maha minnes tuleb jälle päris pileti vastu vahetada. Ja piletit läheb vaja jälle sihtkohas rongijaamas väljudes, siis kontrollitakse seda veelkord ja rebitakse servast katki. Huvitav, mis juhtub siis, kui keegi kaotab oma pileti rongilt maha tulles ära? Kas teda ei lastagi rongijaamast välja? Igatahes loob selline kolmekordne kontrollimine palju töökohti...

Noor must mees, kes koos meiega ka erikohtlemise osaliseks sai, oli Gaanast pärit Frank, kes töötas Zhengzhous erakoolis inglise keele õpetajana. Jõudsime temaga tutvuda enne rongile minekut. Ta näis üsna meeldiv. Tema sõitis Zhengzhousse ja muidugi mitte platskaardis, nii et rohkem me temaga ei kohtunud, küll aga vahetasime mobiilinumbreid. Võõral maal töötavad-elavad expat’id tunnevad üksteise vastu teatud solidaarsust. :D Oleme ikka mujal provintsis kohatud kahvanägudele tervituseks omamehelikult viibanud ja naertanud.

Välismaalased vagunis tekitasid muidugi hiinlastes reisijates elevust. Meid oli märganud ka üks keskkoolitüdruk, kes reisis isa ja õpetajaga Pekingisse Hiina parimasse ülikooli sisseastumiskatsetele. Ta oli tarmukas tüdruk ja küsis, kas võib meiega inglise keelt praktiseerida. Vestlesime siis temaga mõned tunnid, kuni rongi öörahu saabumiseni. Tema inglise keel oli imepäraselt hea, nii grammatika, sõnavara kui ka ladususe poolest. Hämmastav, et selliseid noori geeniusi ka ZMD sarnases provintsis leidub! Ta oli oma vanuse kohta hämmastavalt küps ja adekvaatne, vestlesime temaga filosoofilistel teemadel õpetajaks olemisest, elust ja õnnest. Ta pidi minema õppima majandust, sest nii soovib ta isa, kuigi ise eelistaks ta filosoofiat. Ta saab aga aru, et see pole praktiline otsus, ja kuigi ta tahaks olla ülikoolis õpetaja, peab ta hakkama businesswomaniks. Tema harukordse intelligentsuse põhjus oli tema keskkooliõpetajast vanaisa, kes teda oma enda elukogemuse ja raamatute najal oli üles kasvatanud. Tüdruku enda vanemad on lihtsad töölised. Raamatud ongi siiani olnud selle tüdruku elu sisu. Ta kurtis, et tal on oma sõpradega raske millestki vestelda, sest neil on erinevad huvid ja nende eelistused tunduvad talle tühised. Olin üllatunud sellisest võimalusest arendada intellektuaalset keskustelu nii noore ja elukogenematu hiinlasega, aga nautisin neid paari tundi küll.
Pekingis oli meil probleeme takso saamisega. Taksojuhid väitsid, et ei tea, kus meie hotell asub. Kui üritasin neile kaardi pealt näidata, siis väitsid nad, et ei oska selle järgi sõita. Tegelikult ei oska hiinlased tõesti kaarti lugeda, olen seda ka varem märganud. Asi oli ilmselt aga selles, et nad teadsid küll, kus see hotell asub, oli see ju vägagi kesklinnas ja Taevase Rahu väljaku lähedal, kuid see oli ka Pekingi Lääne raudteejaamale liiga lähedal, ju nad tahtsid teha pikemat sõitu. Lõpuks saime ühe taksojuhi siiski nõusse ja kui ta oli hotelli helistanud ja sealt selle asukoha kohta selgitusi saanud, läks sõit lõpuks lahti. Hotell asub rongijaamale tõesti lähedal, arve oli veidi üle 20 jüääni.
Hotellis seadsime end sisse ja siis kulgesime Judy ja Welseyga hutongidesse lõunat sööma. Minu septembrikuine lemmik odav söögikoht oli vahepeal aga tekitanud endale inglisekeelse menüü, väikese valiku ja turistidele kõrgemate hindadega. Sõime seal sellegipoolest, sest ei viitsinud kuskile mujale minna. Pekingis oli päris külm, sadas lund ja üldse oli ilm rõske ja udune. Pärast lõunasööki jalutasime 4-5 tundi kesklinnas ja hutongides, nii et õhtul hotelli jõudes olime päris väsinud. Loobusime õhtusöögist ja kobisime varakult magama.

