Osturalli

Ilm on siin vastikult sügisene ja rõske, mõne soojakraadi, 97% niiskuse ja pideva vihmaga püsinud juba nädal aega ja ilmaennustuse järgi püsib vihmane ilm veel ühe nädala. Vaesed tudengid, kes peavad kütmata kõledates ühikates toas jopedega kügelema. Nad ei saa ka elektrilist voodisoojendajat kasutada, sest ühikates keeratakse elekter kl 23 välja, et tudengid ikka magaksid ja mitte öö läbi arvutimänge ei mängiks või muude rumalustega ei tegeleks. Noh, mingis mõttes on see isegi arukas idee, sest äratus on tudengitel kell 6.00, järgnevad veeprotseduurid jääkülma veega – sooja vett loomulikult pole, hommikvõimlemine, hommikusöök ja kl 7.20 – 7.50 on esimene tund inglisekeelsete tekstide valjusti ette lugemine – kõigile kohustuslik üritus kohe pärast lipu heiskamist, Hiina hümni kuulamist ja rivistust. Mulle meenusid ka kohe minu Tartu ühikaelu aastad ilma sooja veeta ja kas mäletate veel 1990-te algusaastaid, kui Tartus polnud ka mingi aeg keskkütet... Hiinlased peavad sellise eluga toimetulekuks tõesti juba lapsest saati sellega harjunud olema. Klassiruumid on ka külmad, tudengid istuvad mul tunnis, joped seljas ja kindad käes, kuid 60 inimest ühes ruumis kütavad selle ikka kenasti soojaks.

Igatahes suundusin täna pärastlõunal välja, sest mu mobiilikaardil oli raha otsa lõppenud. Suundusin siis Kultuuri tänavas olevasse China Mobile müügiputkasse, kuid seal selgus, et nad ei saanud millegipärast minu kaardile raha juurde panna. Teenidajatüdruk ütles, et pean minema kesklinna Vabastamise tänava teeninduspunkti. Võtsin siis jalad selga ja suundusin sinna. Seal aga uuris teenindaja, kust ma kaardi ostsin ja millal, kuulnud, et Pekingist ja 2 kuud tagasi, ütles ta, et see kaart on aegunud ja ma ei saa sinna raha juurde lisada ja saatis mul kolmandasse kohta üle tänava, et äkki nemad saavad aidata. Selgus, et ka nemad ei saa ikkagi aidata ja ma pidin ostma uue kaardi ja nüüd on mul uus mobiilinumber. Imeline Hiina mobiilisüsteem!

Mõtlesin ka käia kesklinna kaubamajades, kuid seal selgus, et neilgi on mingid Hullud Päevad, mõlemas suures kaubamajas oli nii palju rahvast, et ei olnud vabu riiuleid kottide jaoks ja ilge trügimine käis igal pool. Siin on kaubamajades selline imepärane turvasüsteem, et ei selja- ega käekotiga sind riiulite vahele ei lasta, pead koti hoiule andma. Ja kui oma ostudega tahad kassade juurest lahkuda, tuleb läbida elektrooniliste turvaväravate juures seisvate turvameeste kadalipu, kes siis kassatšekki uurivad, mõnikord ka võrdlevad seda kilekoti sisuga ja lõpuks kassatšekile punase templi peale löövad. Alles siis võid minna oma seljakoti järele.

Selgus, et oligi kaubamajades mingi ale, suured värvilised hinnasildid olid kaubariiulitel ja –korvidel küljes ja põhiline kaup, mis oli müüki paisatud, oli naiste soe pikk aluspesu, paksud retuusid ja sviitrid ja erinevat masti joped. Talv on tõesti tulemas, igatahes sobrasid ostjad agressiivselt nendes kaubakorvides. Lasin sealt ruttu jalga ja läskin ühte suurde kaubamajja Kultuuri tänava otsas, kus teadsin olevat suure toiduainete osakonna. Sealgi käis karm trügimine, võib-olla lihtsalt oli laupäeva pärastlõuna selline magus aeg ostlemiseks? Igatahes pean edaspidi käima pigem nädala sees päeva ajal või siis argipäeva õhtuti poes. Ka selles kaubamajas polnud vaba kohta seljakoti jaoks, kuid kuna ma olen välismaalane, siis sain ikka laia naeratuse eest eelisjärjekorras koha ja numbri oma seljakoti jaoks. Ostsin siis endale üht-teist söögikraami ja rüselesin väljapääsu poole. Kogu selle mobiilijama ja kaubamajade peale oli kulunud kolm tundi, lisaks oli hakanud jälle vihma tibama, nii et otsustasin enne kojuminekut läbi astuda Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava nurgal asuvast läänelikust baarist nimega UBS Café ja lubada endale ühe iiri kohvi. See on vist ainus koht ZMD linnas, kus saab päris kohvi – värsketest tõelistest ubadest jahvatatut. See on läänelik koht, seal mängib mahe inglisekeelne muusika ja teenindus on seal üliviisakas. Tihtipeale on siin teenindusasutustes eraldi inimesed, kelle tööülesanne on ust külalistele avada, kummardada ja öelda „Tere tulemast” või „Külastage meid jälle!”, vastavalt sellele, kas külastaja siseneb või väljub nende asutusest. Ja loomulikult on siingi baaris nagu igal pool mujalgi liiga palju teenindajaid, ühekorraga oli baarileti taga seitse inimest. Igaühel on oma väike konkreetne töölõik ja väike palk. Nii et tööviljakuse tõstmiseks saaks Hiinas palju ära teha, küll aga massilise töötuse hinnaga. Lösutasin pehmel diivanil ja nautisin oma iiri kohvi. Loomulikult otsustasid mõned teenindajad mind salaja oma mobiiliga pildistada, aga ma ei hoolinud sellest. Õues oli tõeline koerailm, külm, tuuline ja vihmane, sees aga soe ja mõnus ja iiri kohv tegi oma töö, nii nagu eeldasingi. Muideks, seda valmistati tõeliselt peenelt – minu silme all valati pokaali törts viskit, lisati pruuni suhkrut ja keerutati pokaali leegi kohal, kuni suhkur sulas. Siis süüdati viski põlema ja valati see minu kohvi ja vahukoore sisse, nii et sinised leegid veel klaasi põhjaski näha olid. Väga edev igatahes. Otsustasin, et peaksin seal baaris sagedamini käima, kuigi kohvi on seal Hiinale omaselt kallis. Peamine publik koosnes seal rahakatest meestest, kes oma mustad Volkswagen Passatid otse akna alla parkisid. Vahebeal lõbustati külastajaid veel sellega, et tehti teenindajatele ja kokkadele rividrilli. Nimelt marssisid alguses punaste põllede ja mütsidega kokad õue, võtsid ühte viirgu, tegid paremale vaat, harjutasid kummardusi ja skandeerisid midagi ühel häälel. Nii vist tõstetakse töötajate töömoraali ja harjutatakse head teenindust. Kokkade järel oli valgete pluuside ja mustade vestidega baarmenide kord õues külma käes rivistuda.

Iiri kohv tegi olemise soojaks ja pärast seda polnud enam nii kõle õue vihma ja tuule kätte minna.

Pidime täna minema koos teiste välisõpetajate ja mõnede tudengitega ühe suure järve peale paadiga sõitma ja värsket kala sööma, kuid lükkasime ürituse edasi, sest pea kõik on külmetunud ja ilm on ka vihmane. Mul oli reedel hääl täitsa ära, kuidagi kähistasin oma neli tundi loengut ära.

Õhtusöök Judy juures

Neljapäeval kutsus Judy mind külla, et saaksin mekkida hiina retsepti järgi tehtud kala. Ostisn kaasa kaks hiina veini – ühe valge ja ühe punase – mis osutusid täitsa heaks. Karpkala oli siis keedetud ingveri, küüslaugu ja rohelise sibulaga, kastmes veel sojakaste ja seened. Kokkuvõttes väga maitsev, aga seda oli tülikas süüa, sest liha sees oli palju peenikesi luid.

Ülikooli Business Schoolis käib õpetamas ka üks kanadalane Frank. Ta elab Judy’ga samas majas. Õhtul astus ta ka läbi ja tõi kaasa veel ühe veini. Frank elab Hiinas juba viiendat aastat ja käib külalisõppejõuna mitmetes ülikoolides õpetamas. Siin õpetab ta majandusstatistikat ja veel midagi majandusega seonduvat. Ta on hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates, iga hiina naise unistus – pikk, suure ninaga, hallide silmadga, viisakas ja puhas, kuigi veidi üleolev. Ülikooli juurde on tekkinud ka veel üks hindu noormees, kes õpetab arvutiasjandust ja elab ka Judy’ga samas majas. Judy elab Keskkampuses (Middle Campus), üsna kaugel äärelinnas keset põlde ja võsa. Mõnesaja meetri kaugusel asuvad Keskkampuse õppehooned ja veel kaugemal Põhjakampus. Korterid on seal väiksemad, st kergem kütta, ainsa eelisena on neil ka Digi-TV, mis tähendab, et nad näevad lisaks hiina telekanalitele ka National Geographicut ja HBO’d, ma küll ei tea, kas see on see päris või siis piratud USA kaabel-TV kanal, igatahes näidatakse seal inglisekeelseid filme. Aga sellega ka nende elupaiga eelised lõppevad. Linna tuleb minna bussi või taksoga, läheduses mingeid kauplusi pole. Talupojad küll müüvad kärudelt juur- ja puuvilja, kuid muud poed ja söögikohad on kaugel. Neil on seal küll ka suhteliselt puhtam õhk ja veidi vaiksem, eriti öösiti, kuid päeva ajal on väga mürarohke ja tolmune, sest otse nende maja vastu ehitatakse uusi maju. Kokkuvõttes olen rahul, et ei sattunud sinna elama. Oma suurt 103m2-st koplit on küll raske ühe radikaga kütta, kuid see-eest olen nö linnamelu keskel.

