Uued loengutsüklid

Vikerkaar tahab, et ma õpetaksin rohkem tunde, kui lepingus kirjas ja nad maksavad siis ületundide eest lisatasu. Hiina õppejõule oleks see lisatasu 30 jüääni, mulle maksavad 60. Ma ütlesin Vikerkaarele, et minu maal ei liigutaks ma 30 ega ka 60 jüääni eest lillegi. Aga see on Hiina ja ma ei saa neilt nõuda Tallinna loengupidaja tunnitasu. Mis mul siin pärapõrgus muud teha on, kui töötada ja õpetada mulle ju meeldib. Pealegi on uute kursuste ja loengute väljamõtlemine rahuldustpakkuv ja loominguline tegevus.

Novembrist detsembrini pean siis lisaks Oral Englishile pidama loenguid 800 tudengile teemal English Writing – ehk kuidas kirjutada esseed, artiklit, ärikirju. Eks ma siis harin end ka selles valdkonnas - internetis on kõiksugu materjale saadaval, noh ja mõningane kogemus on mul endalgi selles vallas ju olemas. Iseasi, kuidas ma neid kodutöid parandan - nad peavad ju harjutama ka ja ise midagi kirjutama, ja võib-olla ka miski kursuse lõputöökese tegema. 800 tudengi kodutöid parandada on ikka päris karm. Pean pigem laskma neil leongu ajal kirjutada.

Täna töötasin 6 tundi ja valmistasin ette kaks loengut teemal Intercultural Communication. Internetist sain asjalikke artikleid, mida saan loengus kasutada. Teemad oleksid siis järgmised: mis on kultuur üldse, kultuuridevahelisest suhtlusest, stereotüübid, globaliseerumine, kultuurierinevused, kuidas suhelda teiste kultuuridega, ka globaalsest ärist ja brändingust ning ärietiketist erinevates kultuurides. Ise olen igatahes kavaga rahul ja loen seda uut teemat selle nädala kolmapäevast alates.

Ilmakaared

Hiinlastel on ilmakaartega mingi eriline suhe. Kui nad seletavad mulle, kus miski siin linnas asub, siis nad ütlevad. „see jääb sellest kohast lääne poole” või „see on selle põhjapoolsel küljel”. No kust mina pean teadma, kus pool põhi või lääs on, kui mul linnakaarti käes ei ole. Päikese järgi orienteeruma? See on pidevas vines. Otsima puudelt sammaldunud külge? Selle asemel et öelda, et „pööra järgmiste fooride juures vasakule”, ütlevad nad „mine järgmistest fooridest lääne suunas”.
Ja kas teadsite, et ilmakaari ütlevad hiinlased ka teises järjekorras? Kui meie ütleme põhi-lõuna-ida-lääs, siis hiinlastele on loogiliseks järjestuseks ida-lääs-lõuna-põhi.

Rott

Laupäeva hommikul võtsin ette paar suuremat lähitänavat, et tutvuda kaubandusvõrguga. Üks tänav oli vist mingi autoremonditöökodade eritänav, ainult neid mõlemal pool sõiduteed võiski leida. Ja kui pesti autot, siis vahune vesi voolas rahulikult üle kõnnitee rentslisse.

Kui inimesed tänaval söövad, siis nad ka pesevad oma kausi tänaval, või oma väikese koduse söögikoha toidujäägid ja must pesuvesi kallatakse kõnniteele, et see rentslisse voolaks. Ilmselt nendes väikestes majades pole mingit kanalisatsiooni sees. Seega lehkavad äärelinna väiksemad tänavad erisuguse orgaanika järgi. Õnneks oma wc-toimetusi nad just tänaval ei tee...

Ületades seda tänavat, jooksis vöötrajal mulle vastu pirakas pruun pika sabaga rott. Loodetavasti ei jäänud ta auto alla.

Soovilugu

Mitmed blogi lugejad on mulle kirjutanud ja küsinud pea sarnaseid asju siinse elu kohta. Vastan nüüd kõigile korraga ja kindlasti on need teemad teistelegi huvipakkuvad.

Turistide Hiina ja päris Hiina. Need on kaks erinevat asja. Tõepoolest, kui käisin eelmisel kevadel Hiinas turismireisil, siis nägime ühte, suurlinnade, raha, modernsuse ja turistikitši Hiinat. Tegelikku hiina elu võis küll ka märgata, kuid see jäi ikka selle ilusama poole varju. Nüüd, elades sügaval provintsis, näen, mis elu see miljard tavalist reahiinlast elab. OK, kuskil maakolkas mägikülakeses oleks pilt palju karmim kui siin. Ja seda „päris” hiina elu ma ju tahtsingi näha ja kogeda. Teadlikult ei tahtnud minna Pekingisse või Shanghaisse, vaid kuskile provintsi. Tegelikult on vist inimesed ühesugused igas riigis, püüavad elada oma pisikest elu just nii mõnusalt ja mugavalt, kui nad oskavad ja asjaolud seda võimaldavad.

Eramajad ja suvilad. Siinse linnakese elanikel enamusel pole küll eramaja, pigem elatakse korteris. Need väikesed ühekordsed hütid äärelinna tänavatel võivad küll olla eramajad, kuid kas nad kuuluvad riigile või on eraomandis, seda ma ei tea. Kahtlustan, et ka suvilad on vaid mõnedel rikkamatel, või siis käiakse lihtsalt maal sugulastel külas, kui on selliseid. Siin pole eriti võimalik suvilat pidada, sest selleks pole erilist aega – ametlik puhkus on kaks nädalat aastas. Selle kompenseerimiseks on küll mitmeid pikki pühasid, kuid siis tegelevad hiinlased pigem siseturismiga või saavad sugulastega kokku. Samuti pole siin linnaelanikel mingeid aiamaid, kus lilli või supirohelist kasvatada, Eesti mõistes eramu koos väikese krundiga vähemalt siin linnas on küll tundmatu. Maisipõllud, mida talupojad harivad, kuuluvad talupoegadele, st riik on selle neile tasuta kasutada andnud, kuid ainult nende eluajal, nad ei saa seda maad pärandada oma lastele. Siis võtab riik selle maa tagasi. Vähemalt nii sain ma Vikerkaare seletustest aru.

Kuna Eestis on praegu seenelkäimise hooaeg, siis küsimus selle kohta, kas hiinlased ka metsas seenel käivad. Vastus on, et ei käi, nad (maainimesed) kasvatavad seeni oma majas. Lõuna pool on üks majakorrus siidiussikestele, põhja pool, kus siidiussidele vajalikud mooruspuud ei kasva, on üks korrus seente päralt. Võib-olla need, kes elavad metsade ja mägede lähedal, ka korjavad mingeid seeni vabast lodusest, üldselt aga toiduseeni kasvatatakse kodus. Samuti ei käi hiinlased marjul, neil pole eraldi sõnu mustika, maasika, vaarika jne kohta, sest need pole olulised, nende kohta öeldakse lihtsalt marjad. See näitab minu meelest jälle hiinlaste suhet loodusega.

Sportimine. See linn on tõeline pommiauk, siin ei ole lääne mõistes spordiklubisid või avalikke trenne. Hommikuti teevad penskarid taijid Sajandi väljakul, peaks minema vaatama, äkki keegi võtab ka õpetada. Täna hommikul ei viitsinud tõusta, teisipäeval on mul vaba päev, äkki siis mobiliseerun ja lähen kella seitsmeks hommikul parki.

Eesti presidendivalimised. Üks naljahammas küsis, kas Eesti presidendivalimisi ka siinses meedias kajastatakse. Muidugi mitte. Kui Bush Eestisse visiidile läheb, äkki seda siis mainitakse ja Eesti ületab uudiskünnise Hiina televisiooni jaoks.

Söögitegemine. Olen rohkem kodus süüa teinud, pealegi iga kord ei taha ka kuuma lõunasööki süüa, sest palav on, vähemalt minu jaoks. Minu lemmikud on pikad rohelised oad ja need spetsiifilised rohelised lehed (mingi kohalik kapsas), olen teinud endale ka nuudleid. Toitumisharjumused muutuvad siin täielikult. Kohviga ikka patustan, aga varsti hakkab see väike pakk otsa saama. Muidugi tahaks hallitusjuustu, kodujuustu, keefiri ja musta leiba. Kartulite järgi ma ei igatse ja pealegi neid on siin ka. Riisi olen selle aja jooksul ainult ühe korra söönud. Kui miskid uued kulinaarsed elamused tekivad, siis kirjutan sellest kindlasti.

Minu blogi fanclub

Nagu olen oma austatud lugejate arvukast tagasisidest aru saanud, meeldib teile see blogi väga. Seda on minul ainult hea meel kuulda. Eks ma seda suuresti ju teie jaoks kirjutangi, nojah, eks endal ole ka kunagi hiljem hea meenutada ühte põnevamat aastat oma elust. Tänan kõiki, kes viitsisid mulle kirjutada ja blogi kohta kommentaare saata. Püüan edaspidigi igasugustest seikadest siin teile regulaarselt kirjeldusi üles panna. Teilt ootan aga edaspidigi toredaid kirju.

Veel inglise keele õppimisest

Keel ja kultuur on omavahel tihedalt seotud, samuti ka keeleõpe ja kultuuriruum, milles see toimub. Rääkisin tudengitele jälle täna hommikul, kuidas efektiivselt võõrkeeli õppida. Mul on palju häid nippe ja meetodeid, mida enamikku ka ise olen kasutanud. Nende jaoks on aga kõik need asjad uued. Ma pean neile selgeks tegema, et keeleoskus algab rääkimisest ja kui nad ei kasuta ära võimalust, et neil on siin klassi ees teisest kultuurist inimene, kellega nad saaksid inglise keelt rääkida hoopis teisel moel kui oma hiinlastest õpetajatega, siis ei edene nende inglise keele oskus kunagi. Aga kuidas panna üks hiina tüdruk ise aktiivselt vestlust algatama ja aktiivne olema, kui hiina kultuuris sisendatakse tüdrukutele, et nad peavad olema passiivsed, malbed, tagasihoidlikud, tasased ja häbelikud. Aktiivsus ja pealehakkamine ei olengi nende loomuses. Ainult üksikud suudavad olla nii (hull)julged, et end nendest köidikutest lahti rebida. Samas sisendatakse neile respekti vanemate ja targemate suhtes ja õpetaja on inimene, kelle sõna peab kuulama. Nagu ka vanemate sõna. Hiina tüdruk või noor naine, eriti, kui ta on pärit nö lihtrahva ja talupoegkonna seast, ei julgegi olla uuenduste omaksvõtja või millegi aktiivne algataja. Talle ütlevad tema vanemad, mis on õige ja mida tuleb teha, mis kell õhtul kodus olla, mida maailma asjadest arvata ja kellega abielluda, ja kui ta mehele läheb, siis ütleb talle seda tema abikaasa, ükskõik kui rumal too ka on. Võib-olla ainult suurlinnade läänestunud ja rikkamatest peredest pärit noored suudavad olla aktiivsed.

Ja kõik see käib ka keeleõppe kohta. Kui ikka nende hiinlasest õpetaja, kes võib-olla isegi väga vaevaliselt inglise keelt räägib, ütleb, et tuleb tekst läbi lugeda ja sellega kaasaskäivad kakskümmend sõna pähe tuupida, siis tudeng teeb seda. Mis siis, et ta ei oska nende sõnadega midagi peale hakata.

Siin on tudengitel kõigil laual paksud inglise-hiina sõnaraamatud, mida nad siis usinasti lappavad. Mõnel on ka elektrooniline pihuarvuti moodi sõnaraamat. Need on kõik mõttetud asjad, kui neil on klassi ees neist paremini inglise keelt oskav inimene ja kui eesmärgiks on RÄÄKIDA võõrkeelt. Tegelikult, üks kasu neist sõnaraamatutest ikka on, sest kui ma neilt midagi küsin, siis saab sinna kaevuda, oma pilku peita ja vältida vastamist, teeseldes, et otsitakse uut sõna. Naeruväärne!

Minu Lõunakampuse klassiruumi kõrval on üks uks. Sellel on silt „Language lab”. Uks on kaetud paksu tolmukorraga ja seal on tabalukk ees. Ukse ette on kogunenud hunnik kuivanud lehti. Ilmselge, et seda ust pole aastaid avatud. Võib-olla on seal ruumis makid ja kõrvaklapid inglisekeelsete dialoogide kuulamiseks, ja see on nii hindamatu väärtusega vara, et uks peab olema kogu aeg lukus ja tudengid ei tohi seda kasutada. Parem las kuulavad oma kohutava aktsendiga hiinlastest inglise keele õpetajaid.

Tegelikult ma ei saa olla nende passiivsete tudengite peale vihane, sest nemad käituvad oma kultuurikontekstile vastavalt ja õigesti. Kogu õppimisprotsess on Hiinas olnud juba tuhandeid aastaid passiivne, töömahukas ja aeganõudev. Näiteks kasvõi see, kuidas oli vanasti võimalik ülikute poegadel nö riigiametnikeks saada. Nad pidid läbima eksami, mis omakorda tähendas, et tuli peast teada vanade õpetajate ja filosoofide tekste. Peast. Sõna-sõnalt. Mitte ise neid mõista ja tõlgendada, vaid peast teada ja suuta eksamil kirja panna. Tegelikult on siiamaani Hiina ülikoolide lõpueksamid sisuliselt kogu kursuse materjalide peast teadmise kontroll.

Kultuuri tänav

Eile läksin jälle lolli peaga kõige palavamal ajal välja. Kuid mu pingutused said tasutud. Kõndisin mööda kultuuritut Kultuuri tänavat ja leidsin väikese turu, kust sain osta puuvilju. Lisaks oli seal ka muu träni turg, ja mis peamine, sain ka terve paki printeripaberit! Üritasin kirjatarvete poekestes selgitada, et vajan „arvutipaberit”, et kirjutan arvutil ja siis tahan seda paberil näha. Neil ei olnud muidugi sellist imeasja, aga nad juhatasid mind ühte poekesse, kus sai teha koopiaid ja seal vist ka parandati arvuteid, igatahes olid riiulitel tolmused arvutiosad. Võtsin koopiamasinast ühe A4 lehe ja ütlesin müüjale, et tahan seda ja palju. Ta avas koopiamasina all oleva kapi ning võttis sealt välja terve paki paberit. Pakk paberit maksis 20 raha. Õnnelikult marssisin kodu poole tagasi. Nüüd saan tudengitele jälle natuke jaotusmaterjali teha. Kasutan paberit säästlikult, trükin 10-punktises kirjas ja lehe mõlemale poolele ja näiteks kui A4 leht pooleks lõigata, saab sellele kahepoolselt päris palju infot mahutada.

Kuna oli pärastlõuna kella 2 paiku, siis võis näha inimesi tänaval söömas, pärast sööki leiba luusse laskmas kas oma poekese või töökoja ees toolil lösutades, või siis, nagu ehitustöölised seda tegid, oma pintsaku peal otse tänavatolmus lamades. Paljud istusid tänaval lauakeste ääres ja mängisid majiangi või seda teist kabe moodi hiina lauamängu, või siis tukkusid ja vahtisid huviga üksikut mööduvat välismaalast (mind).