Järgmisel päeval kohtusin oma internetituttavatega – Estheri ja Wengiga. Nemadki plaanisid aastavahetust Pekingis veeta ja siis mõtlesime, et miks mitte kohtuda ja koos veidi clubbingut ja pubbingut teha, sest Judy ja Wesley pole selliseks ürituseks just kõige sobivamad kaaslased. Esther ja Weng töötavad Põhja-Hiinas Liaoningi provintsis finantskontsulatantidena. Esther on pärit Singapurist, kuigi etniliselt hiinlane, ja töötanud paljudes Aasia maades, alustades oma karjääri elukindlustuse müüjana. Weng on pärit Filippiinidelt ja alles õpib hiina keelt. Käisime nendega siis šoppamas, ja üritasime ka teha clubingut ja pubbingut, kuid siis selgus, et Pekignis polegi mingeid aastavahetuse üritusi ja Taevase Rahu väljakul ei toimu midagi, ilutulestikust rääkimata. Kuigi hiinlased elavad lääne kalendri järgi, on nende jaoks aastavahetus koos suure tralli ja mürtsuga ikkagi nende oma Spring Festival, mis sel aastal on veebruari keskel. Siis alles saab ka ilutuslestiku ja värki, aga igatahes mitte 31.detsembril. Kuna ka Pekingis oli see nädalavahetus paljudele tavaline tööpäev, siis ei toimunud ka klubides ja baarides midagi. Mulle helistas ka minu hiina keele õpetaja Zhuoya, kes oli just Pekingisse jõudnud ja arvas, et me võiksime koos minna Keelatud Linna tagusesse Houhai baaride piirkonda. Seal on mitmeid lääne stiilis baare ja üks ööklubi. Lisaks on see piirkond oma jäätunud tiikidega ka hiina peredele tore pühapäeva veetmise koht, inimesi uisutas ja kelgutas tiigijääl sadade kaupa. Kelguks kasutati tavalist tooli, millel olid metallist jalased alla monteeritud ja edasi lükati end jääl kahe toikaga...
Sealkandis oli palju välismaalasi, kohe vastikult palju, provintsist tulles on Peking vägagi turistirohke koht. Keegi ei vahi sind ega hüüa „laowai”; ju on pekinglased nende valgete nägude hordidega juba harjunud. Ainult rikšamehed on endiselt tüütud.
Joomine läänelikus baaris on Pekingis ja Hiinas üldse kallis ja taskukohane ainult turistidele ja rikastele hiinlastele. Kui tass kohvi maksab alates 25 jüäänist, siis kokteilid ja 4 cl shot kangemat kraami on juba 35 või 40 jüääni. Oli näha, et paljud turistid olid Pekingisse just aastavahetuseks tulnud, kuid igatahes meie ei leidnud seda elavat ööelu üles. Kohtusime siis Zhuoyaga ühes baaris ja siis tahtis Zhuoya meid viia hutongidesse ühesse põnevasse restorani sööma, kus muuhulgas pakutakse ka tema koduprovintsi Hunani toite. Sõime muu hea hulgas ka konnakoibi, imehead tofut ja kanasuppi. Igatahes ütles Zhuoya, et on Pekingis tagasi jälle 14. jaanuaril ja meelsasti viib meid teemajja ja restoranidesse ja kuhu iganes. Peame talle välja tegema, sest seekordse õhtusöögi eest maksis tema. Zhuoya soovitas meile ka mõningaid klubisid, kus võis midagi toimuda, vaatamata sellele, et oli tavaline tööpäeva õhtu. Küsisime ka taksojuhtidelt ja lõpuks sõitsime ühte kaubanduskeskusesse, kus 5. korrusel oli üks klubi, kus pidi sel õhtul toimuma uusaasta vastuvõtmine. Zhuoya meiega kaasa ei tulnud, sest pidi koju minema kohvrit pakkima ja järgmisel päeval Lõuna-Hiinasse lendama.

Klubi oli popp ja noortepärane, st seal mängiti kõrvulukustavalt Eminemi lugusid. Otsustasime siiski tunnikese vastu pidada ja uue aasta seal vastu võtta. Kell 11 tuli lavale üks sootu olend, kes esmapilgul näis tüdrukuna, kuid hiljem osutus väga ilusaks poisiks. Tema oli sel õhtul kuulsa, kuid noorelt surnud Hongkongi laulja ja näitleja Anita Mui impersonaator. Midagi analoogset Erkki Otsmanni või Verka Serdjutškaga. Ta laulis Anita Mui laule ja väänles laval päris osavalt. Ühel hetkel lülitas ta oma hääle kõrgetelt toonidelt madalatele ja kooris endalt kõik naiselikud atribuudid – paruka, seeliku ja nöörsaapad. Publik – meist vähemalt 15-20 aastat noorem – huilgas ja plaksutas selle peale. Siis oligi kell 12 ja lavale lasti tossu ja serpentiine, paugutati pauguteid. Oligi uus aasta käes. Üsna pärast seda otsustasime sealt lahkuda ja proovida teisi kohti. Taksojuht arvas, et äkki toimub sealsamas lähedal Hard Rock Club’is midagi, kuid selle ümbrus oli inimtühi ja klubi uksed lukus. Siis lasime taksojuhil end uuesti Houhai’sse viia, seal aga olid kõik pubid ja baarid välismaalastest pungil, nii et kuskil polnud leida vaba lauda. Nii siis otsustasime lugeda õhtuse clubbingu ja pubbingu ürituse ebaõnnestunuks ja kell 2 öösel jõudsime hotelli tagasi. Otsustasime ühiselt, et me pole enam (ammu) selles eas, et tundide viisi öösel kõrvulukustava rämpsmuusika sees viibida. Arutasime veel taksos, et miks küll hiinlased lääne uut aastat ei tähista, mingit jõulunõmedust on kõik kohad täis, aga 31. detsembril ei toimu midagi. Ometi on Pekingis nii palju turiste, et uue aasta ürituse korraldamine peaks end igal juhul ära tasuma.