Sõime siis Judy tehtud kala ja lasime auru välja, st kirusime tudengeid, hiinlasi ja hiina elu üldse. Küllap on see tavaline, kui punt Hiinas elavaid välismaalasi kokku satub. Üks teema oli näiteks hiinlaste ehitamistavad. Väidetavalt pole Kollasest jõest lõuna pool majadel keskkütet ja talvel on need külmad kui hundilaudad. Frank rääkis, et kui ta oma firmale Shanghaisse kontorit ehitas, oli tal väga raske hiinlastest ehitusmeestele selgeks teha, et seinad tuleb soojustada ja panna ette kahekordsed aknad. Ja mitte õhukeste alumiiniumraamidega, vaid toekate puidust raamidega. Kirusime hiina „ehituskunsti”, sest siinsed majad on lihtsalt laotud tellistest ja mõlemalt poolt üle krohvitud, loomulikult pole seinad millegagi soojustatud. Ilmselt on hiinlased harjunud sellega, et mõned kuud aastas tuleb toas jopega käia. Elektriradikaga kütmine pole ka sugugi energiasäästlik, aga siin tuleb jälle pikaajalisi traditsioone ja tavasid murda, et midagi muutuks. Muideks, need ehitajad, kes Judy maja vastas uut maja ehitavad, elavad otse ehitusplatsil kiletelkides.

Suhtlen netis ühe Uus-Meremaalt pärit kuid etnilisest hiinlasest välismaa õpetajaga, kes elab Shandongi provintsis ühes „õlilinnas”. Shandong on Henanist põhja pool. Kuna see linn on suur nafta transiidikeskus, on seal tasuta keskküte ja korterid on soojad! Muidugi on see linn ka üsna saastunud.

Judy rääkis, et kui nad olid eelmisel aastal õpetanud Ürümqi linnas Xinjiangi provintsis (peamiselt moslemitest vähemusrahvustega asustatud provints), siis oli see merest kõige kaugemal asuv linn maailmas – Ürümqi – nii saastunud ja tolmune, et kui nad suvel akna lahti tegid, oli mõne tunni pärast kogu põrand ja mööbel kaetud tahmakihiga. Aga sealgi oli keskküte ja kahekordsed aknad, sest Ürümqis on kuiv kontinentaalne kõrbekliima – talvel -25C ja suvel +30C.

Ka Zhumadian võiks olla vaiksem ja puhtama õhuga, kui siin sarnaselt tsiviliseeritud riikide linnadele ei lubataks traktoritel kesklinnas sõita. Kuid põllumajanduslikus Henanis näib paksu diislitossu välja ajav traktor olevat üks peamisi liiklusvahendeid. Lisaks on siin lähedal ka ristmik, kuhu suubub ZMD linna läbiv national highway, mis tähendab, et lõputul hulgal ülekoormatud rekkasid pidurdab ja kiirendab fooride taga. Ja rekkad sõidavad ju ka peamiselt diisliga.

Frank jutustas veel, kuidas ta näo kaotas ja oma tunnis endast välja läks, nii et ta unustas täitsa ära, millest ta parajasti rääkis. Nimelt rögistas ja sülitas üks poiss otse klassiruumi põrandale. Mina olen näinud oma tüdrukuid taskurätti rögistamas, ja igal juhul katsun ma seda mitte märgata. Frank oli siis poisi püsti kamandanud ja käskinud tal vabandada või siis klassist lakuda. Kusjuures ei see poiss ega tudengid polnud aru saanud, mis värk on, millest selline probleem. Vikerkaar oli ka juhtumisi Franki tunnis ja oli hiljem Franki manitsenud, et miks ta sellest nii suure numbri tegi ja sundis poissi oma nägu kaotama. Nimelt ei tohi tudengeid teiste nähes naeruvääristada, see paneb neid oma nägu kaotama. Arutasime siis hiinlaste sülitamis- ja muid kombeid. Järeldasime lõpuks, et when in Rome, do as Romans do.

Frank töötab põhikohaga Shanghais ja pidi järgmisel hommikul sinna tagasi minema. Ta tõi Judy’le ka päris juustu, nimelt võib seda Shanghaist osta. Tellisin siis temalt ka juustu, kui ta järgmine kord siia tuleb.

Jingiga šoppamas

Vahepeal on ilmad jahedamaks läinud ja kaks päeva järjest sadas ladinal. Korter on jahe ja voodi läheb niiskeks. Sain ka veidi külma, nii et eile jõin liitrite viisi kuuma teed ja lasin kurku seda taruvaigu-vurtsu. Õnneks palavikku ei olnud ja täna tundsin end juba hästi ja ka vihm oli üle jäänud. SMSisin Jingile, et nüüd peame küll minema kaubamajja mulle elektrilist voodisoojendajat ostma, kaua ma fööniga oma tekialust soojendan. Föön teki all on muideks üsna efektiivne. Noh, ja mul on ka õliradikas, aga see teeb õhu liiga palavaks ja kuivaks.

Läksimegi siis täna kaubamajja ja õnneks olid voodisoojendajad juba müügil. Ostsin suure – laia voodi jaoks, see on selline tekk, mille sees on peenikesed traadid, mis siis kuumaks lähevad. See tuleb panna lina alla ja pool tundi enne magama minemist sisse lülitada. Soojust saab ka reguleerida, nii et väga praktiline asi. Aastane garantii ja puha.

Kaubamajas ostsin veel L’Oréali niisutavat näokreemi, otsisin ka sama firma juuksevärvi, muideks paljud hiinlased (mh ka Jing) arvavad, et see punane on mul naturaalne juuksevärv! :D Ja nagu kiuste just minu punast tooni neil polnud, aga nad lubasid tellida ja Jingile helistada, kui see värv kohale jõuab.

Leidsin ka päris piima, paki peal oli lehma pilt ja puha, kuid maitse oli ikka imelik, õnneks mitte keemiliselt magus, kuid ikka võõras. Ja kohvi peal maitses ka teistmoodi. No ei saa nüüd hiinlased normaalset piima teha siis või? Või on asi nende lehmades? Muide, olen siinsamas Kultuuri tänavas näinud ka talupoegi oma koorekohvi värvi lehmi karjatamas, neid on terve perekond koos, 4-5 erinevas suuruses lehma.

Ostsin ka Hiinas valmistatud 100% apelsinimahla ja see maitseb tõeline.

Jing tahtis mulle näidata Liikluse tänavas asuvat välismaa toiduainete poodi. Mul juba tärkas lootus, et ehk on seal ka juustu. Jing imestas, et mida need välismaalased selle juustu järele nii hullud on, kõik nad räägivad sellest. Ma siis lubasin talle, et kui mu sõbrad külla tulevad, saab ka tema maitsta päris juustu. Ta on väga elevil, et tal on isiklik kodustatud välismaalane, kellega saab arutada välismaa elu-olu ja muidu maailma asju. Näiteks rääkis ta mulle, et luges internetist gay-teema kohta. Üldiselt on see teema hiina ühiskonnas täiesti käsitlemata ja sellest ei räägita. Ta oli kuulnud ka filmist Brokeback mountain, mille režissöör oli hiinlane, kuid seda filmi Hiinas muidugi ei linastata. Jingil olid üllatavalt arukad seisukohad gay teemade suhtes, ta oli internetis jututoas suhelnud ühe noormehega, kes oli talle öelnud, et ta on gei ja Jing siis oli talle vastanud, et see on ok. Poiss oli siis üllatunud, et Jing nii tolerantne on ja ei peagi teda väärakaks. Rääkisin siis talle, et paljudes lääne riikides suhtutakse sellesse teemasse tolerantselt ja et Hiina geid vajaksid ka aktsepteerimist ühiskonna poolt. Jingi jaoks oli ka suur avastus, et mõned inimesed on hermafrodiidid, ta oli nii elevil ideest, et üks inimene saab korraga olla nii mees kui naine. Rääkisime siis transseksuaalsuse jms teemadel, ilmselt olen ainus, kellega ta saab neist asjust rääkida, üldiselt on hiinlaste maailmapilt ja informeeritus ses vallas vägagi piiratud. Seksuaalkasvatus kui selline Hiinas ju puudub. Mul on Põhjakampuse rebaste gruppides ka mõned nunnud poisid, kelle kohta võin 95% tõenäosusega väita, et nad on geid. Võib-olla nad ise ei anna veel sellest endale aru. Aga igatahes ühes harjutuses, kus nad pidid oma klassikaaslaste kohta midagi head ütlema, ütles nii mõnigi nendest „nunnudest” hoolitsetud välimusega moekatest poistest mul, et „mõned minu klassikaaslastest poisid on väga nägusad” või et „minu lemmiksportlane on David Beckham, sest ta on nii ilus”. Ootasin huvi ja mõningase murega, milline on teiste tudengite reaktsioon sellele, kuid mingit itsitamist või kahinat klassis ei tekkinud selle peale. Teised tudengid ei oska vist seda kommentaari kahtlaseks pidada. Siin toimib kindlasti ka hiina kultuuri mõju, teistele öeldakse nende ilusa välimuse kohta komplimente ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta. Üks poiss ütles ka, et tema lemmiklaulja on Michael Jackson, sest ta on nii ilus. Ma ei suutnud mitte vaiki olla ja ütlesin talle, et tegelikult on ta sada korda oma nägu opereerinud ja see on tal selle tulemusena täiesti ära rikutud ja praktiliselt lagunemas, aga kardan, et iluoperatsiooni idee kui selline ei jõudnud neile jällegi kohale.