Hiina uudised

Parema puudumisel vaatan uudiseid Hiina ainsalt inglisekeelselt kanalilt CCTV 9. CCTV tähendab muidugi Chinese Central Television. Hiinakeelseid kanaleid on kümmekond, olen neid vahel lapanud ka. Pooltel neist jooksevad iga päev seebisarjad – kui need on moodsad ja sisaldavad noori tegelasi, on need reeglina Korea omad, kui need on „ajaloolised”, siis on need Hiina enda kostüümidraamad. Vahele veel totraid telemänge ka. Ühe korra sattusin peale ka ühele nõukogude sõjafilmile, kuid see oli muidugi hiina keelde dubleeritud. Ja siis see lõputu „telepood”, mida kõike ei püüta inimestele pähe määrida.... Eesti telepoodidel on veel arenguruumi!

Nojah, eks need inglisekeelsed uudised on muidugi tendentslikud. Keskendutakse Aasia riikidele, küll räägiti, et Hiina valitsusjuht käis Helsingis, mainiti ka Ungari teemat, siis oli neil mingi Aasia riikide koostöö teemaline kohtumine Tadžikis, Tai riigipöördest oli pikalt juttu. Aga Hiina enda kohta on ainult head uudised – kusagil ei juhtu midagi, loomulikult poliitilisi uudiseid ei saagi olla, sest sisepoliitikat ju polegi siin õieti, ei mingeid valimisdebatte jms. Hiina kohta sain teada, et Põhja-Hiinas ühes loomaaias sündisid tiigril neli väikest poega (ma ei saa kunagi aru, miks öeldakse tiigri ja lõvilpoegade kohta „kutsikad”, kuigi tiiger ja lõvi on ju kassid!), Pekingi loomaaias läks üks purjus mees pandakaru kallistama, sest ta oli näinud telekast, kuidas pandad ja inimesed üksteist embavad. Noh, aga panda oli parajasti nosimas oma bambusvõrseid ja arvas, et see mees äkki tahab osa tema toidust endale saada ja oli siis meest jalast hammustanud. Pikalt ja lähedalt näidati mehe säärt, milles ilutsesid suured augud, kõik puha panda hammaste töö. Siis veel selline uudis, et Shanghais toimub vormel 1 etapp ja piletid maksavad kuni 4000 jüääni.

Kõik see info Hiina kohta on mõttetu ballast ja prügi tegelikult. Loodame, et kui maailmas midagi suurt ja olulist juhtub, siis vast seda ikka kajastab see CCTV ka. Ja õnneks saan ma Postimeest lugeda igal ajal, Ekspressi saiti küll ainult nädalavahetusel, kui interneti kasutajaid on vähem.

Kassid ja koerad

Tänavatel on näha väga vähe koeraomanikke jalutamas oma koeri. Mõned koerad küll jooksevad tänaval, kuid need pole hulkuvad koerad, vaid kuuluvad kellelegi, sest neil on rihm või nöörijupp kaelas. Koerad on kõik ülikõhnad ja kasimata, noh, nagu nende omanikudki.

Olen näinud siin ka kahte kassi. Mõlemad on kõhnad, rääbakad, rähmas silmadega ja ilmselt haiged. Neile on seotud nöör ümber kaela ja siis on nad selle nööriga kas lauajala või käru külge aheldatud. Igatahes on see kohutav vaatepilt. Hiinlased pole mingi loomaarmastaja rahvas, looduse ja loomade hoidmise ideed pole neil kultuuris olemaski. Taoistid küll püüavad elada loodusega kooskõlas ja see mõtteviis sisaldab endas ka loodushoidu, kuid tavaline poolharimata räpakas hiinlane hoolib taoismist sama vähe kui oma kassist.

Uus grupp

Täna hommikul kell 8 oli mul siis nö avaloeng minu kolmandale õpetajakoolituse grupile. Need olid aga veel nooremad, teise kursuse omad ja nende inglise keel oli veelgi kehvem. Arvan, et nad said minust veel vähem aru kui esimene grupp. Seega on neilt vastuseid saada oma küsimustele veelgi raskem. Ja ma pean neile 4 tundi nädalas lugema, homme hommikul ka kaks tundi. Pean nende jaoks järgmiseks nädalaks midagi lihtsamat välja mõtlema.
Need hommikused loengud toimuvad siin samas Lõunakampuses, minu kõrvalmajas. Siinsed klassiruumid on puhtad, pügi maas ei vedele ja tahvel on ka väheke uuem. See on kaetud klaasiga ja kriit kriuksub sellele kirjutades läbilõikavalt. Aga vett siin majas ei olnud, seega olin loengu vaheajaks üleni kriiditolmune. Küsisin, kas siin käsi saab ka pesta ja seepeale läksid mõned tüdrukud välja ja tõid mulle kausiga õuest joogikraanist vett. Väga tähelepanelik neist. Kuna nad on noored, on nad veel rohkem distsiplineeritud kui teised grupid ja kui ma hommikul kell kaheksa klassi astusin ja ütlesin „Good morning, class!”, siis tõusid kõik püsti ja vastasid kooris „Good morning, teacher!” Drill on siin viimasepeal! :D

Nagu ikka õpetajakoolituses, koosnevad siinsedki grupid peamiselt tüdrukutest, tagapinkides istuvad vaid mõned poisid. Igatahes selles grupis oli üks poiss, kes imiteeris minu käeliigutusi. Kuna ma räägin elavalt ja žestikuleerin sinna juurde (osaliselt ka sellepärast, et neil oleks lihtsam aru saada), siis ilmselt on see väga erinev hiina õpetajatest, kes on tõsised kipspead ja rääkides ei vehi kätega, seega oli minu selline käitumine sellele poisile vist uus avastus, igatahes püüdis ta minu käte liigutusi jäljendada. Ja ta ei teinud seda mitte pulli pärast, vaid tõsiselt. Kui mõni inglisekeelne sõna oli neile tundmatu, kirjutasin selle tahvlile ja siis nad kordasid kooris kogu klassiga selle hääldust. Asi seegi. Alguses tundus see komme mulle veidi kohatu ja naljakas, aga olen juba aru saanud, et see ongi neil tavaks siin. Noh, keele õppimise seisukohast see ju väga halb ei ole. Püüdsin rääkida aeglasemalt ja lihtsamalt, aga kardan, et ikka ei saanud nad minust suurt aru.

Kell kümme tulin oma korterisse tagasi ja avastasin, et mul on üks varblane rõdul. Rõdu seinas on umbes 6-cm auk ja ju ta sealtkaudu sisse tuli ega osanud enam leida tagasiteed. Peksles vaeseke vastu aknaklaasi. Teisel pool klaasi jälgisid tema kimbatust tema kaaslased ja säutsusid ärevalt. Tegin siis tema jaoks akna lahti ja ta lendas välja.

Täna on ilm täitsa tuuline ja seega ka veidi jahedam, ehk see tuul tähendab ilmamuutust jaheduse suunas. Lähen nüüd välja, et tutvuda Kultuuri tänava lõpus oleva väikese pargi ja kaubamajaga, lootuses leida A4 paberit.

Õhtusöök Feiga

Õhtul kutsusin Fei endaga välja sööma, et temalt natuke rohkem infot välja pigistada. Võtsin Zhumadiani linna kaardi kaasa ja lasin tal kõik olulisemad kohad sinna peale ära märkida. Uurisin, kust ma saaksin osta A4 printeripaberit, sest valmistan tudengitele ka mõningaid jaotusmaterjale. Ta oli sellest üllatunud, ja arvas, et pole vaja nenge pärast nii palju vaeva näha. Hm, tundub, et neile ei lähe kuigivõrd korda, kas ja kuipalju tudengid siin ülikoolis õpivad.

Kuna mina olin tema välja sööma kutsunud, tahtsin ise arvet maksta. Pealegi on Fei palk kindlasti palju väiksem kui Vikerkaare oma. Ometi ta ei lasknud mul seda teha, mis siis, et mina olin ühise söömise algataja. Ta ütles, et kuna mina olen „so important guest”, siis tema tahab ise arvet maksta. Ta ei soostunud ka arvet jagama. Ok, see õhtusöök oli kokku võib-olla 20-30 jüääni, aga ikkagi, temale võis see olla nädala söögiraha.

Teised välismaalased

Hiina keele tunnis kohtusin lõpuks ka ülejänud väljamaalasega, kes siin linnas õpetavad. Kurikuulsat ameeriklast Hamiltoni me seekord ei näinud. Küll on siin lisaks indialastele veel üks abielupaar Austraaliast. Nad on samuti üsna vanad ja hallipäised. Naine on Judy, ta on ka väga elav ja jutukas, jõudis juba rääkida, et neil on mitu poega, kes on praegu Austraalias ja üks neist on sõjaväelendur. Judyl on jalad ja puusad haiged, ta kõnnib üsna vaevaliselt taarudes ja longates, kandes jalas kohutavaid räpaseid suuri ja lääpatallatud „hüvasti nooruse” stiilis kingi. Tema mees on aga üsna prükkari väljanägemisega, katkiste hammaste ja üliruure ninaga vaikse häälega pikk kõhetu habetunud vanamehenäss, kes on ka suuresti tegusa Judy talla all. Nad on töötanud Hiinas juba neli aastat. Siis on siin veel kaks musta tüdrukut Camerounist, need on õnneks noored, nii hilistes kahekümnendates. Kui Vikerkaar ütles nende kohta „couple”, siis ma arvasin, et nad on abielupaar, aga neid on lihtsalt kaks tükki. Suurem ja lärmakam neist, klassikalise volüümika neegrinaise kurvilise ja punnpepulise kehaga, on Connie, väiksem ja veidi tagasihoidlikum on Glory. Nad on väga temperamentsed ja purskavad sageli valjuhäälselt naerma. Aga vähemalt elusad ja aktiivsed inimesed. Nad on muide mõned aastad tagasi Eestis käinud ja oskasid öelda „minu nimi on” ja „tere päevast”. Ma ei jõudnud küsida, mis asjus nad Eestisse sattusid, vist tudengivahetuse kaudu. Avaldasime vastastikku lootust edaspidi suhelda ja prantsuse keelt rääkida. Selline nägudemaa on siis siin Zhumadianis koos. Istusime ringis meie hiina keele „tunnis” ja see oli tõeline näide rahvaste sõprusest, pane või propagandaplakatile – igast rassist inimesed, mustad, valged, hindud ja hiinased kõik koos ;))

Esimene hiina keele tund

Pärast loengut tuli bussi juurde ka Fei, kelle töökoht asub Põhjakampuses. Tal oli kaasas kaks tudengit, keda ta tuvustas kui meie hiina keele õpetajaid, kes hakkavad välismaa õpetajatele hiina keelt õpetama. Kokku on neid tudengeid neli, nende seas ka Summer, kes on minu toetusisik. Selgus, et hiina keele tunnid toimuvad esmaspäeviti ja kolmapäeviti kl 5-6 õhtul. Noh, järgmisel esmaspäeval ma seal osaleda ei saa, sest mul endal on samal ajal loeng. Kuna enamus välismaalasi elab Lõunakampuses või siin lähedal õpetajate kortermajas, siis toimuvad ka hiina keele tunnid siin. Esimeses tunnis lasid nad välismaalastel end hiina keeles tutvustada ja see oli ka kõik. Edasi lobises juba väga elav ja jutukas tüdruk Li Jing niisama sellest ülikoolist ja Zhumadiani linnast. Ma kardan, et mul pole mõtet nendes tundides osaleda, sest esiteks on minu hiina keele tase parem kui ülejäänud välismaa õpetajatel ja teiseks, selline inglisekeelne jututuba pole ka kuigi efektiivne viis hiina keelt õpida. Peaksin mõne tudengiga tegema diili, et keegi tuleks mulle eraõpetajaks ja me võiksime teha vahetuskaupa – näiteks tund aega hiina keelt tunniajase inglise keele vastu. Teine tudeng, kes „õpetamises” kuigivõrd ei osalenud, oli poiss nimega Yang Dong, eesnimi „Dong” tähendab talve, ja tema oligi sündinud talvel. Jing rääkis, et on ka pärit Zhumadiani linnast ja fännab seda väga. Ta ütles, et paljud noored tahavad siit ära, üldse Hiinast ära, tema aga tahab siia jääda ja oma kodulinna arendada. Sest tema kodulinn areneb kiiresti nagu kogu ülejäänud Hiinagi. Tõepoolest, siin ehitatakse igal pool kordades rohkem kui Eestis ja Tallinnas. Selgus, et see magus lõhn, mis siin õhtuti hõljub, ei ole mitte kastanipraadimise, vaid maisiõli tegemise lõhn, mis omakorda seguneb mingi puu õitsemise lõhnaga. Siin kampuses kasvab mingi spetsiifiline puu, mis õitseb sügisel ja õhtuti levitab magusat lõhna.

Tulevaste õpetajate motivatsioonist

Palusin kõikidel gruppidel hinnata ka enda motivatsiooni skaalal ühest kümneni, kui väga on nad motiveeritud õpetajaks saama ja õpetajatööd tegema. Maksimum punktid olid 3-5, mis on tegelikult kurb tulemus. Nad loodavad pigem hakata tõlgiks või tõlkijaks, mis aga on veelgi kahtlasem väljavaade. Tõlke neist selles ülikoolis küll ei tule, sest nad ei suuda kuigivõrd rääkida, võib-olla suudavad nad sõnaraamatu abil tõlkida vildakaid ja naeruväärseid tekste, millega Hiina üle külvatud on. Pekingi hotelli aknale oli kleebitud silt: „Mind leave window close”. Mis ilmselt pidi tähendama, et lahkudes sulge palun aken. Keegi diplomeeritud filoloog oli selle lause sõnaraamatu abil tõlkinud...

Kuidas efektiivselt õppida võõrkeeli

Teine loeng minu ärksamale grupile teemal kuidas efektiivselt õppida võõrkeeli läks väga hästi. Olin isegi üllatunud, kui ladusalt suudan ma inglise keeles loengut pidada. Tundus, et ka tudengitel oli huvitav, loeng läks natuke üle aja, koolikell oli juba ära helisenud, kuid keegi ei tormanud minema, vaid kõik kuulasid kenasti edasi, kuni ma teema lõpetasin. Otsustasin, et enne Oral Englishi õpetamist räägin efektiivsetest keeleõppimise meetoditest ka neile, vast on sellest abi. Loomulikult oli see teema neile uus, sest Hiinas õpitakse keeli traditsiooniliselt, õpikutekstide järgi, tudengid peavad pähe õppima lehekülgede kaupa uusi sõnu, oskamata neid hiljem õiges kontekstis kasutada ja nendest lauseid moodustada. Nad teevad kõik väga palju tööd ja kulutavad väga palju aega õppimisele, kuid kasu on sellest vähe. Ja kui vaadata nende kui tulevaste õpetajate keeleoskuse taset, siis ma ei imesta, miks vaatamata sellele, et kõik justkui õpivad inglise keelt, ükski hiinlane seda kuigi hästi ei oska. Kui sellise taseme, õppimis- ja õpetamisoskusega noored õpetajad lähevad koolidesse, siis ei õpeta nad oma õpilastele küll suurt midagi. Lisaks pole neist keegi loomulikult käinud ka välismaal, ammugi mitte inglisekeelsetes riikides, seega ka kogu see kultuuripilt, mis keeleõppega kaasneb, on vildakas ja pärineb hiina propagandamoonutustega õpikutest. Kurb, kuid need ükiskud välismaalastest õpetajad, kes Hiinas töötavad, ei saa ka üleöö hiinlaste mõtlemisviisi muuta. Kuigi öeldakse, et veetilgad suudavad kivisse augu teha, on siin neid veetilku kivi peale kukkumas liiga vähe, et sinna väiksemgi lohk tekiks. Nii et natuke on see tühja töö tegemine, see õpetamine siin. Keelelised ja kultuurilised barjäärid ning erinev mõtlemisviis on liiga suured takistused. Enda lohutuseks tuleb lihtsalt loota, et ehk mõni ärksam neist suudab ka uusi asju vastu võtta ja olla maailma ja uute ideede suhtes avatum.