Järgmisel hommikul otsustasime kaua magada ja minna kl 12 lõunatama kuulsasse pekingi pardi restorani, mis asus kohe hotelli lähedal. Veetsime seal mõnusalt 2 tundi ja parkisime kered head-paremat täis. Pärast seda läksime jälle Houhaisse, kus jalutasime vanalinna tänavatel ja siis tahtsid Esther ja Weng uisutamist proovida. Nende jaoks on lumi, jää ja uisutamine ikkagi eksootika, Weng katsus korduvalt käega lund ja oli vaimustatud katuseräästal rippuvatest jääpurikatest. Minul hakkas külm ja ma otsustasin nad sinna uisutama jätta. Jõin ühes kohas veel tassi kohvi, siis kulgesin tagasi hotelli, kus istusin tunnikese arvutis ja siis oligi aeg rongijaama minna.

Nii et uusaasta tuli seekord kainelt ja igavalt, aga igatahes oli tore vaheldus Pekingis olla. Taksojuht, kes mu õhtul hotellist rongijaama viis, kuuldes, et töötan Henanis õpetajana, ütles, et Henan on nõme koht ja tulgu ma parem Pekingisse tööle. Aga Pekingis ei taha ma just seetõttu töötada ja elada, et seal on liiga palju välismaalasi ja linn hakkab vaikselt oma hiinasust kaotama. Shanghai tasemele läänestumiseks on Pekingil veel palju aega ja muutusi läbida, kuid varsti pole seegi enam „päris”hiina linn.

Segadus puhkepäevadega

Nagu selgus, olid ülikoolis erinevatel osakondadel uusaasta vabad päevad erinevatel aegadel. Business Schooli omadel nädalavahetus + 1. jaanuar, ülejäänutel 1.-3.jaanuar. Nemad siis pidid laupäeval ja pühapäeval tööd tegema. Kuna meie ostsime Judy ja Wesley’ga juba varakult Pekingi rongipiletid ära, siis tuli selline uudis pühade muutumisest meile viimase hetke üllatusena. Aga igatahes meid see muudatus ei puudutanud, saime ikka kenasti reedel ära sõita, samas kui ülejäänud välisõpetajad töötasid nädalavahetusel. Järjekordne imeasi – no miks peab pühasid edasi lükkama? Mille poolest on parem puhata 1.-3. jaanuaril ja mitte 30.dets-1.jaanuaril? Seda enam, et hiinlased lääne uut aastat ei tähista!
Olime oma ootused seadnud Pekingi suurele aastavahetuse tulevärgile ja melule Taevase Rahu väljakul, ja neil ootustel oli määrtud luhtuda. Uusaastaööl ei toimunud väljakul mingit üritust, ilutulestikust rääkimata, ainult üllatunud välismaalased, šampusepudelid peos, kondasid seal kurvalt ringi. Ka mujal klubides ei toimunud mingeid erilisi pidusid. Aga sellest juba järgmises jutus.

Põhjakampuse jõulu/uusaastapidu

Eelmisel neljapäeval kl 2 pärastlõunal pidi mul olema tund Põhjakampuse majandustudengitega. Kohale minnes selgus, et tudengeid pole kuskil. Läksin siis välissuhete osakonda ja seal istus Vikerkaar ja tõlkis mingit paksu marketingialast raamatut. Küsisin, mis värk on, ta ütles, et oi, kas ma ei maininud siis sulle, et tänane tund jääb ära, kuna tudengid valmistavad ette jõulupidu, mis pidi algama sama päeva pärastlõunal kell 3. No ega ma ärajäänud tunni pärast väga ei kurvastanud, lobisesin siis Vikerkaarega tunnikese enne peo algust niisama. Vikerkaar siis veeretas jutu ka teistele välisõpetajatele, küsis, et mis ma neist arvan. Ma ei olnud eriliselt vaimustatud ideest klatšida temaga teisi õpetajaid. Vikerkaar mainis, et tudengid pole sugugi kõigiga rahul. Näiteks ei saa nad aru hindude aktsendist, prohvessur Sharma on veel enam-vähem ok, aga tema naine ei meeldi neile kohe sugugi. Tudengite lemmikud pidid olema siis Judy, Glory ja mina. Et minu kohta pole kohe mingit negatiivset tagasisidet tudengitelt kuulnud, ma meeldin kõigile. Noh, seda oli päris meeldiv kuulda. Mis seal salata, olen üsna kindel, et olen hea õpetaja, kindlasti erinev hiina õpetajatest, noor, aktiivne, energiline ja fun, mitte liiga nõudlik (ei viitsi neid ülemäärase kodutööga ahistada), miks ma ei peaks hiina tudengitele meeldima. Ja siis küsis Vikerkaar, et mis mu plaanid järgmiseks aastaks on, et ülikool pakuks mulle heameelega lepingut ka järgmiseks aastaks. Et nad tahaksid jätkata ka Judy ja Glory’ga, teistega aga mitte. Nujah, ütlesin siis, et ma pole veel otsustanud, mida teha järgmisel aastal, ja kui ma peaksin Hiinasse jääma, siis tahaksin minna kuskile mujale, ja eeskätt suuremasse linna. Vikerkaar vastas, et saab minust täiesti aru. Rääkides Judy’st, siis tema puhul ei pääse nad muidugi ka Wesley’st, kes pole küll kunagi õpetaja olnud, kuid on native speaker ja Judy’ga kaasaskäiv „kaks ühes” kaasaanne. Üldiselt eelistavad Hiina ülikoolid abielupaare, see annab neile justkui lisatagatise, et õpetajad ei kipu tudengeid ahistama, nagu seda juhtub tihtipeale noorte meesõpetajatega, kes hiina tüdrukuid võrgutavad. Kuigi, eks nii mõnigi hiina tüdruk on ka ise praktilise ellusuhtumisega ja ripneb meelsasti valgel mehel kaelas, lootuses abielluda ja emigreeruda. Pekingis võis näha, et igal paksul koledal valgel vanamehel oli noor hiina tüdruk käevangus...