Välismaa toiduainete poes müüdi kahjuks peamiselt maiustusi, ülikalleid küpsiseid ja komme, muuhulgas ka välismaa veine ja Red Labeli ja Black Labeli viskit, Stolichnaya vodkat ja isegi Eviani vett. Jing oli üllatunud, et vett tuuakse Hiinasse Prantsusmaalt. Muuhulgas oli seal ka neid Soomes tehtud õhukesi leivakuivikuid – Finncrisp või mis nad olidki, kaks korda kallimad kui Eestis. Müüdi ja Jaapanis toodetud maiustusi ja jooke, kuid juustu muidugi polnud. Ei jää siis mul midagi muud üle kui oodata jaanuari...

Judy kimbatus

Ühel õhtul, juba suht hilisel ajal, helistas mulle Judy. Tema juures oli üks vana hiina naine, kes elab temaga samas trepikojas, kaasas suur korv köögiviljadega ja inglisekeelne kiri, milles küsiti, kas Judy ei võtaks selle naise lapselast endale eraõpilaseks. Naine ei osanud ise muidugi inglise keelt, hiljem selgus, et ta oli ka kirjaoskamatu, sest kui Judy üritas temaga vestmiku abil suhelda, ei osanud see vana naine midagi sellest kribukrabust (ei hiina kirjamärkidest ega pinyinist) arvata. Siis helistas Judy mulle, ilmselgelt ülehinnates minu hiina keele oskust, et äkki ma saan temale selgeks teha, et Judy ei saa ega taha tema lapselapsele inglise keelt õpetada. Tegelikult seisab see keeld meil ka töölepingus kirjas. Kahjuks ei rääkinud see vana naine aga selget putonghuad, vaid ikka kohaliku henani murrakut, ja ma ei saanud tema jutust suurt midagi aru. Ütlesin Judyle, et helistagu mõnele oma tudengile, et see siis vana naisega räägiks. Lõpuks ta nii tegigi ja vana hiina naine pidi kurvalt lahkuma. Ta näis ka üsna vaene olevat, küllap plaanisid nad Judyle toiduga maksta.

Tofu con chili

Pärast pinksimängu läksime Ingliga lõunatama ühte väiksesse kohta Kultuuri tänavas. See oli üsna räpane betoonpõrandaga söögikoht, kus klientideks olid peamiselt ehitustöölised. Ingel teadis rääkida, et seal on väga head nuudlid. Seekord me nuudleid ei söönud, vaid võtsime tofut tšillipipraga, mis osutus imeliselt heaks. Hiinas on tihtipeale nii, et tofu ja mud söögid on väikestes räpastes söögkohtades palju maitsvamad kui suurtes valgete linade ja hea teeninindusega restoranides. Peab sinna tagasi minema nuudleid proovima, töömeestel olid ees ülisuured kausid nuudlitega ja need nuudlid nägid isuäratavad välja. Lisaks tofule sõime veel paneeritud kabatšokki, mis oli hea, kuid liiga magus, ja sportlikust huvist tellisime ka minu lemmikrooga seente ja roheliste lehtedega, mis oli samuti liiga magus ja mitte nii hea kui mu lemmikkohas. Aga tofu oli siin ülihea, võib-olla homme pärast hiina keele tundi viin Judy ja Wesley sinna nuudleid ja tofut sööma. Kuna Ingel oli saanud hea õppeedukuse eest ülikoolilt ühekordse stipendiumi 1200 jüääni, siis tahtis ta mulle välja teha. See on talle väga suur raha, ta oligi õnnelik, et vanemad ei pea siis mõnda aega teda rahaliselt toetama. Siin linnas on võimalik ka söönuks saada näiteks 10 jüääni eest päevas (3 söögikorda), nii et vaesematel tudengitel on siin ülikoolis hea õppida. Näiteks ühikakoha eest (6-kesi toas) maksavad tudengid 400 jüääni aastas.

Chaya mägedes

Laupäeva hommikul suundusime siis Wesley ja Jingiga Chaya mägedesse, mis asuvad ZMD linnast ligi 60 km kaugusel loodes. Kohtusime Kultuuri ja Tsivilisatsiooni tänava nurgal, ja sundusime edasi bussijaama. Kõigepealt sõitsime Suipingi linnakesse, mis asub ZMD’st ca 30 km kaugusel. Sinnakanti satub välismaalasi vist veelgi harvem, kui ZMDi, igatahes ümbitsesid meid bussist väljudes kohe talupoegade hordid. Nii nagu ZMD’iski, kogunevad ka seal talupojad (mehed) hommikuti linnadesse, lootuses leida tööd. Maal pole neil midagi teha, sest viljasaak on praeguseks juba koristatud. Nad on kõik kõhnad, räpaselt riides ja päikesest pruuniks põlenud nägude ning katkiste hammastega. Mõni neist oskas isegi „hello” öelda. Jing oli sellest nii häiritud, ta läks täitsa närvi. Meie Wesley’ga olime sellise asjaga juba harjunud ja püsisime coolid ning lasime neil end uudistada. Jing aga hädaldas, et nüüd ta saab aru, mis tunne on välismaalastel Hiinas olla, kui niimoodi vahitakse. Loomulikult küsisid ka need talupojad ikka neid samu küsimusi, kust maalt me pärit oleme, mida me siin teeme ja kas meile hiina toit maitseb. Loomulikult olid nad eriti võlutud Wesley hallist habemest. Lõpuks tuligi buss, mis viis meid Chaya mägedesse, aga bussiski ei lõppenud Jingi piinad. Nimelt ka inimesed bussis olid elevil meid nähes, tahtsid neid samu küsimusi esitada ja palusid Jingil meile öelda, et nad on väga uhked, et välismaalased just nende bussis sõidavad. Bussiga sõitsime edasi veel 30 km ja siis jõudsimegi mägedesse. Ilmselt jäävad need mäed tavapärastest turismitrajektooridest kõrvale, sest kohalik rahvas vaatas meid jälle kui ilmutust ja hüüdis „laowai”. Mägedesse pääsemiseks tuli osta 45-jüäänine pilet, 63-aastane Wesley sai oma vanuse tõttu pileti poole odavamalt. Mäed olid tõesti väga ilusad, beežist graniidist püstloodis ümarad kaljud, millesse olid raiutud trepiastmed ja mitmed erinevad rajad. See koht oli mingi kohalik budismikeskus, sest seal oli mitmeid budistlikke templeid ja pea iga kaljunuki peal altar suitsuküünalde põletamiseks. Jing seletas meile, et legendi järgi läks kunagi üks kohaliku tähtsusega kuningas koos ahvi ja seaga Indiasse mingit budistlikku pühakirja ära tooma. Meie seletasime, et budism ongi Indiast pärit. Jing vaidles vastu, et neile koolis õpetati, et ikka hiinlased leiutasid budismi. Tüüpiline jällegi – nii nagu nõukogude koolis seletati, et kõik moodsad tehnikaimed, nagu näiteks raadio ja hõõglamp on venelaste leiutatud, nii õpetatakse ka hiina koolides, et hiinlased on kõik asjad maailmas leiutanud ja teistesse riikidesse kultuuri viinud. Osalt on see ka õige, hiina kultuuri mõju Aasias on väga suur, kuid budismi ja mõnede muude asjade kohta see ometi ei kehti. Ma ei tea, kas Jing jäi mind ja Wesley’t selle budismi koha pealt uskuma või mitte.

Muidugi pakkus seal mitmeid hiinlasi end meile (loomulikult raha eest) giidiks ja teejuhiks, pakuti ka hobuse seljas ratsutamist, kuid me keeldusime nende teenetest, ütlesime, et Jing on meie teejuht, sest tema oli ka seal mägedes varem käinud.
Mägede territoorium on väga suur, seal on palju erineva pikkusega radu, ostsime ka kaardi nende radade ja vaatamisväärsustega. Seal mägedes oli kunagi olnud ka ainult naistest elanikega küla. Naised mehi sinna ei lasknud, kuid neil tekkis probleeme laste saamisega. Nad arvasid, et kui juua mägijärve vett, siis võib sellest rasedaks jääda. Ühes kohas oligi üles löödud paar puuhütti, kus mõned rahvariietes naised siis meesturiste enda juurde meelitasid ja neile vägisi pulmad tegid. Loomulikult tahtsid nad kogu lõbu eest ka raha saada. Kui nad aga nägid sealkandis harvaesinevat valget meesturisti, st Wesley’t, krabasid kolm naist kohe ta raudsesse haardesse ja lohistasid ta hütti. Seal pandi ta laua taha istuma, pakuti viina, pandi pärg pähe ja öeldi, et nüüd oled sa abielus. Meie Jingiga naerime ja norisime Wesley kallal, et räägime kõik Judy’le ära. Hütis oli ka abieluvoodiga tagatuba ja nii mõnigi hiina naine, kelle mees oli sinna lohistatud, kloppis närviliselt ukse taga, ilmselt kartes oma meest kaotada :D