Hiina kiirabi

Kuna mu meedikutest sõpradele ja ühele kiirabitöötajale pakub ehk huvi, millised on Hiina kiirabibrigaadid, siis kirjeldan seda ka. Olin just oma loengu Põhjakampuses lõpetanud ja ootasin bussi, mis mind kodukampusesse tagasi viiks, kui Põhjakampuse parkimisplatsile veeres äkki üks kiirabiauto. Sealt väljus 3-liikmeline tiim, kõigil käes metallkohvrid. Üks tüüp oli valges kitlis, teised kaks (naised) kandsid mürkrohelisi pükskostüüme ja peas olid neil kelmikad kokatädi tanukesed (samuti rohelised). Nad küsisid kelleltki juhatust, kuid siis selgus, et nad olid tulnud valesse kohta, igatahes kobisid nad kähku autosse tagasi ja sõitsid minema. Nad näisid väga tegusad, kuuldetorud kõik kaelas ripnemas ja puha, kuigi liiga pisikesed oma suure kiirabibussi jaoks ;))

Lõunakampuse väravas, kohe garaažide kõral on ka väike kuurilaadne maja, milles asub kampuse haigla. Eile istusid selle maja ees õues pabereid täis laudade taga mitmed valgekitlid, ilmselt tehakse ka tudengitele siin tervisekontrolli.

Lepatriinud

Lisaks kollaste ööliblikate rünnakule on end minu vastu mobiliseerinud ka lepatriinud. Kui ööliblikad pekslevad putukavõrgu taga ja tuppa surub end neist mõni üksik, siis lepatriinud on kuidagi mu kabinetti tee leidnud. Neid on siin igas suuruses ja erineva värvikombinatsiooniga, õnneks ei ole nad hiiglaslikud, vaid ühele ontlikule lepatriinule kohases suuruses. Pean neid pidevalt läpaka pealt ära ajama. Mis seal salata, nii mõnegi eluküünal kustub ka minu hiina kummiplätu all.

Vaba päev linnas

Vikerkaar ja Fei (tal on ka inglisekeelne nimi – Emily – kuigi minu meelest on Fei palju ilusam nimi) joonistasid mulle kumbki erineva skeemi, kus asub suur vabaõhuturg, kust saab värskeid puu- ja juurvilju. Kahjuks ei leidnud ma seda nende kummagi juhise järgi üles. Kusjuures see pole üldse väga kaugel, paar tänavat siit edasi.

Kõndisin täna kesklinna, eesmärgiga leida see suur raamatupood ja avaturg üles. Raamatupoes ei olnud inglisekeelset Hiina kaarti, küll aga sain hiinakeelse Zhumadiani linna kaardi. Pöördel oli kogu selle 8-miljonilise distrikti kaart. Siin lähedal on üks suur järv ja erinevad väiksemad järved ja palju mägesid. Loodan seda kõike varsti näha ka. Avastasin kaadilt, et linna külje all asub ka elektrijaam, nelja suure jämeda aurukorstnaga. Loodetavasti pole see tuumajaam ;)) Linnas on ka 4-5 suuremat või väiksemat parki, pean nendega tutvumise ette võtma. Isegi minu kodutänava teises otsas on väikese järvekesega park. Minu kodutänav on Kultuuri nimeline, kuigi kultuuri võib siit tänavalt leida samapalju kui sealaudas.

Raamatupoes oli ka plaatide ja DVD’de osakond. Tutvusin sellega põhjalikult ja ostsin endale ka mõne CD. Filmidest olid esindatud peamiselt vene sõjafilmid ja Hiina enda sõjalis-patriootilise sisuga filmid, lisaks ka ajaloolised kostüümidraamad, aga neid tuleb söögi alla ja söögi peale ka telekast. Siis kõrvuti Disney multikatega Ameerika 50-60te aastate vanu filme. Mina seda kraami ei fänna, küllap aga sobib selle aja Ameerika variserlik moraal ja traditsioonilised pereväärtused hiinlaste moraali ja maailmavaatega. Hiinlased harrastavad lisaks DVD’dele ka VCD’d, mis on siis video-CD, mis tähendab, et seal on halvima VHS kvaliteedi ja krabiseva heliga videomaterjal. Ju siis kellelegi valmistab naudingut sellise kvaliteediga asja vaatamine. Pean leidma mõne muu koha, kus filme müüakse või laenama Vikerkaarelt mõned DVD’d. Veel oli riiulis palju CD’sid Mao pildiga, ma ei saanud aru, mida nad endast kujutavad, äkki tema kõnede lindistusi? Lisaks muidugi arutul hulgal kohutavat hiina pop-muusikat ja isegi Britney Spearsi plaat oli 20 jüääni eest saadaval.

Jõusin oma 3-tunnisel rännakul ka mingi staadioni ja seda ümbritseva pargini. Kaardilt vaatasin hiljem, et tegemist on Rahvapargiga. Seal kasvasid kõrvuti lehised, palmid ja küpressid.

Äärelinna laiadel tänavatel kuivatavad inimesed maisi. Mõnel pool on asfalt kaetud maisitõlvikutega, mõnel pool on maisiterad juba lahti pudenendud ja inimesed siis segavad neid hiigelsuurte puust rehadega (vaata fotosid Flickr’i saidilt).

Endiselt on siin palav ja niiske, olin täitsa väsinud pärast pikka trampimist lõunapäikese all. Kuigi päike ei keevita siin just eredalt, pidevalt on õhus mingi uduvine, mis õhtul seguneb magusa kastanipraadimise haisuga.
Igatahes vajasin hädasti õlut, et end jahutada, ostsin otse kampuse kõrval asuvast väikesest poekesest kaks 0,6-liitrist pudelit 3,3-kraadist õlut ainult 1,5 jüääni eest pudel. Hiina on õllesõprade paradiis!

Mürataust

Olen sel teemal juba natuke kirjutanud. Aknad on siin õhukesed ja praegusel ajal igas toas lahti ka, seega tuleb kõik tänavamüra tuppa. Peamiselt koosneb see erinevate sõidukite erihäälsest tuututamisest ja traktoripõrinast. Lisaks häälitsevad siin öösiti ka mingid ritsikad. Hommikuti toimub siin aga mingi spetsiaalne äratustseremoonia tudengitele, igatahes on juba mitmel hommikul järjest lastud üle terve kampuse mingeid hüüdlauseid krabisevast mögafonist ja plaksutatud pauguteid, mida hiinlased tavaliselt paugutavad uue aasta saabumise puhul. Ilmselt pesitseb hiinlastes sügavalt usk, et kui teha palju müra, siis peletab see kurjad vaimud eemale. Müra ja punane värv ustel – seda need kurjad vaimud kardavad! Nii et hommikuti kaua magamisega siin probleeme pole. Äriidee – tuleb tuua hiina turiste Eestisse ja müüa neile puhast õhku ja vaikust. Need on asjad, mida on Hiinas raske leida, võib-olla ainult kõrbes ja mägedes. Magamistoa akna taga kasvab mingi puu ja selle okstel peab varblaseparv oma igahommikust koosolekut, lisaks häälitsevad siin veel mingid harakahäälsed krääksuvad linnud, nii et iga hommik algab mul loodus- ja tehishäälse lärmiga.

Esimesed loengud

Hommikul kella 10 paiku tuli minu juurde üks tüdruk välissuhete osakonnast. Tema nimi oli Zhu Fei ja ta rääkis talutaval tasemel inglise keelt. Ta tõi mulle tunniplaani kaheks nädalaks. Selgus, et pean pidama loenguid kokku 20 tunni ulatuses tulevastele inglise keele õpetajatele. Ja aine nimi oli „Cultural introduction”. Seega sugugi mitte Oral English, mille esimese tunni olin juba ette valmistanud. Noh, mis seal siis ikka, neli tundi oli ju loenguni aega, proff nagu ma olen :D, panin siis väikese ainekava kokku. Kuna ma olen kogenud loengupidaja ja sugugi mitte kehv improviseerija (vahel ka bluffija), siis ei muretsenud ma eriti. Sain aru, et asja idee oli tutvustada Euroopa kultuuri ja rääkida natuke ka pedagoogikast. Kuigi minu pedagoogika alaste loengute pidamisest on möödas pea kümme aastat, on mul ikka üht-teist meeles. Ainekavasse panin siis sellised teemad nagu koolisüsteemid Euroopas ja Eestis, sotsiaalsed probleemid koolis, õpetajate-õpilaste suhted. Eraldi plokk teemasid on siis võõrkeelte õpetamise kohta. Arvasin, et neid kui tulevasi võõrkeele õpetajaid võiksid need asjad huvitada. Kokku on mul vaja pidada loenguid kolmele 70-pealisele grupile, kõik tulevased inglise keele õpetajad. Saatsin selle kava ka Vikerkaarele, viisakusest ja ka mainekujunduslikel eesmärkidel. Vikerkaar oli asjast sillas.

Loengud toimuvad Põhjakampuses ja sinna läheb spetsiaalne õpetajate buss. Osa loenguid on ka siinsamas Lõunakampuses. Loengud on neljal päeval, teisipäev on vaba päev. Esmaspäev on kõige karmim, siis on kaks kahetunnist loengut järjest kahele erinevale grupile, kl 14.30-18.30. Fei (tema eesnime kirjamärk tähendab „lendama”) ütles mulle: „Oh, you are so beautiful, students will like you!” Ma ei osanud selle peale miskit kosta. Aga selline reaktsioon on jällegi Hiina kohta väga tavapärane.
Tal olid kaasas mingid järjekordsed formularid, mida pidime koos täitma veel mingisuguse sertifikaadi jaoks. Leppisime kokku, et kohtume kell 14 kampuse väravas ja ta tuleb juhatab meid õigesse kohta – ka indialastel olid seal sama aine loengud.

Ma lõin end ikka korralikult üles, panin hiina siidipluusi selga, viskasin värvi näkku ja lõhna peale, aga vana hindu tuli ikka sama toiduplekke täis T-särgis...

Põhjakampus asub linna põhjaosas praktiliselt keset tühermaad, sinna alles asfalteeriti teid ja ümberringi ehitati kortermaju. Iseenesest on Põhjakampus ilusas rohelises kohas, selle ainus eelis minu kodukampuse ees on see, et seal on vaikne ja pole liiklusmüra, halb on aga see, et jalgsitee kaugusel pole ühtegi poodi või söögikohta, kesklinna tuleb bussiga minna. Nii et hea, et ma seal ei ela.

6. õppehoone, kus ma loenguid pean, on neljakordne suure siseõuega räämas maja. Klassiruumid on samuti räpased, sealgi pole kütet, ees on poolenisti katkised ühekordse klaasiga aknad, nii et talvel hakkavad tudengid seal külmetama. Klassiruumis on sinised klapptoolid ja kitsad lauad, igivana kulunud mustaks värvitud puutahvel, õpetaja kantsel ja eraldi õpetaja laud. Kogu ruum on kaetud kriiditolmu kihiga. Vähemalt olid seal kriidid olemas, aga tean ka, et nii mõneski Hiina ülikoolis peab õpetaja endale ise kriiti varuma. Klassiruume ei koristata vist kunagi, igatahes vedeleb aknalaudadel ja põrandal juba aastaid vana praht, mis hakkab juba vaikselt huumuseks muutuma. Ühes klassis oli aknaklaas katki läinud, seda oli parandatud mitme erikujulise klaasitükiga, kuid killud olid muidugi koristamata jäetud.

Alustasin siis enda ja Eesti tutvustamisega, loomulikult polnud keegi Eestist midagi kuulnud. Nad ei teadnud ka, mis Nõukogude Liit on, kummaski grupis teadsid seda vaid üksikud. Uurisin, siis mida nendele õpetatakse peale inglise keele. Selgus, et erinevaid õpetamismeetodeid ja filosoofiat. Tundsin huvi, mida filosoofia aines käsitletakse, nad vastasid, et Marxi ja Mao õpetust. Muidugi. Inglise keelt õpetatakse neile ka hakitult, eraldi lugemist ja kirjandust, eraldi hääldust, eraldi grammatikat. Ja mina ju hakkan õpetama eraldi suulist kõnet ;)) Nende inglise keele oskus on aga masendav. Ja need on kolmanda kursuse tudengid. Lisaks kõigele on neilt raske saada vastuseid oma küsimustele, ilmselt nad häbenevad oma kehva inglise keelt või lihtsalt ei saa aru, mis ma räägin. Kui siis mõni julgeski vastata, tõusis ta krapsti püsti, võttis pingi kõrval valveseisangu ja moodustas ühe vaevalise lause. Ise oli ta muidugi oma sooritusega rahul. Need on 20-asatased noored. Kui meenutan enda tormilisi tudengiaastaid, ülepäevaseid napsutamisi ja peaaegu et läbustamisi, siis nemad on siin tõesti „süütud”, nagu ütles Vikerkaar. Siin on poistel ja tüdrukutel eraldi magalad ka.

Esimene grupp oli nõrgem kui teine, nende loengu lõpus tekkis mul juba „pärleid sigade ette” tunne, hoomasin, et vähemalt pool minu targast ja huvitavast jutust ei jõua nendeni just keelebarjääri tõttu. Õnneks pean ma seda esimest gruppi õpetama ainult 2 tundi nädalas, teist ja kolmandat gruppi 4 tundi nädalas. Teine grupp oli palju ärksam ja see tõstis jälle mu tuju veidike. Loengud on siis kahetunnised, 50 min ja siis vahetund 10 minutit ja siis jälle 50 min. Koolikell kõik heliseb ja puha. Tegelikult ei helise, vaid pläriseb, pikalt ja tüütult. Kolmanda grupi loengud on siinsamas Lõunakampuses neljapäeva ja reede hommikul kell 8.

Teise loengu vaheajal tulid mõned tudengid minu juurde juttu vestma ja julgem tüdruk neist ütles, et neil oli just eelmine loeng olnud selle india naisega, tema ei rääkinud midagi põnevat, ainult lasi neil endid tutvustada, nii et nad midagi muud ei jõudnudki teha. Eriline mõte tõesti, eriti, kui õpetad neid gruppe ainult kaks nädalat! Ma ju ütlesin, et see mutt on pidur! Juba jõudis see tüdruk mind endale külla kutsuda, ta on ka Henani provintsist pärit, lisas, et tahab mulle oma kaunist koduprovintsi tutvustada. Oijah. Ütles, et ma meeldin neile väga ja minu loeng on palju huvitavam kui selle india naise oma. Nii siirad ja vahetud saavad olla ainult hiina tudengid, noh võib-olla mõned aasialased veel.