Mainisin ka Vikerkaarele, et oleksin eeldanud ülikooli poolt rohkemat aktiivsust hiina ja välisõppejõudude integreerimisel. Näiteks võiks inglise keele osakond vaevaks võtta ja korraldada mingi „social event’i” – tutvumine ja arutelu nt inglise keele õpetamise teemadel, meil oleks ju kindlasti paljustki rääkida ja kogemusi vahetada. Et omal käel hiinlastest õpetajatega tutvuse sobitamine on vaevarikas, nad näikse välismaalasi karvat. Selle peale ütles Vikerkaar, et see pole tema ülesanne, inglise keele osakonna juhataja on Lily, tema aga vastutab välissuhete eest. Ja et neil on küll kord nädalas õpetajate koosolek, kuid seal nad räägivad poliitikast. See tähendab, et see on parteikoosolek, Vikerkaar ja teised suuremad ja väiksemad asjapulgad (võib-olla ka kõik õpetajad) peavad ilmselt olema parteilased, kuidas muidu Vikerkaar nii vabalt välismaalastega suhelda ja välismaal käia saab. Võib-olla ülikool ei soovitagi hiinlastest õpetajatel välismaalastega nii väga suhelda, kes seda teab...

Siis oligi aeg pittu minna. Kuna International Business School on suur, siis oli ülikool selleks puhuks üürinud linna põhjaservas asuva uue näitustehalli suure saali. Pidu on minu meelest söök + jook + muusika + jutuajamine, hiinalste meelest aga kontsert. Tudengid olid ette valmistanud 2,5-tunnise eeskava, mis koosnes lauludest (kohutav! Piinlesin seal kuulates ilma igasuguse lauluoskuse ja enesekriitikata esinejaid!), tantsudest (parema kvaliteediga) ja näitemängust (naljakad lühistseenid, mida vaadates kõik saalisolijad, välja arvatud välismaalased, naersid kõva häälega – ju siis oli naljakas). Asi jõudis juba üsna tüütuks minna, aga lõpuks kontsert ikka lõppes ka. Vaata pilte minu Flickri saidilt.

Vahel tsivilisatsioonid ei põrku ka

ZMD linnas asub ühes raudteejaama lähedases tänavas mošee. See on vist nö ZMD vanalinn, seal on suhteliselt vanad ja väikesed majad, kus elab palju moslemeid, muuhulgas on seal ka odavad kahtlased „hotellid”, kuhu välismaalasi ei lasta ja lisaks kõigele ka mõned seksshopid. Ühtegi ostjat ma nendes poodides küll pole näinud ei plastist kunstrindu ega muid mänguasju ostmas...

Rääkides tsivilisatsioonidest, siis kohe üle tänava, mošee vastas on mingi kristlik kirik. Tundub, et need asutused saavad Hiinas küll omavahel rahumeelselt läbi ja inimesed ei võitle oma ilmavaate pärast. Küllap siin on põhjuseks pikaajaline kommunistlik režiim, mis igasuguse religiooni Hiina elanike peadest püüdis välja pühkida...