Trepid mägedes olid väga järsud ja ohutus seal (roostes turvapiirded, poollagunenud puidust pratvormid) ei vastanud sugugi „euronõuetele”. Mulle meeldivad mäed väga, need on minu meelest ilusad ja põnevad, kuid tuleb tunnistada, et ma kardan natuke kõrgust, ja nagu selgus, ka pimedaid kitsaid kohti. Ma ronin mäest ja treppidest üles hea meelega, allatulek on aga veidi hirmutav. Nii mõnigi trepp oli seal praktiliselt püstloodis ja ülikitsaste astmetega, nii et sealt tuli praktiliselt neljakäpukil üles ronida. Raskustele vaatamata oli mägedes palju hiina turiste, kes kõik tahtsid meiega pilte teha, küll meie mõlema - minu ja Wesley’ga, küll kummagagi eraldi. Nad üritasid oma vähest inglise keelt meenutada, kuid maksimum, mis nad suutsid öelda, oli „hello”, „where are you from” ja „beautiful”. Jing oli jälle närvis. Naersime Wesley’ga, et hakaku ta meie mänedžeriks ja kasseerigu iga foto pealt hiinlastelt näiteks 5 jüääni. Selle päevaga oleks me kena papi kokku ajanud küll... :D

Iga mäenuki pealt avanesid imelised vaated. Hommik oli jahe ja udune, kuid keskpäevaks udu hajus ja ülevalt oli üsna kaugele näha. Enamik turiste valis lühema raja, nii oli ka meie plaan, kuid pärast pikka ja kõikuvat rippsilda keerasime valele rajale ja leidsime end kõige pikemalt matkarajalt. Seal polnud peale meie praktiliselt kedagi. Kuid selleks, et alla suure järve juurde jõuda, tuli eelnevalt vallutada kolm mäetippu. Jing oli väsinud ja ohkis ja hädaldas. Ta pole eriti sportlik, pärast loengutes istumist istub ta kodus arvuti taga ja praktiliselt ei liiguta. Kokku ronisime seal mägedes kuus tundi, nii et olin samuti pärastlõunal väsinud. Eriti allatulek väsitas jalgu, paratamatult hoiab ka väike hirm lihaseid rohkem pinges. Kui ühes kohas puhkepausi tegime, siis tundus, nagu uleks mul kummaski põlves väike mootor sees, pidev ühtlane surin ja värin oli neid haaranud. Saime ka aru, miks sellel pikal rajal vähe turiste oli, nimelt oli see ikka ka üsna ekstreemne, tihtipeale tuli end kitsast pilust kahe kaljurünga vahel külg ees läbi suruda, siis laskusid astmed pimedasse kitsasse koopasse, kus hiinlane läheb kummargil läbi, meie Weslay’ga aga kükakil. Oli ka selliseid kohti, kus tuli tagumiku peal end ühelt astmelt teisele hiivata või siis praktilliselt roomates rippuva kaljutüki alt läbi minna. Need pimedad ja kitsad kohad ei meeldinud mulle sugugi, väike paanika oli ikka sees. Ühes kohas lõppesid astmed äkki ära ja jätkusid 1,5 m allpool. See tähendas seda, et tuli sisuliselt ühe kalju külge naaldudes ja jalaga teisele kaljuseinale toetudes end rippu lasta ja siis kuidagi alla saada. Hüpamiseks oli see trep liiga kivine, järsk ja kitsas. Seal koobastes roomates siunasin end ja mõtlesin, et ma ei tule siia mingi hinna eest tagasi, kuid kui me jõudsime kolmanda mäe tipus asuva vaateplatvormini, mõtlesin siiski ümber. Sealt avanev vaade, ja mis põhiline, värske õhk ja Hiinas harjumatu TÄIELIK vaikus lummasid ikka täiega. Imeline elamus, ma pole nii 100% vaikust veel oma elus kogenud. Tuult ei olnud, turistide hõiked siia ei kostnud ja linde seal ka polnud. Taevas oli selge ja näha võis teisi mägesid vähemalt 10 km kaugusel. Sellises kohas on munkadel küll hea häirimatult mediteerida, ja mõni ime, et nad nirvaanasse ei jõua, aju võib täielikus vaikuses ikka imelikke assotsiatsioone tekitada.

Paljudes kohtades müüdi ka nuudleid, snäkke ja vett, mul kulus selle ronimise peale 3 pooleliitrist pudelit vett, aga süüa ma ei tahtnudki, emotsioonid olid ikka füüsisest tugevamad, pealegi kasutasin ilmselt oma sisemisi energiareserve, mis mul iga päev tagumikul kaasas on ;)) Wesley, kelle kondises kehas pole vist grammigi rasva, pidi küll mitmel korral küpsiseid ja šokolaadi sööma.

Lõpuks jõudsime alla suure selge veega järve äärde. Kuna oli laupäev, siis võis seal näha mitmeid pulmaseltskondi pilte tegemas ilusate mägede taustal. Ühe paari käest palusin luba neid pildistada ja nad lubasid ka.

Hiljem kõmpisime veel ca 1,5 km bussipeatusesse, nii et olime ikka väga väsinud. Nägime ka kahte kotkast, üks neist tõusis üsna meie lähedalt lendu, suur ja pruun, planeeris oma laiu tiibu praktiliselt liigutamata alla põldude kohale hiiri püüdma. Võimas värk!

Samal õhtul oli Põhjakampuses rebaste pidu, laulude, tantsu ja etteastetega, Jing pidi sinna minema ja ka kõik välisõpetajad olid sinna kutsutud. Kuid kui me lõpuks kella viie paiku ZMD tagasi jõudsime, ei mõelnud ma muust kui kuumast dušist ja külmas õllest ja ütlesin Jingile, et ma ikka ei viitsi sinna tudengite peole minna.

Peopesad olid valusad krobelisest kivist ja parema põlve olin ma ka suutnud marraskile tõmmata, imelikul kombel olid püksid põlve kohalt terved. Täna oli meil plaanis Ingliga pinksi mängida, mängisimegi ennelõunal ligi kaks tundi ja loomulikult olid mul jalad kanged nagu puuhobusel. Reie- ja sääreihased pole harjunud kuus tundi mägedes ronima. Olin hommikul, nagu onu Juulius voodist tõustes kerest kange, kuid äraütlemata rahuolev ja nüüd ootan vaid, millal saaks sinna mägedesse tagasi minna. Paljud rajad ja vaatamsiväärsused jäid ju läbi uurimata. Eks siis jaanuaris teeme seda. Tegin ka 150 fotot ja panin osa neist Flickri saidile üles, nii et tšekake sealt.

Hiina uus perepoliitika

Hiina on lõpuks aru saanud, et pikaajaline ühelapsepoliitika lõpeb mõnekümne aasta pärast demograafilise kriisiga. Nüüd võttis valitsus vastu otsuse, et juhul, kui mees ja naine on mõlemad ühelapselisest perest pärit, võivad nad saada kaks last ja seda täiesti tasuta!

Inglise nurgas

Eelmisel teisipäeval oli Põhjakampuse Inglise Nurga sünnipäev, vist suisa üheksa aastat oli seda üritust siis tehtud seal. Sel puhul laulsid tudengid meile laule inglise ja hiina keeles ja välismaa õpetajad pidid koos laulma „Happy birthday” laulu. Mõtlesin, et hea, et me ei pea laulma seda Celin Dioni Titanicu laulu, millegipärast lastakse seda iga päev mõlemas kampuses. Samal ajal käis Põhjakampuses tudengite laulukooride võistlus. Kogu kampus oli ehitud punalippudega ja ka laulukoorid lehvitasid punalippe, mõni neist oli isgi N-Liidu lipp. Hiljem sain teada, et see lauluvõistlus on pühendatud Pika Marsi aastapäevale (sellest siis need punalipud). Nimelt võttis Mao 1935. aastal ette pika rännaku läbi pea kogu Hiina, et koguda kokku talupoegadest Rahvavabastusarmee ja minna lõunasse Hiina vabariiklastega võitlema. Selle pika rännaku jooksul suri kümneid tuhandeid kurnatusse ja nälga, aga lõpuks jõudsid nad sihile. Muideks, Hiinas blokitakse Wikipedia inglisekeelset Hiina teemalist lehte, Google lubab küll sisestada otsisõnad „long march”, kuid vastuseid avab vaid valikuliselt.

Neljapäeval toimus Lõunakampuses järjekordse Inglise Nurga hooaja avamine, kohal olid inglise keele osakonna suured ninad, kes pidasid punase linaga kaetud laua taga kõnesid (küll hiina keeles). Välismaa õpetajad rivistati selle laua taha seisma ja tudengid siis plaksutasid meile. Järgnes tavapärane küsimuste-vastuste voor, tudengid jagati gruppidesse ja õpetajaid lohistati iga viie minuti tagant järgmise grupi juude, kus kordusid jälle ikka need samad küsimused. Igas grupis küsiti, kas ma ei võiks neile laulda midagi inglise keeles. Vastasin, et ei oska laulda, selle peale järgnes kohe loogiline küsimus, et äkki ma laulan neile siis midagi hiina keeles. No pangu põlema end selle laulmisega! Neljapäeval olin ma omadega täitsa läbi pärast Inglise Nurka, olin sel päeval õpetanud püstijalu ja kõva häälega rääkides 6 tundi ja siis veel see inglise nurk takkapihta. Mul hakkas juba õhtuks hääl ära minema. Edaspidi on need nurgad esmaspäeviti ja teisipäeviti, kummalgi päeval üks tund, ja nendel päevadel ma väga väsinud ei ole, nii et pole hullu, elame üle.