Kui ma nägin, et nad hakkavad jälle ära väsima mu pedagoogika jutust, küsisin, et mida nad tahaksid veel teada Eesti kohta. Selle peale nad kohe elavnesid. Kirjeldasin siis neile värve kokku hoidmata jõulusid ja uue aasta vastuvõtmist, jaanipäeva ja saunaskäimist. Rääkisin ilmekalt ja viskasin nalja ka. Igatahes, kui päästja koolikell lõpuks helises, tegid nad mulle aplausi. See on vist hea märk.


Kuigi kõik aknad olid lahti, oli ikkagi palav ja kurk kuivas ka. Pole naljaasi rääkida kõva häälega neli tundi jutti.

Igatahes olin neile teinud isgi händaudid käsitletavate teemadega ja lisasin isegi mõned lingid inglise keele õpetamist käsitlevate artiklite kohta, mida leidsin internetist.

Fei oli koos minuga bussis ka Lõunakampusesse tagasi sõites. Ta rääkis, et töötab välissuhete osakonnas sekretärina ja elab ametikorteris samas majas, kus Vikerkaargi. Ainult tema jagab seda korterit ühe õpetajaga. Tema päris kodu on 50 km kaugusel Zhumadianist ja juba kutsuski ta mind külla. Lisaks avaldas ta valmidust minuga koos ümbruskonnas ringi sõita ja kauneid looduskohti näidata. Ta ütles, et siit ainult 15 km kaugusel on ilusad mäed. Ütlesin talle, et orgunnigu siis miski reis või midagi. Ta ütles salapärase moega, et küll meile oktoobri esimesel nädalal tehakse üritusi, samuti rääkis ta suurejoonelisest banketist välisõpetajatele, mida ta juba orgunnib. See pidi kõik saladus ja suur üllatus olema, nii et ta lobises natuke välja. Ütlesin talle, et mulle tulevad sõbrad külla jaanuaris, et sõitku koos meiega ringi ja aidaku meid mööda Hiinat ringi reisida. Ta ütles, et miks mitte kui töö lubab. Ta tundub olevat lihtne ja abivalmis inimene, ehk saab siis tema teeneid tulevikus kasutada.

Palusin tal kirjutada mulle paberile mõne suure raamatupoe nime ja aadressi, tahtsin endale Hiina kaarti osta, et seina peale panna. Ta asuski siis mulle skeemi tegema ja vabandas, et kirjutab punase pliiatsiga. Ma vastasin, et punane pliiats on õpetaja tunnus ja ütlesin, et pole midagi. Tegelikult vabandas ta aga sellepärast, et hiina kultuuris kirjutatakse punasega ainult protestikirju, mitte kunagi aga niisama kirju vms. Pole viga, ma ei tundnud end sellepärast rünnatuna, et ta punast värvi kasutas :D

Õhtul koju jõudes olin ikka üsna läbi pärast seda rääkimismaratoni. Läksin välja, et osta endale õlut ja õllekõrvast, lugesin niisama internetti, ei jaksanud isegi blogi kirjutada. Õnneks on teistel päevadel ainult 2 tundi loenguid. Vast väsitab keele õpetamine vähem, siis peavad ikka tudengid ka vahepeal rääkima, või teevad iseseisvat tööd vms.

Õpetamine tundub siin olevat üsna kuiv ja traditsiooniline, õpilased on treenitud passiivselt kuulama, mida õpetaja räägib ja mitte vaidlustama seda. Igasugune oma peaga mõtlemine puudub ja seda ei julgustata ka.

Pesupäev

Pärastlõunal otsustasin pesu pesta. Et see korter oli seisnud terve suve tühi ja tuulutamata, siis oli voodipesul kopituselõhn juures. Kuna siin on kaks voodit, siis otsustasin ära pesta kõik linad. Pesumasin on siin aga mehaaniline, mingi järjekordne süsteem balalaika. Eraldi voolikud veevõtuks ja musta vee äravooluks, mis muidugi pole ühendatud torustikuga, vaid nendega tuleb ise mässata. Köögi, duširuumi ja pesuruumi põrandas on auk, mille rest käib pealt ära ja sinna siis tulebki suunata must vesi. Ütleksin, et see on ebahügieeniline, pealegi need avatud äravoolutolud põrandas ju haisevad, kui neil rest pealt ära on. Paistab, et see põrandale lödistamine on oluline osa hiina kultuurist. Aga selle-eest kuivab mul nüüd rõdutäis pesu ja selle masina tsentrifuug oli väga hea.

Paistab, et ka tudengitel kogu kampuses oli täna pesupäev, sest pea igast aknast on välja riputatud pesu ja isegi keset kampust on muruplatsi ääristavate puude vahele tõmmatud pesunöörid, millel kuivab kõikvõimalikke asju. Justkui oleks kõik tudengid üle Hiina siia kokku sõitnud, kaasas kotitäied pesemata pesu.

Kauplused

Leidsin kesklinnas ka mõned kaubamajad, käisin siis ühes majapidamisasju ostmas. Ostsin endale väikese triikraua, kastruli pudru tegemiseks (kodus selgus, et see on liiga väike gaasipliidi tule jaoks, pean seda tule kohal käes hoidma), käärid, noa ja söögikraami. Juurviljade osakonnad on kauplustes väga kesised, ilmselt peab siin kuskil olema ka avaturg juurviljade jaoks, pean uurima. Kui vaadata kaubariiuleid, siis tundub, et hiinlased toituvad peaasjalikult küpsistest :( Lihatoodete valik on olematu. Tahtsin saada midagi valgulist, kuid see, mida nad nimetavad jogurtiks, on tihtipeale mingi valge kunstlike maitselisanditega vedelik. Lõpuks leidsin väikesed topsid, mis loksutades ei mulksunud. Neid müüakse restikaupa, ostsin siis ühe ja kodus proovides oli see valge ollus piisavalt paks, et seda lusikaga süüa. Õnneks ei olnud see ka ülemäära magus, nii et seda kõlbab manustada küll. Veel müüakse mingeid väikesi valgeid pudeleid, mille sisu meenutab piima, kuid maitsmisel selgub, et see on jälle mingi magus keemia.

Kaubamaja kosmeetika osakonnas sain lõpuks ka juuksepalsamit, näopiima ja –toonikut. Seal oli üks abivalmis ja naeratav müüjanna, kes üritas mulle igasugu asju pähe määrida, aga oma napi hiina keele ja pantomiimi abil sain sealt need vajalikud asjad ostetud. Kodus uurides selgus, et näopiim ja toonik on disainitud spetsiaalselt aasialaste naha jaoks ja on valgendava toimega! :D

Vaatamata sellele, et siin poodides on justkui sama kaup kui mujal maailmas, on mõned elu pisisasjad, mis kodus elementaarsena tundusid, siis raskesti leitavad.

Punased kampaaniad

Ühe kesklinna tänava kõnniteele olid pandud koolipingid. Neid laudu võis olla oma kümmekond, igaühe taga istus kolm hiinlast. Laudadel olid virnas mingid blanketid ja väikesed punased kaaned. Mõtlesin, et äkki on see miski parteisse värbamise kampaania, täidad tänaval ankeedi ja saad kohe parteipileti omanikuks! ;))

Veel nägin ühte marssivat kolonni tudengeid, luudade ja punalippudega, paljudel üle rinna seotud ka punane lint. Kuna oli laupäev, siis mõtlesin, et äkki noori aetakse laupäevaku korras kuskile midagi koristama.

Juukselõikus Hiina moodi

Täna läksin hommikul välja, et tutvuda kesklinnaga, käia juuksuris ja šopata. Olin Vikerkaarelt küsinud, oskab ta mulle soovitada mõnda head juuksurit. Ta ise ei teadnud, kuid küsis kohe telefonitsi kelleltki järele. Ja selguski, et Tervise tänavas, kohe haigla kõrval on üks juuksuriateljee, mille nimi on Kuulsused. Ta joonistas mulle skeemi ka, kuidas sinna minna. Lonkisin siis mööda kesklinna ja jõudsingi tema skeemi järgi kenasti kohale. Salong oli sarnaselt paljude teiste kohtadega Hiinas räpasevõitu. Seal oli kümmekond töökohta ja juuksuriteks põhiliselt kiitsakad pleegitatud pikkade juustega nooremhed, kes kandsid libuvaid pükse ja pika ülespoole hoidva ninaga kingi. Üks neist oli parajasti vaba ja hakkas minuga tegelema. Peapesu oli ainulaadne kogemus seetõttu, et Eestis juuskuris käies nõuab see iga kord minult suurt eneseületamist, sest kõik juuksurid, kellega ma siiani kokku olen puutunud, ajavad vett kõrva ja silma. Ja see on ütlemata vastik. Siin aga toimus pea pesemine selili ja ükski veetilk valesse kohta ei sattunud. Mul oli eelnevalt valmis joonistatud, mismoodi ma tahtsin, et mul juukseid lõigataks, ja tundus, et noormees sai sellest aru. Igatahes nökerdas ta mu juuste kallal tervelt tund aega, hakkasin juba tüdinema. Lõpuks sai ta omadega valmis. Oleksin eeldanud, et ta paneb mulle pähe ka miskit möginat ja teeb soengu, aga ta ei teinud, ainult föönitas. Ma ei osanud seda talle ise seletada ka hiina keeles. Leppisin siis tulemusega. Ja kogu lugu maksis ainult 6 jüääni.
Kuna Hiinas tööjõupuudust ei ole, siis on iga väikese töölõigu peale eraldi inimene. Sealgi oli tööl asssisstent, kelle ülesanne oli juuksekarvu põrandalt kokku pühkida, juuksurid seda ise ei teinud. Eraldi inimene oli ka nö kassapidaja, kes klientidelt raha vastu võttis.

Palkadest

Vikerkaar rääkis mulle ka palkadest Hiinas, ja iseäranis siis siin, henani provintsis. Tema on juba kogemustega õpetaja, töötab ülikoolis mitu aastat, juhib osakonda ja on tegev välissuhete osakonnas. Tema ametipalk on 900 jüääni (1 Y = 1,53 EEK). Kusjuures tema tööpäevad venivad tihtipeale hilisõhtusse ja vahel tuleb ka nädalavahetusel tööasju ajada. Sel aastal pole ta praktiliselt puhanud ka. Et lisa teenida, õpetab ta laupäeviti lastele hiina keelt, ja eratunni hind on 100 jüääni, nii et kuus kokku saab ta kuskil 2000. Sama palju teenib ka tema kardioloogist mees, kes töötab õpingute kõrval haiglas praktiseeriva arstina.

Muideks ravimfirmade esindajad pakuvad arstidele tihti altkäemaksu rahas, see aga on keelatud, kui see välja tuleb, võib arst oma litsentsi kaotada. Aga lubatud on arstidele igasuguste kingituste, restoranilõunate ja reiside väljategemine, nii et nagu Eestiski ;))

Vikerkaare ema palk oli täiskohaga töö eest 400 jüääni, ta töötas siin samas ülikoolis ühikavahi ja majandustädina. Kuna ta ema pole veel 55, see on ametlik vanus naistele pensionile jääda (meestel 60), siis ei saa ta ka mingit pensioni riigilt (muidu saaks, sest ta töötas riigiasutuses, st riigile kuuluvas ülikoolis). Ta ema pidi töölt ära tulema, et Vikerkaare last hoida.

Muide, Vikerkaarel pole luba saada teist last. Kui see peaks nii juhtuma, oleks ta päevapealt vallandatud.

Neil on väike korter, mille nad said osta riigilt turuhinnast tunduvalt odavamalt, sest nad töötavad riigiasutuses.

Ja selle kõige juures ütles Vikerkaar, et ta on eluga rahul. Söögiks raha jätkub, elu on Henanis odav ja töö huvitav, nii et viga pole midagi.

Töömehed

Täna plaanisin minna ennelõunal kesklinna šoppama, kuid minu tudengid laekusid juba pool kümme hommikul ja teatasid, et täna tullakse kõiki katkisi asju parandama. Tüdrukud läksid poodi mulle peeglit ostma, palusin neil osta ka printeripaberit ja ümbriku koos margiga (mul on vaja ju Pekingi pilt saata nendele tüdrukutele. Näitasin Vikerkaarele nende kirjutatud aadressi ja selgus, et nad on Anhui provintsist. Trükin siis mõned fotod Pekingist välja ja panen neile posti).

Ühtäkki oli mu korter täis hiina töömehi, kes loomulikult kingi jalast ei võtnud. Üks nokitses mu magamistoa päevavalguslambi kallal, olles endale ehitanud kolmest toolist püramiidi, sest laed on siin vähemalt 3 m kõrged ja hiinlased just pika kasvuga ei hiilga, kuid selgus, et laelambi valgustoru on vale võimsusega, nii et seda kohe parandatud ei saa.

Kaks kutti toimetasid mu teleka kallal, vahetasidki kaabli ära ja nüüd näitab see selget pilti.

Tuli ka torumees, kes uuris dušši, et miks sooja vett ei ole. Selgus, et dušisegisti juhe ja soojaveetoru on katki. Lubas juba täna ära parandada. Pidi naasema pärastlõunal.

Sherlock on siin valves ja tõlgib ja kantseldab neid remondimehi. Sama tiim toimetab ka indialaste juures vastaskorteris samu probleeme lahendada.

Kui need asjad tõepoolest täna korda saavad, on Vikerkaar teinud head tööd. Nimelt käib see protsess nii, et Vikerkaar suhtleb vahetult välismaa õpetajatega, kelle korteriprobleemid ta edastab Mister Wangile, kes peaks neid lahendama, st andma töömeestele korraldusi. Wang on aga laisk ja ei taha kellegagi suhteid rikkuda, nii jäävad need asjad venima. Kuid seekord arenevad need tõesti kiiresti, st vähemalt osa probleeme leiab kiire lahenduse.

Nüüd tuli üks mees peeglit üles panema, lasen selle panna ukse kõrvale riidenagi ja kingariiuli kohale. Sain täitsa suure peegli ja ütlesin hiinlastele, et nad selle kõgemale paneksid, sest mina olen ju suht pikk.

Tüdrukud tulid tagasi ja tõid mulle laualambi ja printeripaberit. Vist ka peegel on ülikooli poolt. Imeline, kui kiiresti siin asjad täna käivad siiski!

Lasin tudengitel ümbriku peale kirjutada selle aadressi Anhuis ja saadan siis neile fotod teele. Küll saab see olema neile tore üllatus anonüümselt välismaalaselt!