Hiina teepudel

Sõlm

Jõulutort

Jõulukingid

Ühel õhtul enne jõule helistas mulle Vikerkaar ja küsis, kas ma olen kodus, et tal väike üllatus ülikooli poolt üle anda. Kella seitsme paiku tuligi Vikerkaar koos parteisekretäriga – see pikk nõme mees elab minuga samas trepikojas – ja tõid mulle ülikooli poolt kingiks tordi ja suure punase hiina sõlme. Need sõlmed peavad siis õnne tooma ja ripuvad hiinlastel (nende kodudes, töökohtades jne) erinevates kohtades. Muideks, mõnedel autodel on punsed riideribad mõlema külgpeegli, järelkäru konksu ja iga ratta küljes... Nojah, see sõlm on selline hiiglaslik, riputasin selle siis viisakusest seina peale, Eestisse ma seda vedama muidugi ei hakka. Ja suur valge keemiline tort päkapikukuju ja kreemist kuusega – kusjuures, neid torte jagati üks per nägu, st hindud ja Judy ja Welsey said neid kaks tükki! Kas nad tõesti arvavad, et läänlased on sellised tordiõgijad? Seda enam, et Vikerkaar teadis, et me sõidame Judy ja Wesley’ga järgmisel päeval ära. Mõttetu raiskamine! Maitsesin sellest tordist natuke, keemiline ja vastik, teistsugune kui Euroopa või Eesti tordid. Siis tuli mul hea mõte – kutsusin Ingli järgmisel päeval enda juurde ja andsin tordi talle, et söögu ühikas koos teiste tudengitega, mis ma tast niisama ära viskan.

Pühade puhul sain veel välissuhete osakonna poolt suure punase uusaastakaardi, üks poiss Põhjakampusest kinkis mulle hiinlaste teepudeli – paksust klaasist ja teesõelaga, mitte kõige odavam variant. Neid teepudeleid on ernevaid – klaasist, plastist, metallist, sangaga ja ilma, osasid saab vöö külge kinnitada. See pudel näib igal aastaajal ja igal pool olevat iga hiinlase lahutamatu kaaslane. Siiani kandsin vett plastpudelis kaasas, kuid kuna siin on igal pool külm, siis olen juba nagu hiinlasedki üle läinud kuuma vee joomisele, ja plastpudel tõmbus kuumast veest krimpsu ja kokku. Tudeng andis mulle selle kingi kenas punases karbis üle ja ütles: „I think you need it!” Haha, no igatahes väga tore kink, praktiline ja ilus. Kuigi see pudel on kvaliteetne, on tal siiski ka üks viga – kaas ei sulgu hermeetliselt ja seega, kui seal vesi on sees, ei saa seda kotis pikali hoida.
Sain veel ühelt filoloogide grupilt ilusa uusaastakaardi ka. Niipalju siis kingitustest.

Jõulureis

Pööripeäva reedel suundusime siis provintsipealinna Zhengzhousse. Leidsime ühe suure, uue, puhta ja mugava kiirbussi, mis viis meid sinna vahepealsete peatusteta ja kolme tunniga. ZZ’s läksime ühte hotelli, mis kuulub Home Inn’i nimelisse ketti. Hotell asub üsna ZZ rongi- ja bussijaama lähedal, kesklinnas, ja on väga hea hommikusöögi ja hinna-kvaliteedisuhtega. Veetsime õhtu ZZ’s ja järgmisel hommikul suundusime Luoyangi, kus ööbisime samuti sama keti hotellis. Plaanis oli meil minna Luoyangi lähedale mägedesse matkama, külastada kohalikku budismikeskust ja tuhande budakujuga koopaid. Mäed on sealkandis kollakad ja liivakivi sarnasest kivimist, nii et mungad on sinna uuristanud mitmeid koopaid ja nendesse omakorda kivist budakujusid. Kuigi ilmaennustus lubas +12C ja päikesepaistet, oli selle asemel Henani provintsi põhjaosa mähkunud paksu läbipaistmatusse uttu, milles nähtavus oli heal juhul 10-20 m. Udu ei hajunud mitme päeva jooksul ja õhtuti tihenes veelgi. Sellise nähtavusega oli mägedesse minek mõttetu. Nii me siis veetsime kaks päeva Luoyangis, jalutasime linna peal, käisime muuseumis, pargis, vanalinnas, kaubanduskeskuses ja külastasime ka ühte budistlikku templit. Vaata pilte mu Flickri saidilt.
Luoyangi linn on sama suur kui Zhengzhou, seal on üle 6 miljoni elaniku. Kesklinn oli päris mõnus, paljude kaubamajadega, mis olid haaratud üleüldisest jõuluhullusest. Kõlaritest lasti päev otsa hiinakeelset „Jingle Bells”i laulu, igal pool oli läikivaid vanikuid ja jõuluvanatopiseid.

Talvine pööripäev

Talvisel pööripäeval söövad hiinlased pelmeene ja joovad viina. Seda tuleb kindlasti teha, muidu võtab külm kõrvad ära. Sellise ähvardava sisuga SMS’e saatsid mulle tudengid mobiili peale, ühtlasi õnnitledes pööripäeva puhul. Õhtul Judy ja Wesley’ga väljas süües võis tõepoolest näha hiinlasi pelmeene söömas, kuid meie otsustasime kõrvu näpistavat külma trotsida ja sõime hoopis juurvilju ja liha. Kõrvad on siiani alles ja terved :D

Soolane jäätis

Esimest korda Hiinas viimise ajal tekkis mul ükspäev jäätiseisu. Läksin Lõunakampuses asuvasse väikesesse poodi ja valisin endale ühe jäätise. Ma ei süvenenud väga selle ümbripaberil olevate kirjamärkide dešifreerimisse, ja kodus avastasin, et loodetava šokolaadimaiuse asemel olin ostnud soolaka jäätise sojaubadega. See maitses üsna perverssne, roheline melonimaitseline soolakas-magus mahlajäätis pruunide soolaste sojaubadega. Pärast paari ampsu viskasin selle minema. Igatahes meenus mulle selle peale Iko Marani lasteraamat „Tuline jäätis”. Kas mäletate seda? Mulle jättis see raamat lapsena sügava mulje, see tundus kuidagi sürrealistlik ja salapärane. Kahjuks kadus see raamat mul ära, nii et ma ei saanud seda enam hiljem üle lugeda, et seda omapärast muljet uuesti kogeda.