Inglise keele tundi külastamas

Selle jutu peale tekkis mul idee minna mõne hiinlasest õpetaja inglise keele tundi vaatama. Connie haaras kohe sellest mõtest kinni ja nii me eelmisel kolmapäeval tegimegi. Leidsime klassi, kus oli parajasti alanud inglise keele tund, kutsusime õpetaja välja, ja ütlesime, et tahame tulla tema tundi kuulama. Et ta väga ei pabistaks, tõime ettekäändeks, et tahame näha, kuidas tudengid käituvad, et kas nad töötavad kaasa või magavad, nagu meilgi seda Põhjakampuses tihti ette tuleb. Õpetaja ei saanud meile muidugi ära öelda ja nii me siis seadsime end tagumises reas sisse. See rebaste grupp koosnes peamiselt poistest, ainult paar-kolm tüdrukut oli hulgas. Tund oli igav, nii meile kui tudengitele. Õpetaja luges ise teksti ette, seletas grammatikat, tegi ise harjutusi, st ise küsis ja ise vastas, enamik tudengeid olid passiivsed, tagumistes ridades käis pidev mobiiliga mängimine ja ajalehe lugemine. Õpetaja meie kohalolekust väga närvi ei kaotanud, hea seegi. Kui helises vahetunni kell, tuli ta kohe meie juurde küsima, et mis me siis arvame ja mis nõu talle anda saame. Ütlesime, et tudengid on passiivsed ja peaksid ise äkki teksti lugema ja harjutusi tegema. Samuti võiks ta proovida nendega ikka inglise keeles rääkida, siiani võis kuulda ainult mõnda inglise keelset sõna, kogu seletamine käis hiina keeles. Selle peale kurtis ta, et tudengid ei saa inglise keelest piisavalt aru, nende tase on nõrk ja neil pole ka huvi õppida. Noh, eks see nii ongi, aga ega nad niimoodi ka suurt midagi juurde ei õpi. Õpetaja teeb küll oma töö ära, aga kui tudengid tunnis praktiliselt midagi ei tee ega ühtegi lauset inglise keeles ei räägi, siis pole kogu tehtud tööst miskit kasu. Üritasime teda ikka julgustada ja kinnitasime talle, et ta on töökas ja tubli.
Sellised lood siis. Sellise õpetamise peale ei oska hiinlased loomulikult inglise keelt, ükskõik kui mitmeid aastaid nad seda ka ei õpiks.

Missis Sharma probleemid

Mainisin juba varem, et see hindu naine on suht pidur ja ebaadekvaatne. Ja juba ongi nii, et Põhjakampuse tudengid kaebasid ta peale, et ta ei meeldi neile. Muidugi meeldivad tudengitele noored ja lõbusad õpetajad, Missis Sharma on aga vana ja aeglane ja mitte kõige braidim. Tudengid ütlesid, et nad ei saa tema aktsendist aru. Noh, see pole sugugi nii hull, arvan, et see aktsendi asi on lihtsalt ettekääne, tegelikult ei meeldi ta neile inimese ja õpetajana. Kui meil oli järjekordne välisõpetajate koosolek, kus me rääkisime oma pbleemidest Mr Wangile, siis pidas professor Sharma äkitselt tulise kõne teemal, kuidas ikka tudengid ei tohiks õpetajaid kritiseerida. Meie oleme siin selleks, et ülikooli ja kogu Hiina haridussüsteemi aidata, mitte aga selleks, et meid kritiseeritaks. Ma ei saanud alguses pihta, mis värk on, millest selline teema, aga kuna ta näis olevat isiklikult puudutatud, siis arvasin, et see võib olla tema naine, kes tudengite kriitika ohvriks langes. Ja nii oligi. Loomulikult ei tea tudengid õpetamisest nagu ka inglise keelest midagi, ometi võtab ülikooli juhtkond eriti suure raha eest õppijate arvamust kuulda. Kuuldavasti vahetasidki Sharmad omavahel Oral Englishi grupid ära.

Roosa mõmmik

Jalutasime Jingiga kaubamajas ja sattusime naiste kottide jm nahakaupade osakonda. Muude käekottide ja portfellide hulgas oli ka roosa mõmmikuga ruuduline õlakott. Jing jäi seda uurima. Ütlesin talle, et ükski täiskasvanud lääne naine ei ostaks ega kannaks seda kotti. Jing oli imestunud ja päris, et miks, see ju ometi nii ilus. Ütlesin, et see on lapsik. Jing kostis selle peale, et hiina naistele see meeldiks, sest see on nooruslik ja siis näib ka selle koti kandja noorem välja. Üsna tüüpiline, kotid, mida hiina naised oma rangete lääne business kostüümide ja mustade kõpskingade juurde kannavad, ei kannata mingit kriitikat. Roosad ja muidu värvilised, plastist või vakstust ja odavad.

Saving face

Saving face on selline aasia komme, mis ei luba avalikult oma emotsioone välja näidata, eriti negatiivseid emotsioone, nagu nt viha ja pettumust. Jingiga jalutades sattusime ühe liiklusavarii pealtnägijaks. Nimelt sõitis üks rollerimees foori taga jalgratturile tagant sisse. Rollerimees kukkus üsna rängalt, ilmselt sai ta põrutada ja võis ka õlga vigastada. (Kiivrit ta loomulikult ei kandnud). Vähemalt ei olnud ta koledasti katki, sest verd ei tulnud. Ratturmehel oli muidugi tagumine ratas täiesti lopergune ja meenutas lõpmatuse märki. Saving face väljendus selles, et kumbki neist ei öelnud sõnagi. Rollerimees istus vaikides maas ja hoidis oma kätt kinni, ratturmees kohmitses oma ratta kallal. Inimesed vaatasid neid ja üks noormees astus lõpuks ligi, et oma abi pakkuda. Aga ei mingit sõimlemist, üksteise süüdistamist või valu väjanäitamist. Võib-olla olid nad šokis või põrutada saanud ja sellepärast vaiksed, kuid mulle tundus, et nad hoolitsesid selle eest, et mitte oma „nägu kaotada”.

Juuksekarvasupp

Nanhai tempel

Täna hommikul kohtusime kell 9 Ingliga Lõunakampuses ja sõitsime taksoga ZMD Ida Bussijaama, kust iga 5 min järel väljusid minibussid Runani nimelisse linnakesse, kus asub Aasia suurim budistlik Nanhai tempel. Pileteid nendele bussidele ette osta ei saa, bussi peale pääsemiseks tuleb trügida. Ootasime seal terve tunni, kuid ühelegi bussile peale ei mahtunud. Inimesed ründasid busse ja ummistasid selle ukse enne, kui väljujad kõik välja said tulla. Mõni ronis ka aknast sisse. Kõigil näis olevat nii kiire sinna linna pääsemisega. Üritasime ka trügida ja meil õnnestuski lõpuks ühte bussi sisse saada, küll mõningate kehavigastuste hinnaga, nimelt lõi üks naine Inglile küünarnukiga pähe ja mina ühele hiinlasele rusikaga kuklasse (täiesti kogemata muide), kuid istekohti meile ei jätkunud. Trügisime siis välja tagasi ja otsustasime proovida teisi busse. Selgus, et üks buss, mis sõidab Zhengyangi linna, peatub ka Runanis, nii et saime selle peale täiesti ilma viperuste ja trügimiseta.

Runan asub ZMD linnast 32 km kaugusel, bussijaamast 1 km kaugusel omakorda see tempel. Kuna taksojuhid, kes, nähes, et ma olen välismaalane, küsisid sõidu eest 10 jüääni, siis loobusime nende teenetest ja sõitsime 2 jüääni eest hoopis kolmerattalise kummutiga. See on kinnine ja auto moodi, ainult, et selle kanakuudi sees on istumiseks taburetid ja see sõidab 4 ratta asemel siis kolmel rattal, ise sõidu ajal valjult mürisedes ja plärisedes.

Tempel on tõesti suur ja imposantne, kahjuks olid kõige olulisemad ja suuremad hooned remondiks suletud. Jalutasime ringi seal aias ja kuna täna oli miski eriline päev Buda käest teenete palumiseks, siis ostis Ingel kimbu suitsuküünlaid ja otsustas need Budale ohverdada ja tema käest oma vanematele tervist paluda. Nimelt pole ta vanemate tervis just kiita, eriti ema oma, kellel on süda haige. Ka Ingel ise on kahtlaselt vähese võhmaga, nii et kahtlustan, et temagi tervis kõige parem pole. Altari juures käis vilgas tegevus, nimelt tuleb igaühel endal väike lõke süüdata ja sellest siis omakorda suitsuküünlad. Siis tuleb neid küünlaid näo ees hoides mitu korda kummardada ja siis need küünlad altarile torgata, kus nad lõpuni tossavad. Lõke tuli tingimata ise teha, ostes selleks eelnevalt spetsiaalset kullakarva paberit, teiste tehtud lõkkest ei tohtinud oma küünlaid süüdata. Ingel seda paberit ei ostnud, nii pidi ta maast paberiprahti korjama oma lõkke jaoks. Suitsu ja tossu oli seal palju ja tuul keerutas tolmu ja söestunud paberitükke väikeste tornaadodena ringi. Ingel vist ei teadnud ka täpselt, kuidasmoodi need asjad käivad. Lõpuks sai ta oma toimetused tehtud. Siis läksime väikesesse paviljoni, kus oli kuldne buda kuju ja mille ees inimesed ka põlvitasid ja kummardasid. Ingel pidi seal ka oma toimetusi tegema, hoidsin senikaua tema kotti. Ta ütles, et ma ka palvetaksin, kuid mina ütlesin, et ma ei usu selle asja sisse, aga tema tegutsegu rahulikult.