Kell pole veel kakski, ja juba tuli torumees tagasi. Tundub, et nad on kelleltki saanud kõva käsu end liigutada ;))
Ja ongi mul nüüd soe vesi olemas! Siin on selline gaasisoojendajaga süsteem, et enne kui duši alla lähed, tuleb gaas lahti keerata, siis süttib mingis kapikeses tuli ja soojendab soojaveetoru. Vikearkaar, kes ka lõpuks siia jõudis, ütles, et asjad on rikkis seetõttu, et eelmine suvi oli väga niiske ja gaasisüsteem seetõttu roostes. Nüüd vahetas töömees sellel osa juppe ära ja asi funkab jälle. Ka gaasipliidi mõlemad põletid töötavad nüüd. Tundub, et kõik vead selle korteri juures said lahendatud, peale magamistoa laelambi, aga ikkagi olen tulemusega rahul.

Vikerkaar ütles, et esmaspäeval pean hakkama õpetama mingile grupile inglise keelt õpiku järgi, mille ta mulle homme-ülehomme toob. Ta pole veel ka teinud tunniplaani ja ei tea täpselt, mis kell loengud hakkavad. Peab leidma vabad ruumid ja tunniplaani koostama. Ka see on tüüpiline Hiina jaoks, et ebaselgus kestab kaua, küllap saan pühapäeva õhtul teada, et esmaspäeval kell 8 hommikul pean juba kuskil tundi andma. Ja kindel see, et tunniplaani ajad muutuvad semestris mitu korda, see on ka teiste välisõpetajate kogemus.

Internetijamad

Nagu juba mainisin, on intenetiühendus siin väga kehv. Ütlesin seda Vikerkaarele ka. Ta saatis juba tuttavad tudengid minu juurde. Sherlock püüdis väita, et mu arvuti modem ei tööta, sestap see ühendus on nii katkendlik. Ütlesin talle, et mul on uusima mudeli läppar ja see töötas suurepäraselt Eestis ja Pekingis. Siis ta ütles, et selline internetiühendus ongi normaalne selle koha jaoks siin, et midagi ei saa teha. Normull! See on Hiina!

Vikerkaar Hiina õigussüsteemist

Vikerkaar tõi selliseid näiteid, kuidas toimub õigusemõistmine Hiina moodi.
Näiteks, kui autojuht ajab jalakäija alla, siis on autojuht automaatselt süüdi, mitte seetõttu, et tema on liikluses tugevam pool, vaid seetõttu, et kui autoomanik on nii rikas, et osta endale auto, peab tal olema ka raha, et jalakäija haiglaarved kinni maksta. Kui jalakäija sureb, siis peab ta tema perele ära andma suure osa oma varandusest.

Teine näide. Kui tema näiteks laenab minult raha ja ei maksa seda mulle tagasi, öeldes, et tal lihtsalt pole seda, ja mina kaeban ta selle peale kohtusse, siis kui ta kohtus ütleb sedasama, et tal pole lihtsalt kuskilt seda raha võtta, siis mõistab kohus tema õigeks, ütleb, et minge laiali, mingit raha ta mulle tagasi maksma ei pea, sest Hiina on sotsialistlik riik ja kaitseb vaeseid.

Ameeriklane Mister Hamilton

Vikerkaar rääkis mulle ühest ameeriklasest, kes tuleb siia õpetajaks. Ta on olnud juba neli aastat Hiinas ja erinevates provintsides ja ülikoolides, kuid igal pool vastu pidanud ainult ühe semestri. Samuti on ta igalt poolt lahkunud probleemide ja konfliktidega, nii et enne kui nad ta siia tööle võtsid, tegid nad tema kohta tausta ja tegid koos Miss Tangiga temaga ka intervjuu. Tema ainus pluss oli see, et õpilased olid temaga rahul, kuigi teiste õpetajate hinnangul olid tema tunnid ja loengud suht igavad. Lisaks on tal rinnuni ulatuv kasimata habe, ta ei viitsi end ja oma riideid kuigi tihti pesta. Samuti armastab ta vägijooke pruukida.
Tundub, et temagi langeb välja minu väljashängimise kaaslaste ringist.
Mina poleks Vikerkaare asemel seda Hamiltoni tööle võtnud, kuid neil on õpetajaid vaja, ja nii nad otsustasid anda talle viimase võimaluse.

Vikerkaare kogemused teiste välismaa õpetajatega

Vikerkaar siis rääkis ka natuke, mis reeglid siis siin ülikoolis on. Näiteks ei ole lubatud see, et vastassoost õpilased jäävad õpetaja korterisse ööbima. Neil on olnud juhtumeid, kus ühe ameeriklannast õpetaja juures elas mõnda aega üks poiss, kes tegi tal kodutöid ja käis tema jaoks poes. Poiss vist lootis, et nad abielluvad ja naine võtab ta endaga kaasa Ameerikasse. Loomulikult astus ülikool vahele ja seda ei sündinud.
Siis oli siin üks kanadalane (mees) kes oli huvitatud noortest poistest ja kutsus neid tihti endale külla ja öömajale.
Hiinas on väga palju briti ja ameerika mehi, kes on tulnud siia peamiselt noore värske ja naiivse liha järele, kes ei tea õpetamisest midagi ega viitsi ka seda teha, nende ainus väärtus on see, et nende emakeel on inglise keel.

Ühesõnaga, välismaa õpetaja ei tohi üksi minna kuskile siit linnast ära, ilma et ülikool (mida minu jaoks kehastab siis Vikerkaar) seda teab. Ei tohi minna võõrastega kaasa. Kui tudegid kutsuvad välismaa õpetaja enda juurde koju nt õhtusöögile, siis võib minna, kui see kodu asub siin linnas.

Vikerkaare arvamus hiinlastest

Hiinlased jagunevad siis laias laastus kahte gruppi: põhja- ja lõunahiinlased. Põhjahiinlased on lihtsad, ausad, sõbralikud ja abivalmid, võib-olla veidi hooletud ja lohakad. Lõunahiinlased on aga ihned ja keskenduvad ainult raha tegemisele. Eriti näiteks Shanghais, kus noored naised meigivad end, ostavad kokku moehilpe ja kallist kosmeetikat viimase raha eest. Nende mehed peavad aga pikki tööpäevi tegema, et oma ultrabeibedele raha teenida. Lõunahiinlased ei ole ka nii avatud ja sõbralikud. Põhjahiinlased kõnetavad üksteist ikka veel sõnaga „seltsimees”. Vikerkaar pöördus niimoodi ka ühe maamehe poole, paludes tal vagunis mitte suitsetada. Üldse on Põhja-Hiina keskendunud poliitikale ja hiina kultuurile, Lõuna-Hiina raha tegemisele ja Lääne kultuurile.
Sellised üldistused siis.
Ja Henani provints kuulub Põhja-Hiina alla, kuigi kaardil paikneb üsna Hiina keskel.

Vikerkaare arvamus teistest rahvustest

Kahetunnisel autosõidul rääkis Vikerkaar oma kogemustest välismaa õpetajatega ja jutt kandus ka erinevatele rahvustele. Seda võib siis võtta kui keskmise kõrgharitud hiinlase arvamust, kusjuures Vikerkaar on ka veidi ilma näinud ja Inglismaal õppinud.

Jaapanlased – selge see, et hiinlased ei salli neid sugugi. Nad ei suuda andestada neile 1930-ndate sõjakoledusi, jaapanlased vallutasid siis ju pea pool Hiinat ära. Mis siis, et Hiinas polnud siis õieti toimivat riikigi, mis oleks suutnud mingit vastupanu organiseerida. Vikerkaar ütles, et ta näeb tihti õudusunenägusid, kuidas on jälle sõda ja jaapanlased vallutavad tema kodulinna ja kõik põgenevad ja temal pole kuskile end peita. Siis ärkab hirmuga üles. Seda teemat on nüüd juba läbi mitme põlvkonna edasi antud, kindlasti ka koolides tehakse ajupesu. Tegelikult juba lasteaedades, sest nägin kord dokumentaalfilmi, kus näidati ühte hiina lasteaeda ja küsiti laste käest erinevaid asju, muuhulgas ka seda, mida nad jaapanlastest arvavad. Ja need 4-5-aastased lapsed siis vastasid otsustavalt: „Ma vihkan jaapanlasi!” Jaapanlased on Vikerkaare arvates kõik (või noh, võib-olla mitte päris kõik, oli ta sunnitud möönma, aga kindlasti enamik neist) alatud ja agressiivsed. Ta kirjeldas milliseid metsikusi nende sõdurid peavad tegema, näiteks endal kõhu lõhki lõikama, kui miski ülesanne ebaõnnestub. (Küllap pidas ta silmas harakirit). Sellised inimesed ei saa ju olla normaalsed! Ma ei hakanud kommenteerima, et neil on võib-olla lihtsalt veidi utreeritud käsitlus aust ja vastutusest, ja tänapäeval seda kindlasti enam ei tehta, mulle tundus, et Vikerkaar ei olnud seda teemat arendades kuigivõrd avatud diskussioonile ;))

Korealased – Põhja-Korea elanikud on väidetavalt Hiina peale solvunud, sest nad ei saa nendega enam arvestada kui sõprade ja toetajatega, sest Hiina on kommunistlikult kursilt eemale triivinud. Ja Põhja-Korea kui suletud riik on suletud ka Hiina suhtes, hiinlased ei saa sinna niisama lihtsalt näiteks turismireisile minna.
Lõuna-Korea on seevastu asi, mis on Hiinas moes. Noored hiinlased käivad riides nagu korealased, pleegitavad juukseid, kinodes näidatakse korea filme ja telekast korea seebisarju. Hiinlased suhtuvad korealastesse hästi, sest nad on säilitanud hiina kultuuri, küll seda modifitseerides, aga ikkagi.

Vietnamlased – hiinlaste väikesed ja tähtsusetud vennad. Kogu Lõuna-Aasia ei lähe hiinlasele kuigivõrd korda, sest seal on nii väikesed ja maailmapoliitikas tähtsusetud riigid. (Eesti kohta tehke ise järeldused, hehe ;))

Ameeriklasi hiinlased ei salli, aga peavad nendega leppima, sest majandus ja ärisuhted nõuavad seda. Ameeriklased on ikkagi endised imperialistlikud vaenlased.

Venelased on Hiina jaoks üsna OK, nad ju aitasid omal ajal Hiinat palju, kuid Mao ja Hruštšovi suhted ei laabunud kuidagi ja sellest ajast peale on kahe riigi suhted jahedapoolselt neutraalsed. Vikerkaar teadis ka, et paljd vene naised abielluvad hiina meestega, sest nood ei joo nii palju kui vene mehed, ega peksa oma naisi ja on töökad. Iga hiina mehe unistus on abielluda lääne naisega ;))

Igaks juhuks ei võtnud ma üles Tiibeti ja Taiwani teemat ... :D

Window shopping Zhengzhous

Läksime siis sööma ühte suvalisse kohta kesklinnas. Autojuht tuli ka meiega. India mehel oli paastupäev, mis tähendas, et ta võis sel päeval süüa ainult piima ja puuvilju. Naisel on siis järgmisel päeval samasugune paast. See on seotud nende religiooniga. Kui me kõik ümmarguse laua taga istusime, siis võis mägata, et indialased pole kuigi osavad söögipulkade kasutajad, igatahes pudistasid ja lödistasid nad palju. Indias süüakse ju parema käe näppudega tegelikult vist. Ainus, kes kõvasti luristas ja matsutas, oli meie bussijuht. Ülejäänud kõik vaatasid teda ja sõid hääletult, tema aga nautis asja täiega. Ta ei märganud ka, et mina ja indialased teda pika pilguga pärast iga lörtsu ja lurinat vahime, tema nautis sööki täiega. Õnneks ta vähemalt ei röhitsenud laua taga. Niipalju siis Aasia söömiskultuurist.

Pärast sööki läksime window shoppingule kesklinna uhkeimasse kaubamajja, mida Vikerkaar tahtis meile näidata. See oli suur ja moodne ja läänelik, nagu meie Stockmann, kõik tuntumad ülemaailmsed kaubamärgid olid esindatud. Asjad olid seal kallid, keskmise hiinlase jaoks kättesaamatult kallid. Ega seal ostjaid ka polnud, peale meie hulkus veel mõni üksik hiinlane seal ringi, sel hetkel oli poes kindlasti müüjaid rohkem kui ostjaid. Ühe leti taga müüdi juukseklambreid. Vikerkaar kohe asus neid uurima ja valis välja värviliste klaasitükkidega kaunistatud läikivast metallist lipsukujulise klambri. Küsis siis minu käest, mis ma aravan. Ma ütlesin, et mina ei ostaks seda, aga meil on ka erinev maitse. Valisin talle hoopis teistsuguse ja vähem robustse klaasitükkidega lillekujulise juuksenõela, mis torgatakse juuksekrunni. Vikerkaar ütles, et ta ei oska juuksekrunni teha, müügiposs siis keeras talle krunni pähe ja torkas nõela sellest läbi. See ehe oli väga ilus mustade juuste taustal, kahjuks aga olid tal juuksed liiga lühikesed ja see krunn vajus laiali. Igal juhul peab ta veel juukseid kasvatama, et seda juuksenõela kanda. Aga ta ostis lõpuks mõlemad ära, nii minu soovitatu, kui ka selle, mis talle endale meeldis.

Ma ütlesin talle, et mul on vaja näovett ka. Ta ei saanud alguses aru, mis see on. Selgitasin siis seda ja leidsin ka riiulilt ühe Nivea oma. Vikerkaar vaatas mind sellise pilguga, et mida need läänlased küll kasutavad. Selge see, et tema ei meigi end kunagi ega kasuta ka näovett, juuksepalsamit ja muid naiste keemiakaupu. See näovesi oli selles kaubamajas kallim isegi kui Eestis, seega ma muidugi ei hakanud seda ostma, vaid otsustasin Zhumadianist oma ostud soodsamalt teha.

Arstlik kontroll

Suundusime siis ühte asutusse, kus tehti arstlikku kontrolli ja väljastati Foreign Expert Certificate’i. See paber on vajalik, et töötada legaalselt ja siis saab end ka politseis arvele võtta. Kuigi Hiina tööviisa taotlemiseks oli vaja teha samasugune artlik kontroll, siis see neid ei morjenda. Ametnikud ütlevad, et see paber oli viisa jaoks, uus arstlik kontroll on vajalik selle sertifikaadi jaoks. Tegelikkuses tahavad nad lihtsalt raha kasseerida ja võib-olla sisimas ka ei usalda Lääne arste kuigivõrd.

Seal oli palju Lääne nägusid koos nende hiinlastest saatjatega. Jälle oli vaja täita hunnik pabereid ja siis läbida samad protseduurid mis Eestiski kuu aega tagasi said läbitud. Tuli läbi käia 10 erinevat kabinetti ja arsti, kes igaüks lisas oma konksud paberitele. No kõikvõimalikke asju tehti, kuulati südant või kopse, mõõdeti vererõhku, tehti jälle kopsupilt ja EKG, võeti veenist verd, vaadati ultraheliga magu ja maksa, isegi pissiproovi pidi andma. Hiina arstid ja protseduuritegijad ning suhtlus nendega meenutas aegu nõukogude polikliinikutest, kuigi ega praegugi vist pole need asjad kuigivõrd paranenud. Õnneks pole ma pidanud neid õõvastavaid asutusi kuigi tihti külastama ;))

Siis mõne aja pärast, kui väljamaalane osutub kõlblikuks, väljastatakse talle see neetud sertifikaat. Terve hommikupoolik kulus seal, alles kell 12 saime tulema.