Keskmine näpp

Vahelduseks kirjutan ühest naljakast vahejuhtumist. Jalutasin ükspäev jälle turule ja seal märkas mind üks maakas. Küllap oli ta linna tulnud tööd otsima või lihtsalt logelema, igatahes oli ta tüüpiline kasimata ja räpakas katkiste hammastega mitte nii väga vana mees. Ta võis olla isegi minuvanune, kuid puudulikud hügieeni- ja meditsiinivõimalused ja raske töö välitingimustes olid tema eksterjööri tublisti rikkunud. Igatahes olin ma sel päeval mitte eriti lahkes meeleolus ja vihastasin tõeliselt, kui ta mind nähes midagi „ohhoo!” sarnast hüüdis, peatus ja mind suu ammuli vahtima jäi. Vaata, et ila veel suust ei tilkunud. Mõtleks, välismaalane nende linnas! Mulle ei meeldinud see tölp jõllitamine sel päeval, igatahes ütlesin talle, „missa vahid”. Sellest polnud aga miskit abi, sest tema imestust suurendas see, et välismaalane (loe: tulnukas teiselt planeedilt) oskas midagi hiina keeles öelda. Igatahes seisis ta seal edasi ja vahtis, lagunenud hammastega suu ammuli. Siis vihastasin tõeliselt ja näitasin talle keskmist näppu. Aga jällegi ei arvestanud ma kultuurierinevustega! Vastupidiselt minu ootustele ei solvanud või vihastanud see žest teda sugugi, sest ta ilmselt ei teadnud selle tähendust, igatahes võttis ta seda sõbraliku tervitusena ja lehvitas mulle naerdes vastu. Pühkisin sealt nördinult minema, igatahes hõikas ta veel „hello” ja lehvitas tükk aega mulle järele.

Ma oskan küll ka mõningaid vägisõnu hiina keeles, kuid need ei kõla minu meelest üldse piisavalt vängelt. Küllap on igaüks märganud, et võõrkeeles vandumine on tunduvalt lihtsam kui sama tähendusega sõnade emakeeles ütlemine. Võõras keel võtab nendelt sõnadelt väge ära ja nad ei tundu ütlejale piisavalt krehvtised.

Oiviku allakäik

Minu majandustudengite tugevamas grupis istus mul esimeses reas üks oivik. Ta on mul ainus tudeng, kes on siia ülikooli tulnud Pekingist, tema inglise keel on teistest märgatavalt parem, võib-olla oli tal hea välismaalasest õpetaja või siis ostsid tema vanemad talle täiendavaid eratunde. Igatahes oli ta terane ja asjalik, ja kui keegi teine klassis minu küsimusele vastata ei osanud, siis võisin lõpuks ikka tema peale loota. Nii et selline tubli ja kindlasti mitme õpetaja lemmiktudeng. Ilmselt pidid aga tema üldised lõpueksamitulemused olema kehvad, miks ta muidu Pekingist siia ülikooli sattus.

Viimasel ajal märkasin aga, et minu oivik ei istu enam esimeses pingis, vaid on kolinud klassi tahaserva viimasesse ritta. Ja põhjus selleks oli ülimalt banaalne – nimelt oli talle tekkinud boifrend. Viibides piisavalt kaugel eemal oma vanemate kontrolliulatusest võib ta sellist asja endale lubada küll. Tema boifrendi inglise keel on aga sisuliselt olematu. Kuna mu oivik nüüd ka enam tunnist osa ei võta (kolimine tahapinki väljendab ilmselget soovi enam õppimisega mitte tegeleda), siis ka tema enda inglise keel enam kuigivõrd ei arene. Nii et loodusseaduste tõttu on mul nüüd ühe tuhmi asemel kaks tuhmi õpilast. Noh, tegelikult on neid tuhme, kes ei viitsi või ei oska õppida, muidugi rohkem... Küllap teeb see tüdruk eksami nö vana rasva pealt piisavalt hästi, tema boifrendil saab aga see olema raske. Ma ei sekku nende eraellu, lasen neil tagapingis omaette olla. Leian endiselt, et õppimine või mitteõppimine on igaühe enda valik ja vastutus, õpetaja ei saa vägisi teadmisi kulbiga kellegi peakolusse juurde valada. Kes tahab, see õpib, lasteaednikku ma mängima ei hakka. Kuigi võib-olla on see siinse juhtkonna ootus, ei tea.