Pärast kõndisime seal ringi, tegin palju pilte, vaadake neid ka Flickri saidilt.
Tagasi bussijaama läksime jalgsi ja ZMD bussi peale saime ilma trügimiseta. See mikrobuss võttis aga inimesi ka vahekäiku istuma, neil on selleks puhuks spetsiaalsed polsterdatud plaadid valmis tehtud. Bussid ise on vanad, räpased, logisevad ja roostes, kohati tundub, et need püsivad koos ainult kleeplindi abil.

Tagasi ZMD linna jõudes tahtis Ingel minna lõunat sööma ühte kohta siinsamas Kultuuri tänavas, kus pakutakse miskit erilist suppi. Sõime jälle seeni ja praetud kala, mis maitses natuke teistmoodi kui seal minu lemmikkohas. Ingel on lihtne maatüdruk, ta sööb matsutades ja tahab tingimata saada lõunaks ka riisi. Supp oli üsna huvitav, magusapoolne ja piprane, sisaldades munavalget, porgandit, seeni, keeduvorsti ja mingeid tumepruune niitjaid asju. Küllap see oli mingi sammal, mitte aga koka juuksed, nagu esmapilgul tundus.

Li Jingi perel külas

Laupäeval siis kohtusime Li Jingiga, et minna mulle elektrilist voodisoojendajat ostma. Kuid kaubamajas polnud neid veel müügil, sest ilm on liiga soe. Tulevad müügile siis, kui külmaks läheb, nii vähemalt ütlesid meile müüjad.

Õhtul kella poole seitsmeks läksime siis tema koju õhtusöögile. Eelnevalt oli ta kurtnud, kuidas tema ema pabistab, sest ta polnud kunagi ühtegi välismaalast näinud. Ega ka tema isa ja teised perekonnaliikmed, kes olid siis spetsiaalselt selleks puhuks neile külla tulnud, et välismaa imelooma (mind) vaadata.

Li Jing rääkis tee peal, et tahaks reisida ja teiste maade kultuuriga tutvuda, kuid tema vanemad ei taha isegi Hiinas reisida ja teda üksi ka kuskile ei luba. Tema ema on sisuliselt terve elu siin ZMD linnas veetnud, pole käinud ei Pekingis ega kuskil mujal Hiinas. Jing rääkis ka nende vanaemast, kes elab maal Shaolini templite läheal. Ta on juba 86-aastane, kuid käbe ja tuleb omadega üksi toime. Ta on Jingi isa ema ja ta isa tahtis vanaema linna tuua, kuid too ei taha tulla, sest tal on seal oma kogukond ja naabrid-sõbrad, kellega suhelda, linnas poleks tal kellegagi rääkida. Vanaema on neil kirjaoskamatu, kuid see-eest leidnud tee Jessukese juurde, käib usinalt kirikus ja kogunemistel, kus siis kirjaoskajad neile hiinakeelset piiblit ette loevad. Ta siis jätab kuuldu meelde, niipalju kui ta vana pea seda võimaldab. Kuidagi on see kristlus seal külas levinud (seal on isegi kirik), hiinlased ise on endale kaasusklikke värvanud, ükski välismaalasest misjonär pole sinna sattunud. Vanaema jutustab Jingile ka lugusid Ye Su elust (nii kõlab selle tegelase hiinakeelne nimi) ja tahab, et Jing ka kirikusse läheks. Aga Jing ei taha. Arutasime siis temaga teemadel, miks mõned inimesed on usklikud ja selle seotusest üldise haridustaseme ja maailmavaatega.

Eks Jing pabistas ka, kuidas mulle nende juures meeldida võib ja kuidas ma hiinlaste külalislahkusesse suhtun. Õnneks ma tean hiina kultuurist ja viisakusest päris palju, nii et arvan, et ma ühtegi viga ei teinud. Nende korter on keskmise suurusega 3-toaline: suure elutoa, kahe magamistoa ja köögi ja söögisaaliga. Elutoas olid nahkdiivanid, suur kineskooptelekas ja korralik kaasaegne muusikakeskus suurte kõlaritega, nii et raha on neil rohkem kui keskmisel ZMD elanikul. Põrandad olid kivist, meenutasid raudteejaamade ootesaalide lihvitud kivimosaiigiga põrandaid. Vaipu maas ei olnud ja kingi keegi väljast tulles ära ei võta ka.

(Muideks, kui paluda külla tulnud hiinlasel välisjalatsid ära võtta, on see väga ebaviisakas. Sestap kõik trügivadki mulle korterisse sisse kingi jalast võtmata. Jälle üks erinevus Hiina ja lääne vahel. Rääkisime sellest Jingiga ka, ütlesin, et minu meelest on see väga ebaviisakas, kui minu hiinlasest külalised ei märka, et mul on puhtad põrandad ja marsivad tolmuste kingadega üle toa. Ainult Emily ehk Zhu Fei märkas seda ja imestas, et mul korter kogu aeg nii puhas on.)

Kogu perekond oli koos, tutvusin siis tema ema, isa, tädi, onu ja onupojaga, kes oli ebamäärases eas pubekas, kes tahtis minuga inglise keelt praktiseerida, aga ei julgenud lõpuks midagi öelda, kuigi teised teda pidevalt tagant utsitasid. Ema on samasugune sädistaja ja kiirete liigutustega nagu Jingki, isa on rahulikum. Mind pandi tulles kohe aukohale, st kõige paremasse tugitooli teleka ees istuma. See koht oli muidu isa lemmikkoht. Isa ise istus taburetil. Nad tulid kõik elutuppa, võtsid istet ja vahtisid mind nagu näituseeksponaati. Küsisid jälle tavapärased küsimusi, osadest sain aru ja suutsin ise neile vastata, osasid pidi Jing tõlkima. Ema ja tädi kadusid peagi kööki ja asusid lauda katma, isa aga utsitas Jingi, et ta mulle teed pakuks ja niipea, kui ma tassist mõne lonksu olin võtnud, pidi ta kohe kuuma vett juurde valama. See on tüüpiline näide hiina viisakusest, külalise tass ega taldrik ei tohi kunagi tühi olla. Jing hoiatas mind, et ärgu ma joogu palju, aga ma teadsin ise ka seda ja ei joonud kogu aeg teetassi tühjaks. Andsin neile üle kingitused, millest alguses viisakusest ja moepärast keelduti, kuid kui ma ütlesin, et need on minu riigist ja nii kaugelt toodud, et nad peavad need vastu võtma, siis nad lõpuks soostusid. Teadsin jälle, et kingitusi jm asju tuleb Aasias kahe käega hoides üle anda, nii on iseäranis viisakas, nii et jälgisin, et ma seda kindlasti teeksin. Muide, ka osa tudengeid annab mulle tunnis pabereid kahe käega kinni hoides üle ;))

Siis istusime lauda ja Jingi ema oli tõesti pingutanud, et anda endast parim ja esitleda oma kokakunsti kõrgsaavutusi. Laual oli kana, loomalihalõigud, sealiha ubadega, tofu hiina kapsaga, mädandatud munad, väikesed tomatid, värske kurgi lõigud, ja minu lemmiktoit – xiang gu cai xin – ehk magusad seened roheliste lehtedega. Jing oli muidugi eelnevalt uurinud, mis mulle hiina toitudest maitseb. Tofu oli neil endal kodus tehtud, mitte kõige hõrgum, aga söömiseks piisavalt hea. Lisaks veel ema tehtud pelmeenid kahe erineva täidisega – sealihaga ja muna ja maitserohelisega. Muide, need mädandatud munad valmivad siis niimoodi, et maetakse toored munad mitmeks kuuks mulda, kus kaltsium koore seest lahustub ja muna muutub mustaks. Munavalge on läbipaistev pehme klaasjas ja tumepruun ja munakollane sinakasmust. Maitse ei olnudki kõige hullem, meenutas ebamääraselt keedumuna maitset. Jingi isa ei joo ega suitseta, kuid külalise jaoks oli varutud õlut, veini ja viina. Jõime siis hiina punaveini (kehvapoolne) ja Hiina kõige kallimat viina, mille väike pooleliitrine pudel maksab üle 300 jüääni. Nii et see on tõesti kallis, aga ka hea. Maitse on kergelt puskarine, nagu ikka hiina viinal, kuid aromaatne ja kergelt piprane. Teeb kohe sisikonna soojaks. Pidime siis nendega pidevalt kokku lööma ja nad tahtsid kogu aeg mulle juurde valada. Ju nad siis arvavad, et lääne inimesed on kõik suured joodikud. Noh, võib-olla nad väga ei eksi ka ses suhtes... ;)) Magustoiduks pakuti väikesi valgeid ümmargusi pelmeenilaadseid asju, mille sees oli magus suhkru- ja mooniseemnemaitseline mögin. Päris söödavad asjad, neid müüakse külmutatult kaubamajades ka, aga ma pole ise neid asju ostnud. Neid serveeritakse kausis kuuma keeduvee sees ja süüakse ka kuumalt.
Nad imetasid, et ma oskan pulkadega süüa. Libedate tofutükkide ja pelmeenidega mässasin veidi ja neile tegi see palju nalja. Muideks, nad teadsid ka, kus Eesti asub ja et see oli ennevanasti N-Liidu osa. Imestasid, et ma olen nii noor ja ilus, et kuidas saan juba õpetaja olla. See oli küll imelik kommentaar. Nad kutsusid mind „laoshi”, mis on aupaklik vorm sõnale „õpetaja”. Neutraalne sõna „õpetaja” kohta on „jiaoshi”.
Tegin ka pilti meie seltskonnase ja pidusöögilauast, need on üleval ikka mu Flickri saidil:http://www.flickr.com/photos/katrin_hiinas_2006/

Kella üheksa paiku mõtlesin, et peaksin minema hakkama, et neile mitte kauem ebamugavust valmistada. Hiina viisakus nõuab, et pererahvas saadab külalise majauksest ka välja, mitte ainult korteriukseni. Jing, tema isa ja ema tulid siis õue mind saatma ja muretsesid, kas ma ei karda üksi pimedas jalgsi koju minna. Ütlesin, et olen pikk ja tugev ja lisaks kõigele ka „laowai”, nii et ei karda sugugi.