Hiina kiirteed

Vikerkaar oli mõistnud vist minu rongivintsutuste täit ulatust, igatahes selgus hommikul, et me sõitsime Zhengzhousse hoopis ülikooli mikrobussiga, Vikerkaar, mina ja indialased. Samuti oli ta mulle reseveerinud koha ukse juures, kus oli kõige rohem jalaruumi. Sõit provintsi pealinna kestis homikul 2 tundi, pärastlõunal tagasi tulles 2,5 tundi – seega sama kaua kui rongiga oleks läinud, kuid autoga sõita on kordades kallim. Vikerkaar ütles ka, et ta poleks rongis meile istekohta saanud ja see oleks ka väga ülerahvastatud olnud.

Ülikooli mikrobuss oli päevinäinud, kuid püsis ühes tükis koos. Sõitsime Zhengzhousse mööda national highway’d, mis oli umbes sarnane tee nagu Tallinnast Narva poole sõites läheb. Tee kvaliteet oli ka üsna sama. Hommikul polnud teedel näha praktiliselt ühtegi sõiduautot, ainult suured ülekoormatud veoautod ja mõni buss. Meie bussijuht sõitis 120 km/h (lubatud sõidukiirus muide) slaalomit rekkade vahel, olematu pikivahega, möödudes neist ka paremalt poolt. Mina istusin keskel ja loomulikult polnud istmetel turvavöösid, nii et mõtlesin, kui peaks avarii juhtuma, lendan ma pea ees otse läbi esiklaasi. Ütlesin Vikerkaarele seda ka, ta ütles, et jah, kõik välismaa õpetajad muretsevad nende turvavööd pärast. Kuna kõik rekkad on kohutavalt ülekoormatud, isegi külmutusauto katusele on pandud suur kuhi mingeid kaste ja kaubapalle, siis on nad möödasõidul üliaeglased, meie bussijuht istus neil sabas ja vilgutas tulesid, et nad kiiremini sõidaksid. Üldiselt oli sinnasõit jällegi üsna õõvastav elamus, tagasi tulles oli teedel veelgi rohkem autosid, siis nägime ikka sõiduautosid ka, ja seega tuli slaalomit veelgi tihedamalt teha, järsult pidurdada aeglaste traktorite taga jne. Saan aru, miks enamik hiinlasi sõidab rongiga, sest see on kordades odavam, kiirtee maks on sõiduautole 60-80 jüääni, lisaks bensiin. Lisaks on see ka üsna ohtlik ;)) Tagasi tulles oli teedel mitmeid remondibrigaade, kes lappisid auke. Üks sõidurada oli suletud ja et autojuhid juba kaugelt näeksid ümber reastuda, oli teesulu kummassegi otsa pandud üks mees lehvitama suure punalipuga.

Õhtusöök indialaste ja Vikerkaarega

Juhtus ime ja juba täna sain Vikerkaare käest teada, et pärastlõunal kell 3 tullakse internetti panema. Enne jõudis Vikerkaar ise tulla, ja anda uusi lubadusi, millal ma peegli ja laualambi saan. Triikraua pean ise ostma. Ja siis tulidki 2 hiina kutti, kes tegid mu interneti korda, nüüd saan oma läpakast kohe internetti ja mul on ka laserprinter, mille tahmakassett on täis, vaja on ainult paberit osta veel. Tõstsin suure arvuti kappi ära ja laual on kohe palju ruumi. Internett on kajuks väga aeglane, aeglasem kui Pekingis, ja ülikooli server blokib blogger.com aadressi, nii et pea igat lehekülge pean mitu korda refreshima. Samuti saan üles laadida ainult teksti, fotode jaoks tegin uue saidi aadressil http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/
Sellel saidil on ruumipiirang 20 MB kuus, nii et üliväga palju fotosid ma sinna laadida ei saa.

Andsin Vikerkaarele üle minu kingituse, milleks oli inglisekeelne turistidele mõeldud raamat Eesti fotodega, väike Eesti lipuke, karp Kalevi komme – šokolaadist Vana Tallinna pudelid, kus liköör sees, tahvel musta Kalevi šokolaadi ja tahvel valget mustikatega šokolaadi. Ta polnud kunagi mustikaid näinud ega söönud ;)).

Täna saabusid mu koridorinaabrid Indiast. Nad elavad samasuguses korteris ja nende uks avaneb minuga samale trepimademele. Kui mina saabusin ühe kohvriga, siis neil oli kahepeale kaasas 6 kohvrit.

Õhtul tuli Vikerkaar ja viis meid kõiki ülikooli kulul välja õhtust sööma. Õhtu oli soe ja sume ja praegu, kui ma seda kirjutan, pekslevad needsamad kollased ööliblikad akna taga vastu putukavõrku. Õnneks ei pääse nad sisse. Vikekraar ütles, et homseks lubas vihma.Vikerkaare ja indialaste jaoks oli tänane õhtu jahe, minu jaoks väga soe ;))

Indialased on siis abielupaar ja 60-tes aastates. Näevad välja jällegi vähem kortsulised kui eurooplased selles vanuses oleksid. Nad mõjuvad leebete ja aeglastena, äkki tuleb see taimetoitlusest? No selge see, et ma nendega koos väljas hängida ei saa, loodan ameeriklase ja austraallase peale. Nad ütlesid küll ka oma nimed, aga mulle ei jäänud need meelde, pean homme üle küsima või laskma neil kirjutada paberile, need kõlasid kui pehme pudikeel, need nimed neil ;)).

Läksime ühte söögikohta 200 m kaugusel kampusest ja ma arvan, et hakkan selle koha püsikliendiks. Kuigi see on väike ja räpane ja teed seal ei anta toidu juurde, vaid lihtsalt keedetud kuuma vett. Kui teed tahad, tuleb erldi osta. Indialased on pärit Põhja-Indiast Punjabi provintsist Dehli lähedalt. See koht pidi asuma Himaalajate jalamil, väga mägine ja ilusad maastikud. Nad on mõlemad eluaeg töötanud õpetajana nii Indias kui Hiinas. Neil on spetsiifiline aktsent inglise keelel juures ja nad ei räägi seda sugugi minust paremini, naine võib-olla kehvemigi. Naine tundus mulle üldse väheke udu ja ebaadekvaatne, mees aga oli asjalikum. Nad muidugi ei teadnud Eestist midagi ja ma siis mõnuga hirmutasin neid juttudega pikkadest külmadest pimedatest lumerohketest talvedest, kus temperatuur langeb kuni -30 C. Nad olid sellest pahviks löödud.

Sõime jälle väga häid roogasid, ja selle söögikoha eripära oli see, et need kõik olid keedetud ja aurutatud, mitte rasvas praetud. Seega väga tervislik ja maitsev. Kuna indialased olid taimetoitlasd, kes ei söö ka muna ja piimasaadusi, siis tellis Vikerkaar palju taimetoitu: tofu sibulaga (mis oli kohapeal tehtud ja ei olnud hea), jälle neid seeni roheliste lehtedega (nämmu!), aurutatud kabatšokki küüslaugukastmes, sedasama teravat kurgisalatit, millele sekord oli peale kallatud seesamipastat, mis nägi välja nagu vedel Nutella ja ei olnud hea, koukisin kurgitükke, mis polnud selle pastaga koos. Ja meile kui lihasööjatele veel ühe kalaroa – mingi valge lihaga jõekala oli praetud taignas ja üle kallatud kuuma puljongiga, milles oli tomat ja roheline paprika. Kala oli värske ja üliõrn. Pean kahjuks ütlema, et ka Vikerkaar sülitas mõned luud, mis seal sees olid, laua peale, küll vaikselt ja salamisi, aga ikka. Mina koukisin need näppudega välja ja panin alustassile. Tegin ka pilti meie väikesest seltskonnast, panen need ka peagi üles.

Pean küsima Vikerkaarelt, kuidas ned toidud kõlavad hiina keeles, et saaksin neid teinekord ise tellida. Toitude nimed on hiina keeles pikad ja keerulised, ei piisa, kui ütled, et tooge näiteks sealiha juurviljadega, nad võivad kümneid erinevaid roogasid erineva piprasusastmega teha sellest.

Sööki jäi muidugi järgi, Vikerkaar pani mulle kala ja kabatšokki kaasa, saan homme õhtul kodus soojendada.

Sealsamas söögisaalis oli üks jahune puulaud, kus peal tegi üks hiinlane nuudleid – veeretas taignarulliga tainast laiali ja siis lõikus noaga. Palusin Vikerkaart, et küsigu ta käest, kas ma võin teda pildistada, ta lubas. Pilt aga kahjuks ei anna eriti hästi tööprotsessi olemust edasi.

Homme läheme mitte kell 8, vaid juba 6.30 koos Vikerkaare ja hindudega rongi peale.

Zhumadian

Pärast koristamist läksin välja, et otsida midagi hamba alla. Linn ise pole väga suur, selgus, et linnapiirides elab 400.000 inimest, ülejäänud miljonid elavad ümbritsevas administratiivüksuses. Nii et Tallinna suurune linn. Tegemist on sügava provintsiga, see on selge. Kõrged majad on ainult kesklinnas, kampused asuvad aga äärelinnas, tänav, mille ääres minu kampus on, koosneb ühekordsetest telliskivimajadest, mis on räpased ja näevad välja üsna putkade moodi. Tänavad on seevastu nii väikese linna kohta ülilaiad. 3-4 sõidurada kummaski suunas, selge, et ummikuid siin pole vaja karta. Kõnniteed aga lagunenud plaatidega, tolmused ja prahti täis. Kesklinn asub kampusest 30 minuti jalgsitee või 15 minuti bussisõidu või 5 minuti taksosõidu kaugusel. Vikerkaar soovitas mul sõita taksoga, see on kiire ja odav – kesklinnast kampusesse 5 jüääni, aga velorikšaga 2 jüääni. Siinsed rikšamehed on häbelikud, nad ei karju „hello!” ega sõida sulle järgi, vaid konutavad vaikselt oma kohtadel. Arvan, et sõidan ikka taksoga. Täna pärastlõunal ma aga kesklinna ei läinud, vaid vaatasin siinsamas putkades ringi ja leidsin mitmeid toidupoode. Varustasin end kiirnuudlite, apelsinimahla, õlle ja suitsutatud kanakoibadega (koos küünistega ;)), ostsin tänavakauplejalt tädilt 2,3 jüääni eest 2 banaani ja 2 õuna, ta andis ühe mandariini ka veel pealekauba. Sain oma hiina keelega täitsa hakkama. Siin Henanis räägitakse mandariini ehk putonghua eht standardiseeritud hiina keele üht dialekti, mis kõlab mõneti sarnaselt mandariinile. Nemad said minu küsimustest aru, mina nende vastustest aga vähem kui Pekingis.

Ja loomulikult kõik vahtisid mind tänavatel ja poepugerikus kõndis üks mutt ka koguaeg mul järel, et näha, mida ma ostan. Eksole, nigu tulnukas olen. Suutsin muideks endale osta isegi ihupiima, ütlesin ühele noorele tüdrukule, kes seal poes ka konutas (ta peaks küll koolis olema sel ajal hoopis?) et „pärast pesemist” ja hõõrusin ühe käega teist käsivart. Ta sai aru, mida ma tahan ja tõi mulle ženšenniga ihupiima. Šampooni suutsin ise leida, õnneks on paljudele pudelitele ja purkidele ka inglise keeles peale kirjutatud, mis asjaga on tegu.

Selge on see, et edaspidi tuleb sisseoste käia tegemas ikka kesklinna suurtes poodides. Henani provintsi pealinn Zhengzhou asub 2 tunni rongisõidu kaugusel, seal on Vikerkaare sõnul veel parem šopata. Vikerkaar ise on sündinud Zhumadiani linnas ja fännab seda väga, talle ei meeldi suurlin Peking oma ummikute ja liigse rahvamassiga. Siin on liiklus küll hõre, kuid sellegipoolest mürarikas, tuututamine käib ju ikka pidevalt. Nii et Vikerkaar on läbi ja lõhki provintslane.

Sõidamegi Zhengzhousse homme hommikul (jälle rongiga, aga seekord kestab sõit ainult 2 tundi), et mind provintsi politseijasokonnas registreerida (nagu vabakäigu vang oleks) ja teha veel üks tervisekontroll. Hiina on bürokraatide paradiis! Mõtlesin, et poleks paha idee ka endast Eesti saatkonnale Pekingis teada anda, saadan neile e-maili. Kui järsku Eesti ja Hiina vahelised suhted jahenevad ja on oodata nt sõda sääse ja elevandi vahel, siis äkki nad annavad mulle teada, et aeg on siit jalga lasta ;)).

Nii et homme, neljapäeval, lahkume kell 8 hommikul ja küllap seal läheb terve päev ära. Äkki jõuame seal ka veidi shopata. Loodetavasti on tal edasi-tagasi piletid ostetud ja me ei pea vahekäigus teiste kompsude otsas püsti seisma need 2 tundi sinna ja 2 tundi tagasi. Nii et homme siia uusi artikleid ei lisandu.

Korter

Korter on üüratult suur, pakun et ligi 100 m2 tuleb ära küll. Uksest sisse astudes on ülisuur tuba, mis peaks olema siis nagu hall või esik ja elutuba üheskoos. Elutoas läheb uks suurele rõdule või verandale, mis on ette nähtud ilmselt kola hoidmiseks ja pesu kuivatamiseks. Veel on 2 magamistuba, mõlemas laiad voodid, kabinet laua ja arvutiga, köök – üsna primitiivne, seal on gaasipliit ja soe vesi tekib vist ka kuidagi gaasi abil, aga kuidas, seda pole ma veel tuvastanud. Seega duši alla käia ei saa ja tuleb ämbriga sooja vett teha vist. Uurin seda Vikerkaare käest. Suur ruum, kus on dušš ja wc-pott (europalik ;)) ja eraldi ruum kraanikausi ja pesumasinaga. Köögi ja pesuruumide põrand ja seinad on kaetud valgete läikivate kahhelplaatidega. Ma ei tea, kes elas enne mind selles korteris, igatahes lahkus ta sealt koristamata, valgetest kahhelkividest põrandad polnud sugugi valged, vaid porist hallid. Lisaks oli igal pool ka kerge kopituse hais küljes, sest radikaid kuskil pole. Toas on küll üks ratastel õliradikas, mida saab siis toast tuppa vedada. Loodame, et talvel külm ei hakka. Detsember ja jaanuar pidid siin kõige külmemad kuud olema. Kevad tuleb ruttu ja on vihmane ja soe. Aknad on igal pool alumiiniumist raamidega ja ei käi mitte sisse-välja lahti, vaid on lükandaknad. Igal pool on ka putukavõrgud ees ja ühe akna vahelt leidsin peotäie kuivanud kollaseid ööliblikaid. Küsisin Vikerkaarelt, miks siin nii räpane on. Ta ütles, et palus küll kellelgi siin koristada, aga ju nad siis tegid seda pealiskaudselt. Ma ütlesin, et siin ei ole üldse koristatud ja järgmise päeva reserveerin koristamisele. Ta ütles, et saadab mulle vabatahtlikest tudengid appi.