Tudengite kriitiline mõtlemine

Aasialiku autoriteedikummardamise ja passiivse mõtteviisiga olen siin hädas olnud juba tükk aega. Hiljuti oli jälle üks selline kogemus, täpsemalt Lõunakampuse filoloogidega. Writing’u tunnis käsitlesin teemat essee kirjutamine. Selgitasin neile, kuidas oma mõtteid organiseerida, eristada olulist ebaolulisest ja teha oma ideedest, argumentidest ja faktidest essee plaan. Palusin neil tunnis iseseisva tööna teha oma essee plaan, kasutades võtmesõnu. See osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nad ei suutnud teha mingit plaani, st organiseerida oma mõtteid, järjestada neid ja seada prioriteete. Osa neist hakkas kirjutama pikki lauseid, st sisuliselt kirjutama esseed ennast, ilma eeleva planeerimiseta, valdav enamik oli aga segaduses, ega saanud ülesandest aru. Püüdsin siis asja uuesti seletada, lähenedes teise nurga alt. Tulemuseks oli järjekordne null. Ilmselt on see samuti kultuurierinevus ja ka nende haridussüteemi viljad – nad pole harjunud oma peaga mõtlema, üldse oma ideid või seisukohti väljendama, sest seda pole neilt kunagi nõutud. Tavaliselt refereerivad nad kellegi teise ideid ja võtavad need siis omaks. Sarnaselt suutmatusele oma aega ja tegevusi pikalt ette planeerida, ei suuda nad ka oma mõtteid organiseerida, skeeme ja seoseid luua. Üsnagi masendav jällegi. Teine mure on oskus eristada olulist ja asjassepuutuvat ebaolulisest ja irrelevantsest. Kui ma olin siis neile tahvli peal ette näidanud, milline peaks olema läbimõeldud essee plaan, palusin neil leida erinevaid võtmesõnu (keywords), mis seostuvad otseselt selle teemaga. Neil oli raksusi leida lausest või tekstilõigust põhiideed ja seda lühidalt oma sõnadega väljendada. Siiski, tundus, et loengu lõpu poole hakkas osa neist ikka asjast aru saama. See oli mulle järjekordne pedagoogilis-kultuuriline šokk. Arutasin seda teemat hiljem ka Judy’ga, tema väitis, et on ka sama asja hiina tudengite puhul märganud.
Olen nüüd seda teemat mitmes järjestikuses tunnis käsiltenud, lasknud neil leida seoseid erinevate ideede vahel, eristada põhjusi ja tagajärgi, süstematiseerida, võrrelda ja vastandada. Ilmselt on see teema nende jaoks täiesti uudne, nad on sellest elevil ja võlutud, kuid ka natuke hirmul.

Kõnevõistluse finaalid

Inglise keele osakonna juhataja Lily kutsus meid, st kõiki välismaalastest õpetajaid ühel reede pärastlõunal koosolekule. Teemaks oli Põhjakampuse majanduskooli tudengite kõnevõistluse finaal. Me pidime siis koostama 100 erinevat küsimust ikka neil samal kahel teemal ja neid siis finalistidele esitama. Iga tudengi kõne kohta pidime tegema ühe spetsiifilise, st tema konkreetset kõnet puudutava ja ühe üldise, kõne üldist teemat puudutava küsimuse. Mina, Judy, Connie ja Glory saime siis ülesande need küsimused koostada. Finaalis oli 100 tudengit, kellest omakorda 25 pääsevad siis lõplikku finaalide finaali. Ühel õhtul läksimegi siis neljakesi koos õhtust sööma ja seejärel sundusime rahulikku ja vaiksesse UBC Café’sse, et need küsimused välja mõelda. Mässasime selle kallal kokku kolm tundi, aga ühise ajurünnaku tulemusena saime asjaga ikka ühele poole.

Lily sõnul oli vaja veel lisaks koostada 25 spetsiifilist küsimust finalistide jaoks. Ta palus neid küsimusi koostada prohvessur Sharmal, aga tema keeldus sellest, valetades, et tal on nii palju tegemist. Ei tea küll, mis tegemist saab tal olla rohkem kui teistel õpetajatel? Naine teeb tal kodus nagunii kõik ette-taha ära. Ilmselt oli tema keeldumise põhjus selles, et ta peab end teistest paremaks, on ta ju esiteks prohvessur, teiseks kõrgest kastist mees ja kolmandaks on ta solvunud hiinlaste ja ülikooli peale, kes teda ja ta naist ilmselgelt vääriliselt ei hinda. Selle ülesande sai siis lõpuks endale kaela Wesley, kes on pehme ja ei oska kellelegi „ei” öelda. Hiljem kommenteerisime omavahel hindu vanamehe käitumist ja leidsime üksmeelselt, et ta on „an asshole”. Minul näiteks ei ole midagi väikese vabatahtliku töö vastu, kui seda kenasti palutakse ja piisava ajavaruga ette planeeritakse. Pealegi on see kõnevõistlus omamoodi fun.