Nii et see oli väga põnev ja eriline kogemus, olin kohe täitsa elevil. Pärast õhtul veel suhtlesime Jingiga Messengeris, saatsin talle fotod, mis ma teinud olin ja tänasin küllakutse eest.

Ülikoolil on uus ja korralik inglisekeelne sait

Vt http://211.67.177.67/news/html/about_hhu/2006-4/23/145903115.html
Vaata ka pilte - vasakus servas on link Campus Scenery, siis avaneb leht 6 fotoga, klikka Spring Scenery of Zhumadian ja leiad ilusaid pilte ZMD linna ümbruse vaatamisväärsustest. Muuhulgas ka templist, mida ma pühaba vaatama lähen. Chaya mäed on järgmiseks sihiks.

Plaanid nädalavahetuseks

Homme läheme Li Jingiga pärastlõunal šoppama – nimelt oli ta mul eelmisel laupäeval külas, õppisime hiina ja inglise keelt. Korter oli siis väga külm, nüüdseks on jälle maja üles soojenenud, sest terve nädala on olnud soe ja päikseline ilm. Igatahes arvas Jing, kelle inglise keelne nimi on muideks Juliet, et peame koos šoppama minema ja mulle ostma talveks elektrilise voodisoojendaja ja paksud toasussid :D Väga hoolitsev temast. Ja täna sain talt SMSi, et olen homme õhtuks palutud nende juurde koju õhtusöögile. Väga kift, näen siis, kuidas hiinlased elavad ja millised nende kodud on. Nad elavad siin samas Kultuuri tänavas, suure avaturu lähedal. Nii et saab jalgsi minna ja tulla. Mul on alles Tallinna vaatega kommikarp, selle siis viin kingiks tema emale, kes näib olevat oma söögitegemisoskuse pärast põdemisest üle saanud, ja 200 ml Viru Valge isale.

Pühapäeva hommikul kl 9 kohtume Ingliga, et minna Aasia suurimat budistlikku templit vaatama. Ilmaennustus lubab laupäevaks +27 C, edasi +20-22 C, aga ikka päikselist ilma, nii et väga mõnna, et soe püsib. Eriti teades, et Eestis on lumi maas ja kiilasjää teedel... :D

Järjekordne pinksiturniir

Täna mängisime jälle Ingliga pinksi, 1 mängu ma võitsin, teised 2 kaotasin. Pinksilaudade juures kiibitses ka üks mees, kes vaatas, kuidas tudengid mängivad ja vist ootas, millal laud vabaneb. Ingel väsis pärast tunniajalist mängu ära ja siis tahtis see mees minuga mängida. Ta oli sellest võimalusest väga elevil, ütles Inglile, et ma olen esimene lääne inimene, keda ta ihusilmaga näeb ja veelgi enam, mõelda vaid, ta saab minuga suisa pinksi mängida. Mängisin siis temaga veel pool tundi, kuid siis läks pall katki ja ma olin ka üsna väsinud selleks ajaks, nii et lõpetasime selleks korraks. Hiinlastel on kombeks naeru kõhistada, kui nad segaduses või häbelikud on, igatahes see mees naeris ka kogu meie mängu aja vahetpidamata :D

Vandenõu

Eile õhtul helistas mulle Judy ja küsis vandenõulase salapärasel moel, kas ma saan tulla kell kuus õhtul välja,et ta tuleb Põhjakampusest bussiga siia ja me kohtume teiste välismaa õpetajatega. Ta ei öelnud, mis jutuks tuleb, igatahes oli ta selleks õhtuks välkkoosoleku kokku ajanud. Glory ja Connie olid tal kaasas, täiskvoorumist puudusid ainult hindud. Kuna keegi nende telefoninumbrit ei teadnud, pidime nende juurde ootamatu visiidi tegema. Iseenesest on see veidi ebaviisakas, käitusime nagu hiinlased, vajudes kogu kambaga ette teatamata nende korterisse. Nad olid üllatunud, kuid külalislahked. Hindu naine kandis kodus pükse ja sarit, põrand oli puhas ja asju kuskil ei vedelenud. Judy, kes on kindel, et välismaalaste korteris on pealtkuulamisseadmed, palus hindudel teleka kõvasti mängima panna ja me istusime ümber elutoa laua. Hindu naine hakkas kohe allaheitliku kodukanana ringi sahmima ja pakkus meile küpsiseid ja magusat teed. Koosoleku teema oli aga see, et kuna oli tekkinud segadus nende English Corneri aegadega ja kuna nii Põhja- kui Lõunakampuse tudengid tahavad seda saada, siis oli talle öeldud, et nüüdsest on English Corner kahel päeval nädalas à 2 tundi kummaski kampuses. Kuna meil on töölepingus aga kirjas, et meil on 16 tndi auditoorset tööd + 2 tundi English Cornerit, siis oleks see rohkem kui me kokku leppisime, Judy tahtis, et me lepiksime kokku ühise seisukoha ses suhtes ja keelduksime ületunde tegemast. Seda enam, et English Corneri ajad oleksid teistel päevadel kui meil hiina keele tunnid on, seega oleks meil neljal õhtul nädalas ka õhtud kõik kinni. Leppisime siis kokku, et küsime Mr Wangi käest, mis värk on ja lepiksime muud ajad kokku. Kuid täna selgus, et mr Wangi polnud tööl, ta oli sõitnud kuskile konverentsile, nii et selle info teadasaamine jääb nädalavahetuse peale.
Lahkusime peagi hindude juurest ja mina läskin šoppama (peamiselt õlle järele), teised läksid meie lemmiksöögikohta sööma.

Kvaliteedikontroll

Täna hommikul oli mul kaks loengut English Writingut Lõunakampuses. Esimene tund oli just alanud, kui Vikerkaar äkki klassiruumi uksele ilmus ja küsis, kas võib tulla minu tundi vaatama. No mis mul sai selle vastu olla. Tänase tunni teema oli sõnumite, vabandus- ja tänukirjade kirjutamine. Tudenid pidid siis ka ühe sõnumi kirjutama ja siis lasin neil teha grupitööd, kus nad pidid koostama ajakava 4-päevaseks turismireisiks Henani provintsis. Turistid oleksid siis lääne penskarid, nagu nad seda enamasti on. Selgitasin neile ka, miks läänes on peamiselt penskarid turistid, nad muidugi ei teadnud seda. Ütlesin ka, et arvestagu turistide erinevate maitsetaga ja ärgu saatku siis vanureid neljaks päevaks mägedesse ronima ;)) Vikerkaar töötas ühe grupiga kaasa. Ta sai jääda ainult loengu esimeseks poolajaks, rohkem tal aega polnud. (Mul olid ka loengu teiseks pooleks huvitavad tegemised välja mõeldud.) Mina jalutasin pingiridade vahel ja lugesin, mida grupid kirjutanud olid ja kommenteerisin nende kirjapandut ning vastasin küsimustele. Nagu ühele ideaalsele õpetajale kohane ;)) Eks siis Vikerkaar küsis ka tudengite käest, kuidas ma neile meeldin, ja tundus, et tudengid olid rahul. Igatahes olid nad öelnud, et teeme tundides praktilisi asju ja nad õpivad palju uut juurde. Ta mainis ka, et tudengid töötavad aktiivselt ja et jäi minu tunniga rahule. Loodame, et see ka on nii, sest aasialased ei ütle kunagi negatiivset tagasisidet näkku. Vikerkaar vabandas, et tuli niimoodi etteteatamata minu tundi, et tegelikult tuli ta ühte teise õpetajaga kohtuma, aga teda polnud siin. No mis iganes, igatahes ma säilitasin cooli oleku ja ütlesin, et ta võib tulla igal ajal minu tunde vaatama, mul on need alati ette valmistatud. No igatahes pole neid Lõunakampuse filolooge üldse raske õpetada, nad on usinad ja hoolsad ja tahavad õppida.