Ühesõnaga, see korter oli väga räpane. Õhtul pesin kõigepealt wc-poti ja kraanikausi ära, rohkem ei jaksanud. Vaatasin asjad üle ja saatsin Vikerkaarele sõnumi vigadega, mida leidsin siin. Nimelt ei tööta arvuti ja pole internetti. Juhe on, aga ilmselt on nett kusilt tsentraalselt välja lülitatud. Suurest arvutist ma ei hooli, mul on oma läppar, tõstan selle kolaka hiljem kappi ära. Joogivett tuuakse siia suure kanistriga à la Saku läte. See paak oli tühi. Magamistoas ei põlenud laevalgus – tubades on päevavalguslabi pikk kitsas toru, seda ma ise vahetada ei oska, kuigi nurgas olid mõned torud vist tagavaraks. Tegelikult miks ka mitte, peaks vist proovma? ... Proovisin. Leidsin korterist veel pakendis 2 tagavaratoru. Toru otstes on kaks metallist ora, mis surutakse kummaltki poolt pesasse. Igatahes ei läinud ka uus valgustoru põlema, vist kangutasin otsikud liiga laiali ja kokku neid enam suruda ei saa või ma ei jaksa seda teha, igatahes ei lähe need orad korralikult sisse ja valgust ikka pole. Küllpa siis peab miskit töömeest ootama. Magamistoas on öölamp küll ka, nii et küünlaga käima ei pea. Teleka kaabel on otstest logisev, mis tähendab, et pilt on udune. Kõige parem pilt on CCTV 9. inglisekeelsel kanalil, hiinakeelsed kanalid on mattunud tugevasse lumetormi. Veel pole siin korteris kuskil peeglit ja triikrauda ning laualampi oleks ka vaja. Leian, et ülikool võiks need asjad muretseda. Edastasin siis probleemide loetelu Vikerkaarele, kes lubas, et need lahendatakse täna pärastlõunal ära. Lahenes ainult üks asi, toodi veekanister. Ülejäänud asjadest ega ka Vikerkaarest endast pole ei kippu ega kõppu. Ma ei ole üllatunud, sest teadsin teiste välisõpetajate kogemustest (nende blogid internetis), et hiinas niimoodi asjad käivadki. Küllpa lahenevad need teemad nädala jooksul, siis võiks tulemusega rahul olla. Aasia ajatelg ei kulge sirgjooneliselt punktist A punkti B, vaid spiraali mööda, tehes tihti kõrvalepõikeid. Samuti ei ole seost lubatu ja tehtu vahel. See on Hiina!

Jägmise päeva hommikul tõusin kell kaheksa üles ja asusin koristama. Pühkisin igal pool põrandaid, mis tubades on kaetud helekollaste (või peaksin ütlema elevandiluuvärvi?) linoleumilaadsete plaatidega. Seda materjali on väga kerge puhastada. Kuigi 100 m2 on päris suur pind harja ja kühvliga üle käia, sest tolmuimejat siin muidugi ei ole. Tubades on valged seinad, mis olid samuti üsna plekilised ja määrdunud. Magamistoa suur riidekapp haises kergelt kopituse või mingi muu imeliku asja järele. Käisin selle niiske lapiga üle ja piserdasin igal poole oma lõhnavett ja kohe parem hakkas. Pakkisin kohvri lahti, ladusin oma asjad sahtlitesse.

Mingi hetk helises uksekell ja sisse astus 4 tudengit – 3 tüdrukut ja 1 poiss. Need olid siis minu vabatahtlikest abistajatest tudengid. Andsin neile nimekirja probleemidega, mis vajasid lahendust. Hiljem nad ütlesid, et ikka õpetaja Zhao (st Vikerkaar) ise peab nendega tegelema, nemad siin aidata ei saa. Olin eelnevalt valmis kirjutanud nimekirja, mida oleks vaja poest tuua, andsin selle nende kätte ja natuke raha ka ja 3 tüdrukut läksid poodi ja poiss jäi mulle appi. Nende abistajatest tudengite eesmärk on praktiseerida inglise keelt, kahjuks oskas seda kuigivõrd ainult poiss, ülejäänud ei suutnud ühtegi lauset moodustada. Kui sellise tasemega on kõik minu tudengid, siis ühest küljest on neid lihtne õpetada, teisest küljest, kuna pean õpetama Oral English’it, siis panna neid suud lahti tegema ja inglise keeles rääkima saab olema üsna raske. Sest nagu Vikerkaar ütles, on nad kokku tulnud erinevatest kohtadest üle Hiina ja nende tase on väga erinev, lisaks on nad kõik ka väga häbelikud välismaalaste suhtes ja väga süütud – ta kasutas just seda sõna – ei tea elust ja asjadest suurt midagi, muuhulgas ka seksist ja narkootikumidest.

Poiss jäis siis mulle appi ja ma panin ta kohe elutoa seinu pesema. Andsin kätte uue puhta mopi ja ämbritäie pesupulbrivett. Ta ütles, et meil Hiinas seda ei tehta. Ma ütlesin, et seinad on räpased ja proovigu need puhtaks teha, mina ei kavatse siin räpaste seinte vahel elada. Tulemusena on mul nüüd ühtlaselt valge-halliviirulised seinad, see mõjub isegi sellise abstraktse tapeedina, eks ma siis vaatan, mis ma nendega ette võtan, kas proovin ise üle pesta või kleebin plakateid kõige koledamatesse kohtadesse. Kui jõudsime järjega köögi ja pesuruumi juurde, imestas isegi tema, et kes siin küll elanud on, nii räpane tundus see talle. Ta ütles, et siin on palju tööd teha. Oligi. Mina pesin külmkappi, tema pesi kahhelkive seintel. Veel lasin ma tal tubade uksed ära pesta. Töötasime niimoodi mitu tundi, ega ta eriti rääkida ei julgenud, küsis, kas ma olen kaua Hiinas ja kas mulle Peking meeldis. Ta tegi oma tööd lohakalt, aga talutavalt. Mõne aja pärast saabusid tüdrukud kabuandusringilt. Nad olidki ostnud neid asju või peaaegu neid asju, mida ma palusin. Andsin neile raha ostude eest. Jagasin igaühele lõpetuseks ka ühe Vana Tallinna martsipanibatooni, ütlesin, et ettevaatust, siin on alkohol sees (et pärast ei öeldaks, et ma lapsi halvale teele meelitan) ja et sellist asja nad oma elus vaevalt veel süüa saavad. Nad olid meelitatud ja kõhevil (või isegi hirmunud) sellest. Saatsin siis nad minema, sest muud kasu mul neist polnud ja kuna nad ise ka inglise keelt väga ei osanud, siis ei sanaud ma nendega ka rääkida. Kui nende šefluse all ma peangi olema ja nemad peavad mind aitama soppamistel ja mujal, siis on küll kahtlane, et asjad aetud saavad. Mina räägin hiina keelt paremini kui nemad inglist.

Lõpetuseks nende kohta veel seda, et nad jätsid mulle igaüks oma mobiilinumbri (tundub, et suhe nendega kujuneb pikaajaliseks) ja inglisekeelse nime. Poisi nimi on Sherlock (tegelikult on ta nimi Tsui), tüdrukud on Summer, Winnie ja Marina.

Kui olin köögi ja pesuruumide põrandad kaks korda üle pesnud, muutusid need kohe toonivõrra heledamaks. Pesin kõik põrandad üle ja tuulutasin kõiki tube ja kohe kadus kopituslõhn. Töötasin hommikul kella 8st kuni kella üheni pärastlõunal ja nüüd tundub see korter juba täiesti elatav. Kui veel internetti ja sooja vett ka saaks, oleks täitsa rahul.

Muide, helistage mulle mu Korterisse, Eestist valides oleks see 0086-396-2823503. Igal juhul odavam kui mobiilile helistada.

Ülikooli asjadest

Rongis rääkis Vikerkaar mulle, et ülikooli välissuhete osakonnas on 3 inimest, pealik on Miss Tang, kes on väga võimukas naisterahvas ja kelle abiga lõpuks kõik paberid said korda aetud Välismaalaste Registreerimise büroos. Tema asetäitja on Mister Wang ja kõige väiksem asjapulk on tema, Missis Zhao. Selline hierarhia siis. Ja et kui mul on midagi vaja, siis rääkigu ma ikka temaga kõigepealt, ärgu ma mingu kohe kõige kõrgema ülemuse juurde nagu mõned ameeriklased olid teinud. Haha, küllap ta siis ei liigutanud külalt kiiresti, see Vikerkaar, ja sai Tangilt pähe. Vikerkaar hoiatas, et Miss Tang olevat väga suur ülemus, ta on väga bizi ja teda pole mõtet pisidetailidega tülitada. Tüüpiline Hiina, kas pole. Eks ma varsti kohtun Tangi ja Wangiga ka.

Õppetöö ei alga enne kui oktoobri teisel nädalal, sest hakkan esialgu õpetama rebaseid ja nemad on sõjalisel väljaõppel ja siis on ju rahvuspüha nädal aega oktoobri alguses. Sinnani siis lubas ta organiseerida väljamaalastst õpetajatele lõbureise ümbruskonna vaatamsiväärsuste juurde ja matku mägedesse. Peale minu on siin väljamaalastest veel abielupaar Indiast, kes saabub mõne päeva pärast. Nad on vanad inimesed, 60-tes, siis on veel üks abielupaar Aafrikast, Camerounist, (täpsustasin üle, kas nad on mustad, olid küll, vaesekesed, siis neid vahitakse tänaval veel rohkem kui valgeid) kelle teine keel on prantsuse keel ja kes juba ootavad minuga kohtumist, sest siis saavad nad kellegagi prantsuse keeles suhelda. Siis on üks austraallane ja ameeriklane. Jaapanlast ei ole, hiinlasest õpetaja õpetab jaapani keelt. Ootan põnevusega kohtumist nendega ja ühiseid üritusi.

Ma pean minema end kohalikus politseijaoskonnas registreerima ja veel mingile arstlikule ülevaatusele, loodan, et see on pelgalt formaalsus. Eks siis Vikerkaar orgunnib. Lisaks algavad kohe tasuta hiina keele kursused, need on esmaspäeviti ja kolmapäeviti, juba sel kolmapäeval pidi esimene tund olema.

Vikerkaar ise on üsna meeldiv ja asjalik inimene. Tal on küll kägisev vanamutihääl, aga tegelikult on ta nii varastes kolmekümnendates. Tal on 1,5-aastane tütar, keda kasvatab ema, sest Vikerkaar ise on väga hõivatud töö ja välismaalaste kantseldamisega. Nägin ka tema lapse ja ema ära, tütar näeb küll rohkem poisi moodi välja. Tütre nimi on Guoguo, mis tähendab puuvilja, või vilja üldisemalt (armastuse vilja siis? ;)) ja vaatamata oma varasele eale on tal juba inglisekeelne nimi - Bella. Vikerkaar ütles, et ta loodab, et temast kasvab ilus tüdruk. Ta muideks teadis ka, et bella on itaalia keeles ilus. Kõigil hiinlastel on ka erinevad nimed erinevates keeltes. Vikerkaare nimi on Chunhong, tema venekeelne nimi on Dannia (Tanja siis?). Küllap on tal ka inglisekeelne nimi, aga seda ma veel ei tea. Need inglisekeelsed nimed on väga naljakad, aga sinna ma veel jõuan.

Vestlesime rongis Vikerkaarega, ta jättis aruka ja asjaliku mulje, tema vaated ilma-asjadele olid moodsad ja eesrindlikud. Ta õpetab ise Briti ja Ameerika kirjandust Business Communicationi osakonnas, mida ta ise juhib lisaks tööle välisasjade osakonnas. Mainis, et vaadates minu CV’d loodab ta, et saan ka õpetada midagi tema osakonnas, st mitte siis inglise keelt. No näis siis. Ta on õppinud Inglismaal ja tema vedada on kohaliku ülikooli ja ühe Walesi kolledži sõprussuhted.

Ah jaaa, üks teema veel. Rogis mängis vaikselt raadio ja Vikerkaar ümises sellele kaasa. Siis küsis minu käest, kas mulle meeldib laulda. Vastasin et ei, ja lisasin ennetavalt juurde, et ma vihkan ka karaoket. Ta vastas, et kõikidele hiinlastele meeldib laulda. Ma ütlesin, et tean seda jah, kuid mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi professionaalselt, eriti puudutab see laulmist. Vikerkaar oli veidi pettunud ja ütles, et aga me eeldasime, et sa esined jõulupeol. Ma vastasin, et unustagu ära, seda ei juhtu kunagi. Ta pani mulle südamele, et pean siis mingi muu jõu- ja ilunumbri välja mõtlema, mida jõulupeol ette kanda. Bloody hell! Zhuoya oli mind hoiatanud selle teema eest ja teised väljamaalastest õpetajad on ka selle hiinlaste lauluhullusega kimpus. No saame näha igatahes, mis jõulupeol juhtuma hakkab.

Train torture

Selline nägi vagun välja kohe Pekingist väljumise järel, st täis mis täis. Aga nad müüvad teadlikult pileteid rongile rohkem kui istekohti on, sest inimesi on seal liiga palju ja kõik sebivad kogu aeg ringi. Siin pildil pole veel suurt trügimist näha.

Pidime siis Vikerkaarega hotellis kohtuma kl 6.30 hommikul. Kuna ma ei olnud veel uue ajavööndiga kohanenud, ei saanud ma õhtul magama jääda ja ärkasin kl 4 hommikul. Sättisin siis end valmis, pakkisin kohvri ja läksin fuajeesse check outi tegema. Olin 100% veendunud, et Vikerkaar ei tule täpselt. 10 minutit pool läbi tuli fuajeesse üks hiinlanna ja küsis midagi leti taga olevalt teenindajalt. Sain aru, et ta tuli ka väljamaalastele vastu, ta helistas kuskile tuppa, sealt aga keegi toru ei võtnud. Ta istus siis minu kõrvale ootama.

Möödus pool tundi. Minu Vikerkaart endiselt ei ilmunud, samuti ka fuajees ootava hiinlanna välismaalasi. Siis ta läks jälle letiteenidaja juurde ja seejärel suundus vist oma välismaalaste juurde tuppa. Siis ühtäkki helises minu mobiil ja Vikerkaar küsis, kus ma olen. Ütlesin, et ootan fuajees teda juba pool tundi. Siis ilmus välja Vikerkaar, kes oli seesama hiina naine, kes oli ka kõigest 10-minutilise hilinemisega tulnud. Letiteenindaja oli juba ära unustanud, et ma tegin pool tundi tagasi check oudi ja näin ilmselgelt kedagi ootavat. Ta oli Vikerkaarele öelnud teiste välismaalaste toa numbri ja seal ei olnud kegagi. Vikerkaar ei tundnud mind ära ja kus mina pidin teadma, missugune ta välja näeb.