Finaal toimus kolmel järjestikusel õhtul, iga kord 33 tudengit. Jagasime omavahel päevad ära, mina olin esmaspäeval koos Glory’ga, Connie oli teisipäeval koos prohvessur Sharmaga ja Judy oli Wesley’ga ametis kolmapäeval. Tegelikult käisin seal kohal ka teisipäeval, sest minu põhjakampuse tudengid palusid mul sinna tulla ja olla neile nö moraalseks toeks. Vastutustundliku õpetajana tegingi siis seda. Kuigi ma ei saa aru, mis tuge sai minust neil küll olla, sest istusin saalis pealtvaatajana, minu kord ei olnud ksimusi esitada.
Nagu ma juba varem mainisin, on hiina tudengitel probleeme hindude pehme pudikeelse aktsendiga inglise keelest aru saada, seega, kui prohvessur Sharma küsimusi esitas, ei saanud mitmed tudnegid neist lihtsalt aru. Korraldajad said kohe asjale pihta ja palusid edaspidi Connie’l mõlemad küsimused esitada, Sharma ülesandeks jäi siis hinnete panemine.

Finaalis esines ka Jing. Ta julges siiski kasutada minu kirjutatud kõneteksti, mis oli minu jaoks mõneti üllatav. Samuti oli ta end esinemise puhuks meikinud, asnedanud prillid kontaktläätsedega ja seljas kandis ta mingit imelikku halli ja inetut kuube, mis tema meelest oli muidugi ilus. See kuub oli puhevil ja alt kokku krousitud, nii et ta nägi selles välja nagu rase pandakaru. Tema esinejavälimusele see küll palju kaasa ei aidanud. Lisaks kõigele tegi tema ja paljud teised tudengid oma jutu illustreerimiseks imelikke raiuvaid käeliigutusi, tõstes käsivarsi vaheldumisi diagonaalis üles. See oli hiinlastest õpetajate nõudmine, järjekordne kultuurierinevus, need liigutused ei rõhutanud sugugi kõne olulisi kohti, vaid pigem tegid asja kunstlikuks ja naeruväärseks. Ütlesin hiljem Jingile ka, et esiteks, ärgu ta finaalis kandku enam seda halli koledat ürpi ja teiseks, ärgu tehku enam neid käeligutusi. Selle peale vastas ta mulle, et kui ta neid žeste ei tee, siis tema hiinlastest õpetajad „will kill me!”
Igatahes sai Jing üsna kõrged hinded ja pääses 25 lõpliku finalisti sekka. Tõenäoliselt ta ei võida, ta teab seda ise ka, aga lohutasin teda ikka, öeldes, et juba 25 parima hulka pääsemine on suur võit ja oluline kogemus tema jaoks.

Ingli mured

Ühel päeval saatis Ingel mulle sõnumi, et ta pääses inglise filoloogide arvestuses finaali ja tahab minuga konsulteerida, kuidas enda kõnet veel edasi arendada. Kutsusin ta siis enda poole. Kuna tema teema oli internet, tahtis ta teada, mida peaks ta lisaks interneti kohta juurde uurima, et osata zürii küsimustele vastata. Ütlesin siis, et küsimused pole nii keerulised ja ta ei jõuaks nagunii kõikehõlmavat ülevaadet internetist teha. Et ärgu muretsegu ja pangu pigem rõhk asjalikule ja veenvale esitlusele. Inglise filologide eelvalikule välismaalastest õpetajaid ei kutsutud, kuna ülikool ei ole seda tasustamata lisatööd töölepingus kuigi selgelt sõnastanud, nii saavad nad ainult loota meie vastutulekule. Ja loomuliklt tahavad nad, et välismaalased annaksid just raske raha eest õppivate majanduskooli tudengite kõnevõistlusele kaalu ja väärikust juurde. Loodetavasti siiski filoloogide finaalis saame me ikka osaleda.

Ingel oli vahepeal oma pikkadesse juustesse keemilised lokid teinud, need sobisid talle täitsa hästi. Ta kurtis aga, et muretseb, mida ta vanemad selle peale ütlevad. Eelmisel aastal oli ta ka endale keemilised lokid teinud ja siis koolivaheajal koju minnes vanematelt kõvasti sõimata saanud selle eest. Samuti kurtis ta mulle oma teist häda – nimelt soovi leida endale boifrend. Seda aga ta vanemad talle enne ülikooli lõpetamist ei luba. Mõnedel ta sõbrannadel siiski on boifrendid, kellega nood siis koos nädalalõppudel aega veedavad, teised jäävad neid kadestades maha ühikasse õppima. Selliseid probleeme on mul veidi raske – just kultuurierinevuste tõttu – mõista, sest Ingel on juba 22-aastane. Ta võiks olla iseseisev täiskasvanu, kuid oma emotsionaalselt arengult on siiski pigem vanematest sõltuv laps. Võib-olla peitub sellistes traditsioonides hiinlaste pikaajalise nooruse saladus – pikendades oma „süütut” lapsepõlve on ka nende keskiga pikem ja nad ei vanane ruttu.