Õppimisest siinses ülikoolis

Enne hiina keele tundi siis arutame koos teiste välismaa õpetajatega elukorraldust siin ja muidugi räägime ka oma tudengitest. Kõik kurdavad, et Põhjakampuse rebased ei oska ega viitsi üldse õppida, Glory, kes on siin teist aastat, ütles, et eelmise aasta grupid olid veel hullemad kui selle aasta omad. Kuna Hunaghuai ülikool on Hiina ülikoolide skaalal keskmiste ülikoolide alumises servas või isegi veel allpool, siis peab ta ellujäämiseks koolitama raske raha eest ka rikkamate hiinlaste lapsi, nimetades seda ülikooli alamasutust Business Communication Schooliks. Siin peavad tudengid siis 2 või 3 aastat oma elust veetma (peamiselt tundides magamisega, sest eksamil läbisaamise eelduseks on loengutel füüsiliselt kohalviibimine). Kuna nad maksavad aastas 17.000 jüääni õppemaksu, siis ei pea nad õppimisega väga pingutama, sest eksamitelt lohistatakse nad ikka läbi ja mingi paberi saavad nad ka, sest nende vanemad on ju ometi selle kõige eest maksnud. Neil pole erilisi ambitsioone eluks, ega ka vajadust pingutada, sest vanemad aitavad neil elus toime tulla. Mina praegu neid gruppe ei õpeta, kuid kui Vikerkaare juttu uskuda, siis pean neile novembris-detsembris tegema kahekuulise English Writingu kursuse. Eks siis näis. Minu grupid on segagrupid, osa neist, kes majandust õpivad, võivad olla ka sellest kallimast tasulisest õppest.

Seevastu Lõunakampuse humanitaaralade tudengid maksavad aastas 4000 jüääni õppemaksu, on peamiselt vaesematest peredest ja suisa maalt pärit. Nemad tahavad midagi saavutada ja teavad, et peavad endale elus ise koha kätte võitlema. Sestap on nad ka usinad ja hoolsad õppurid. Hiinas määrab keskkoolilõpetaja tulevase elukäigu suuresti keskkoolilõpu komplekseksam, mille tulemusest sõltub, mis tasemega ülikooli ja mis erialale see õpilane saab üldse kandideerida. Paljud, kes saavad keskmised hinded, teavad, et peavad minema keskpärastesse ülikoolidesse. Kuid neil on võimalus pärast kolmeaastast õppimist keskpärases ülikoolis minna neljandaks aastaks paremasse ülikooli, kui nad mingid vaheeksamid ja testid ülihästi teevad. Hiina parimatesse ülikoolidesse pääseb igal aastal õppima igast väikesest provintsilinnast 1-2 õpilast. Nii et see ongi sarnane nõiaring nagu muudeski riikides – kehvem elujärg, kehvemad võimalused kvaliteetseks hariduseks, kehvema palgaga töökoht, ja uuesti kehvem elujärg...

Ka minu väike sõber Ingel, kes elab Henani provintsi lõunaosas Xinyangi lähedal maal (seal, kus me rahvuspargis käisime), plaanib minna, juhul muidugi, kui ta mingid eksamid ja testid edukalt sooritab, neljandaks aastaks Xinyangi Pedagoogilisse Ülikooli, mis pidi olema parema taseme või mainega kui Huanghuai Ülikool. Ta tahab saada tõlkijaks või tõlgiks ja töötada kuskil rahvusvahelises firmas või teha oma äri. Tema vanemad ajavad äri, nimelt ostavad ja müüvad rohelist teed. Selgus, et ka Henanis kasvatatakse mingit head rohelist teed, mis on kohalik spetsialiteet, kuid seda teatakse maailmas vähe. Välismaal müüdav hiina tee on ikka kõik Lõuna-Hiinast pärit. (Ta lubas mulle tuua seda, kui ta koolivahajal koju läheb). Tal on ka temast 6 aastat vanem vend, kes õpib Pekingis infotehnoloogiat ja on muidu väga tubli. Vend manitseb Inglit ka kogu aeg palju õppima, et edaspidi tegija olla. Ingli nimi on tegelikult He DanDan.

Nende peres on kaks last ja tema vanemad pidid tema muretsemiseks riigile maksma 10.000 jüääni, mis neile oli 20 aastat tagasi väga suur raha (eriti arvetades, et tegu on talupoegadega). Praegu peavad han-hiinlased maksma vist 70 – 80.000 jüääni, kui tahavad teist last saada.

Teiste „waijiao’de” kogemused

„waijiao” on hiina keeles „välismaalasest õpetaja”. Internetis on palju saite, mis vahendavad välismaalastele töökohti Hinas. Muuhulgas on seal ka huvitavad foorumid, kus kõrvetada saanud välismaa õpetajad hoiatavad teisi halbade koolide, petturite ja valetajate eest. Välismaalastest inglise keele õpetajad on Hiinas omaette majandusharu, ja nõudlus selle järele näib kasvavat iga aastaga. Praegu arvatekse Hiinas töötavat 150.000 välismaalasest inglise keele õpetajat. Seda siis legaalselt, illegaalselt ilmselt ka rohkem.

Internetis on lugematul hulgal saite, mis vahendavad õpetajaid ja neid otsivaid koole. Hiina koolid tahavad saada välismaalasi endale õpetama, sest see tõstab kooli autoriteeti. Kuid selleks, et võtta välismaalane tööle, peab kool saama selleks riigilt litsentsi. Enamik riigile kuuluvatest ülikoolidest omab seda litsentsi, probleem on arvukate erakoolidega, kellel on raske seda saada ja siis ei jää neil muud üle kui valetada, et see neil on. Internetis tegutseb hulgaliselt värbamisagentuure, kuid vaid mõned neist on tõeliselt usaldusväärsed. Enamik neist üritab nö „endale” meelitada pahaaimamatuid välismaa õpetajaid, et siis neid hiljem suvalistele koolidele „müüa”. Nad valetavad oma kuulutuses nii kooli kui ka palga kohta ja kui vaene väljamaalane on tulnud turismiviisaga Hiinasse, siis otsivad nad talle mingi suvalise kooli, mis maksab talle lubatust palju vähem palka, ei saa talle organiseerida tööviisat, sest neil pole litsentsi selleks, ja majutab välismaalase kuskile kuuri või saraalusesse. Millegipärast juhtuvad sellised jamad peamiselt ameeriklastega. Nad ei tee piisavalt eeltööd, ei uuri kooli ega värbamisagentuuri kohta ja nõustuvad Hiinasse tööle minema turismiviisaga, teades, et see on illegaalne ja nii mõnigi neist lõpetab vanglas.

Teistlaadi petturid on need värbajad, kes üritavad teada saada koole, kes vajavad välismaalastest õpetajaid. Nad kopivad kellegi CV või koostavad ise ja riputavad selle oma saidile üles, et koolid selle peale reageeriksid. Tihtipeale on need võlts-CV’d kirjutatud kohutavas Chinglishis, kuid ega hiinlased sellest aru ei saa. Kui imelisest CV’st võlutud kooli esindaja agentuuriga ühendust võtab, saab agentuur selle kooli andmed teada ja hakkab edaspidi nende nimel värbama. Siis, kui nad kellegi leiavad, üritavad nad koolilt saada vahendustasu välismaalase eest.

Foorumeid oli päris põnev lugeda, Hiinas töötab inglise keele õpetajatena ikka inimesi igast maailma otsast. Seal oli hoiatatud ka nende koolide ja värbamisagentuuride eest, kes minugagi ühendust võtsid. Huanghuai Ülikooli kohta polnud aga miskit halba (ega ka head) kirjas.
Mina suhtlesin otse kooli esindaja – Kevadise Vikerkaarega – ja siiamaani võib selle ülikooliga siin rahule jääda, lepingust peavad nad väga ilusti kinni. Eks näis, mis hakkab juhtuma siis, kui nad peavad suvel mulle edasi-tagasi pileti kinni maksma, see on küll korralik rahahunnik koolil välja käia, aga lepingus seisab see kirjas.

Koolivaheaeg

Saime siis teada talvise koolivaheaja täpsed päevad. Õppetöö kestab kuni 14. jaanuarini, siis veel eksamite nädal kuni 20. jaanuarini. Ma ikka loodan ka selle nädala vabaks saada, väikese eksami teen ainult Oral Englishi gruppidega ja seda kavtsen teha tundide ajast. Siis saaks ma juba 15. jaanuaril Pekingis olla ja oma külalisi Eestist tervitada.

Õppetöö – kevadsemester - algab alles 5. märtsil (ja kestab juuni lõpuni), seega poolteist kuud on vaba aega. Sinna sisse jääb ka hiina uus aasta, mis sel aastal on 18. veebruaril ja mida hiinlased veedavad sarnaselt läänlastega – kodus pere ringis öö läbi telekast uusaastaprogrammi jälgides ja õues ilutulestikku vaadates ja ise pauguteid paugutades.

Nii et koolivaheaegade mõttes on parem olla ülikooli juures õpetaja kui kuskil keskkoolis, kus koolivaheajad pole nii pikad. Lisaks on välismaa õpetajatele vaba ka 25. detsember, mis on esmaspäev. Ja kuna mul on ka teisipäev vaba päev, siis saan pika nädalavahetuse ja mõtlesin siis sõita Pekingisse. Kui minna öise rongiga (loomulikult magamisvagunis!), siis saab kohapeal olla kolm päeva.

Samuti on vaba 1. jaanuar, mis on ka esmasäev. Nii et mul on sel semestril tunniplaaniga vedanud. Kevadel on siis vaba nädal 1.-7.mail, kui pidime Conniega minema lõunasse – Guangzhousse ja võib-olla suisa kaugele lõunasse mere äärde, Fuzhousse näiteks, mis pidi olema ilus mereäärne – värskete meretuulte ;p - linn.

Rääkides reisimisest, siis kuna Judyl on põlved endiselt haiged, mõtlesin, et lähen sel pühapäeval hoopis Ingliga siia ZMD linna lähedale kaema väidetavalt Aasia suurimat budistlikku templit. Kuniks ilmad on veel mõnusad ja soojad, peaks seda aega ära kasutama ja loodusesse minema.