Vikerkaar ütles, et nüüd on meil väga kiire, sest linnas on juba ummikud ja meie rong läheb kl 8.10. Püüdsime siis tänavalt takso ja sundusime Lääne Raudteejaama (kokku on neid Pekingis 4). Ummikud olid täitsa olemas, aga me jõudsime ikka õigeks ajaks. Vikerkaar ütles, et kui me jääme sellest rongist maha, siis järgmine rong läheb alles õhtul. Olekski parem olnud, kui see nii oleks läinud. Kahjuks jõudsime aga õigel ajal rongi peale ja algasid minu elu õudsaimad üheksa tundi. Nimelt nii kaua sõitis see rong Zhumadiani linna. Rong sõitis väga kiiresti, kiirus oli kindlasti üle 100 km/h ja peatus vahepeal vaid 4-5 korda. Aga 9 tundi istuda ebamugaval istmel, kusjuures jalgu polnud kuskile panna, sest minu suur kohver ei mahtunud pingi alla ega vahekäiku, sest vahekäigus käisid müüjad oma kärudega, müües jooke ja snäkke. Rong oli ülerahvastatud, nagu Vikerkaar ütles, näide sellest, et inimesi on Hiinas liiga palju. Kõik reisisid ka saja kompsuga, mis ei mahtunud kuskile ära. Surusime siis kohvri poolenisti istme alla, ülejänud pool aga oli kahe pingirea vahepeal, nii et hoidsime oma jalgu selle peal, mina, Vikerkaar ja veel 4 hiinlast, kellega me ühes pingivahes vastasikku istusime. Meie vastas istusid maakad, seda võis järeldada nende riietest, kätest ja söömiskommetest. Hiina rongides saab tasuta kuuma vett, nii et rahvast ja pakke täis vahekäigus käis pidev edasi-tagasi sagimine, käidi oma teepurki ja kiirnuudlite peale kuuma vett võtmas. Ütlesin julmalt Vikerkaarele, et sina istu keskele, mina istun vahekäigu ääres, sest mul on pikemad jalad. Nii sain neid natukenegi sirutada. Rongisõit näitas Hiina tõelist palet, st et hiinlased jagunevad kahte klassi: linnainimesed ja maakad. Maakad, kes meie lähedal istusid, tegid rongis suitsu, kuigi see pole lubatud. Õnneks oli vagun konditsioneeritud ja üsna tuuline. Nad jõudsid selle 9 tunni jooksul mitu korda süüa, neil oli kaasa võetud praetud kala kilekotinutsaku sees, mida siis minu vastas olev mees hakkas sööma, matsutades ja luid pürandale sülitades. Ta sõi veel ka suitsutatud seajalga, mille kondid ta maha sülitas. Rasvased sõrmed pühkis ta pärast oma niigi räpase särgi sisse. Maanaine mugis saiakesi, lahtise suuga ja kõvasti matsutades. Vahepeal käis küll vagunisaatja nendega tõrelemas ja pühkis suurema sodi maast kokku. Loomulikult sülitasid nad maha mahlakaid sülejärakaid, mida nad siis kingatallaga laiali hõõrusid. Kõike seda saatis tõeline lärm – vagunis mängiti kaarte, joodi õlut ja juteldi sinnajuurde valjuhäälselt. Kui ma küsisin Vikerkaarelt, miks see mees niimodi seamoodi sööb, ütles ta, et maainimesed ongi sellised, neil on ainult algharidus, st oskavad lugeda, natuke kirjutada ja mõnda matemaatikatehet ja kogu lugu. Kombeid ja teadmisis viisakast käitumisest pole neil aga kuskilt võtta.

Ma olin ka hommikust saadik söömata, aga ma ei suutnud seal vagunis midagi süüa ka. Püüdsin ka mitte väga palju juua, sest aimasin, milline on sellise vaguni peldik. Magada ka ei saanud, sest lärm oli suur ja asend ebamugav. Nii ma siis kügelesin need kohutavad 9 tundi seal rongis. Küsisin Vikerkaarelt, kas see on mingi uus hiina piinamisviis – train torture – ja et miks me öise rongiga ei läinud, kus oleks olnud kupee ja oleks saanud magada. Ta vastas, et tema abikaasa, kes õpib Pekingis kardioloogiks, arvas, et äkki ma tahan päeva ajal sõita ja aknast kaunist Hiinamaad kaeda. Noh, aknast polnud näha midagi peale lõputute maisipõldude. Mingil hetkel ületasime ühe laia jõe, mille lähedal oli peotäis mägesid, muidu aga oli maastik väga lauge. Ka Zhumadian ise ei ole mägises piirkonnas, vaid tasandikul.

Zhumadiani linna jõudsime kl 17.30. Võtsime takso (kõik on ühesugused punased tundmatut marki sedaanid) ja sõitsime kõigepealt Vikerkaare koju tema kotti ära viskama. Sealt 200 m edasi oli siis kampus. Ülikoolil on 4 erinevat kampust, mis kõik on mööda linna laiali. Mina elan Lõunakampuses ja välismaa õpetajatest on siin peale minu veel see india abielupaar. Ülejäänud välismaa õpetajad on laiali teiste ilmakaarte kampustes.

Vikerkaar näitas mulle kahte ühesugust korterit, millest üks pidi siis indialastele jääma. Valisin välja selle, mille elutoa sisustus mulle rohkem meeldis. Pärast seda läksime kohe kesklinna sööma, sest me mõlemad olime hommikust saadik söömata. Vikerkaar tellis kohe 4 erinevat rooga, me ei jaksanud loomulikult kõike ära süüa. Omapärased maitsed, ma pole selliseid toite veel varem kuskil söönud. Üks roog oli tofu tomati, paprika ja tšilliga, üsna terav, kuid maitsev. Kuna olen suur tofu fänn, siis seekordne tofu saaks 10-palli skaalal 8 punkti, oli selline õige konsistentsiga pehme, kollakas ja mahe. Siis oli sealiha paprikaga kuumal malmpannil, väga maitsev, kuid jälle liiga terav. Mahedam toit oli seened mingite roheliste lehtedega, pidi mingi kohalik kapsas olema. Seened nägid välja nagu männiriisikad, ja olid kergelt magusad. See oli mu selle õhtu lemmiktoit. Neljas roog, mis mulle üldse ei meeldinud, oli mingi supp sealiha, nuudlite ja imeliku valge käsnja ollusega, mis oli mingi sammal.

Pärast sööki läksime kesklinna supermarketisse, kust ostsin kokku igasugust träni eesseisvateks koristustöödeks, selle kohta vt lähemalt Korteri alt.

Õhtune kohtumine

Kaks õde maalt

Pärast pardisöömist vajasin väikest jalutuskäiku ja suundusin jälle Keelatud Linna suunas. Selle ees oli palju inimesi, kes pildistasid üksteist Mao pildi taustal. Tegin minagi pilti, kui korraga kõnetasid mind kaks hiinlast. Need olid noored naised (selgus, et õed) kuskilt maalt, kes nägid vaesed välja. Vanem oli väga päevitunud ja käed nägid tal välja sellised, et ta on näiteks palju põllul töötanud. Nad küsisid, kas ma hiina keelt räägin. Nende aktsent polnud ka Pekingi oma. Kahtlustasin, et nad tahavad kerjata või midagi sarnast. Vastasin siis, et natuke räägin. Nad küsisid, kas ma ei võiks neist Mao taustal pilti teha. No mis mul selle vastu sai olla, tegin siis pilti. Nad tahtsid kumbki ka minuga koos pildistada, aga ma ei andnud fotokat nende kätte, kartsin, et äkki panevad putku koos sellega. Siis nad küsisid, kas ma võin selle pildi neile saata. Uurisin, kas neil e-maili on – silly me! Muidugi neil ei olnud ei e-maili, arvutit ega internetti. Neil polnud pliiatsit ja paberitki, pidid rebima selle Pekingi kaardi küljest, et sinna oma aadress kirjutada. Lubasin siis neile pildi postiga ära saata. Lõpuks tahtsid veel kätt suruda ja noorem tahtis emmata ka. Küllap ma olin esimene väljamaalane, kellega nad said rääkida ja keda katsuda, kindlasti räägivad sellest pikalt-laialt oma kodukandis. Aadress, mille nad paberitükile kirjutasid, on minu jaoks loetamatu, eks ma pean kellelgi hiinlasel paluma seda dešifreerida, prindin siis foto välja ja saadan neile.

Pekingi part

Vaade söögikoha saali. Koha nimi on muide Quan Qu De.



Kokk lõikab mulle pardi küljest viile lahti. Ta parem käsi liikus nii kiiresti, et fotole jäi see udune.

Pärastlunal tegin kosutava paaritunnise une, kirjutasin blogi ja poole kaheksa paiku läksin välja eesmärgiga külastada Pekingi parimat ja tuntumat pekingi pardi söömise kohta, mis asus samuti hotelli lähedal.

Seal oli väga palju rahvast, ja kuigi see söögikoht on ka väga suur, pidi ikkagi pool tundi ootama, enne kui laua sain. Inimestele antakse järjekorranumbrid kätte ja siis hüütakse nende number välja, kui laud vabaneb. Hea mõte oleks seal laud eelnevalt bronnida, seda ma muidugi ei teadnud. Kuna see koht on ka turistide seas väga populaarne, oskasid ettekandjad ka kõik mingil määral inglise keelt. Tellisin siis seda paljukiidetud pekingi parti, külma kurgisalati (sama, mida Kopli hiinakaski saab) ja pudeli õlut (Hiinale tavapäraselt liiga soe). Part oli tõesti sulnis, palju parem kui see, mida me eelmisel aastal kuskil kõrvalises kohas sõime. Siinsel pardil polnud naha all mingit rasvakihti, liha oli pehme, nahk krõbe ja rasvast läbi imbunud. Sõin siis seda õhukese pannkoogi sisse keeratult ja kuigi kogus oli väike, täitis see üllatavalt ruttu kõhtu. Luksuslikule kohale vastav oli ka hind – arve oli 123 jüääni, aga iga viimane kui jüään sellest summast vääris kulutamist! See koht on absoluutne must Pekingi külastajatele!

Pilte Taevatempli pargist

Õõvastav latern, mille sisse on peidetud valjuhääldi, sellele lähenedes kuuled ühtäkki, kuidas keegi hauatagusel häälel midagi skandeerib või siis tuleb sealt kumedat kurblikku muusikat.



Taiji mõõgavorm, Merle, seesama, mida meiegi õppisime.



Rahvas on kogunenud paviljoni kuulama pekingi ooperit. See prullakas tädi valge rätikuga käes laulis kriiskavalt ja minu meelest üsna keskpäraselt.



Siin mängitakse rahvuspillidel rahvamuusikat.



Armsad paviljonid Taevatempli aias.



Taamal paistab Taevatempli kuppel. Hiinlanna paremal ei poseerinud minu jaoks ;))



Ilusad katusedetailid



Taevatempli kompleks

Taevatempli park

Täna hommikul suundusin kohe Taevatempli parki, mille sissepääs maksis 15 raha. Juba eelmisel aastal seal käies meeldis see koht mulle väga ja tänagi veetsin seal mitu mõnusat tundi. Pühapäevahommikule kohaselt oli seal palju rahvast. Puhati ja mängiti seal perekondade kaupa: jalutati lapsi ja ratastoolis vanureid, mängiti sulgpalli ja harjutati taiji’d, lauldi ja tantsiti, mängiti vana rahvamuusikat ja etendati pekingi ooperit. Vaatasin seal ringi mitu tundi ja tegin palju pilte. Pärast kõmpisin tagasi hutongidesse juba oma teada-tuntud lemmiksöögikohta ja täna sõin tulist pada juurviljade ja loomalihaga. Siis kulgesin tagasi hotelli, et kirjutada blogi ja pidada siestat, sest tänane ilm oli väga palav ja keskpäevane õhk oli tolmust ja autode tossust pruun.

Turistide kogunemiskohtade ja ka hutongide juures on minu jaoks ainus miinus – tüütud velorikšamehed, kes hüüavad iga välismaalase välja ilmudes „hello,baissõkõ, hutong!” No ma ei taha nende „baissõkõga” sõita, see on kole ja räpane ja liikluses ebaturvaline!

Kole vaatepilt

Samal tänaval, mis viib hotelli juurest Taevase rahu väljakule, lamas ühes kohas madalal lavatsil üks hiina naine. Tal oli juures kerjakauss raha jaoks ja papist silt, kus oli palju teksti, millest ma aru ei saanud. Ta labajalad ulatusid teki alt välja ja need olid mingist koledast haigusest paistes ja moondunud: varbaid peaaegu ei olnudki ja nahk oli pruun ja korpas ja suurte liistakutena lahti. Vahepeal näitas ta ka oma kõhtu, mis oli ka väga pruun ja millel oli pikk paistes roosa arm. Mõtlesin, et teen pilti oma meedikutest sõprade jaoks, aga siis ikka otsustasin, et ei tee ka.

Pulmarongid

Nädalavahetus on parim aeg pulmapidude jaoks ja seetõttu oli tänavatel näha mitmeid pulmaronge, mis koosnesid 6-10 ühesugusest Audi A6’st, millel oli punastest lilledest pärjad kapotil ja punased õhupallid peeglite küljes.

Laupäeva õhtu

Õhtud Taevase Rahu väljakul... Mao mausoleum



Nii treenitakse tulevasi olümpiavõijaid: 8-10 aastasi lapsi sunniti õhtupimeduses rulluiskudel väljakul tiirutama, kiivrid peas ja põlvekaitsed ümber põlvede ja igatahes liuglesid nad seal ringi nagu profid.



Keelatud Linna väravad õhtutuledes

Zhuoya soovitas küll minna täna õhtul keelatud linna taha parki ja baaride piirkonda, aga olin liiga väsinud. Kõndisin õhtul Taevase rahu väljakul ja tegin pilte. Mõni tuli välja ka. Siis läksin jälle hutongidesse sööma, kere oli hele. Sõin tofu suppi kapsalehtede ja klaasnuudlitega 14 raha eest. Hutongides on kõige odavam süüa ja kuigi seal kitsastel tänavatel on pime, ei tunne end ohustatuna. Olen neist kõigist suurem ju!

Tahtsin proovida ühte teist söögikohta, ja seal tõi ettekandja mulle inglisekeelse menüü. Hinnad aga olid seal liiga kõrged. Küsisin siis, kas see on välismaalaste menüü ja kas hiinalsed maksavad sama raha söögi eest. Tüdruk väitis, et üks menüü on kõigile. Ma ütlesin, et sellise koha jaoks on need hinnad liiga kõrged ja osutasin räpasele ja auklikule vakstule, mis lauda kattis ja räpasele põrandale. Ta ütles, et teised kohad on veel kallimad. Küsisin siis, et kui palju neil näiteks pelmeenid maksavad, ta ütles, et 28 raha. Ma ütlesin, et ma sõin pelmeene 8 raha eest ja ei kavatse siia igatahes jääda.

Kõndisin edasi ja leidsin teise väikese koha, kus perenaine või kes iganes ta oli, oskas isegi natuge inglise keelt. Seal sõingi seda tofusuppi. Seda oli suur savipotitäis - 1 liiter kuskil, no ma ei jõudnud üle kolmandiku süüa.

Aga söögikohad on kõik räpased küll. Näiteks pole laudadel tuhatoose ja tuhk ja konid visatakse lihtsalt maha.