Pühapäeva õhtul ööbisime kodus ja esmaspäeva hommikul suundusime jälle bussijaama, et sõita Zhengzhousse ja sealt edasi Kaifengi. Seekord sattusime suure ja aeglase bussi peale, kogu sõit koos arvukate peatustega kestis kokku viis tundi. Erinevatel bussifirmadel on spetsiaalsed klientide püüdjad bussijaamades, kes passivad sissepääsu juures ja küsivad iga siseneja käest, kuhu nad sõita tahavad. Harvadesse välismaalastesse suhtutakse erilise murega, sest kardetakse, et nad eksivad ära. Bussijaamas astus meie juurde mitmeid sealseid töötajaid turvajatest koristajateni ja küsis kuhu me läheme ja juhatas õigesse kohta, kust Kaifengi bussid lähevad. Nad ju ei teadnud, et suudame ka ise seda küsida ja vähemalt mina teadsin, kuidas nende linnade nimesid hiina kirjamärkides kirjutatakse. Läksime ühe kliendimeelitaja järel ja lasime end seekord aeglase bussi peale meelitada, tegelikult oleks ise pidanud ostma pileti kiirema bussi peale, aga eks edaspidi oleme targemad.
Zhengzhous oli meil tunnike aega, et jalgu sirutada ja lõunat süüa. Huvi pärast tellisime samu toite, mis minu lemmiksöögikohas siin kampuse lähedal Kultuuri tänavaski saab, kuid sealsed toidud polnud nii maitsvad. Pean neile siin seda ütlema, et nende toidud on paremad kui Zhengzhous ;))
Kaifengi sõitis buss tund aega, lisaks veel aeg, mis kulus Zhengzhous ummikutes istudes. Zhengzhou on suur linn, seal on üle 6 miljoni elanuku, kesklinn on üle külvatud igat masti kaubamajadega, kuid seal on ka suured ummikud. Kaifeng on sama suur linn, kuid palju meeldivam. Kaifengi sisse sõites nägime tee ääres suurt ilusate uute ja moodsate hoonetega Kaifengi Ülikooli kampust. Otsustasime Judyga, et peaksime end kuidagi hoopis sinna tööle smugeldama, sest linn ise oli väga mõnus. Kuigi hiljem selgus, et kõik pole kuld, mis väljast särab ja sillerdab.
Kaifeng on tuhatkond aastat vana linn ja olnud pikka aega erinevate dünastiate keisrite residents. Keisrite residentsi ümber on suur ja imeilus park, kogu see kompleks ei jää minu meelest Pekingi Keelatud Linnale kuigivõrd alla. Seal on hästi säilinud vanalinn ja kuulus ööturg. Igatahes on Kaifeng linn, kuhu tahan veel tagasi minna.
Lonely Planet soovitas hotelli kesklinnas otse kuulsa ööturu kõrval. Valisime selle ja see osutus väga heaks. 200-jüäänised toad olid hästi sisustatud ja puhtad. Seadsime end tubades sisse ja läksime kohe linna peale. Kell oli seitse õhtul, see tähendas õhtusöögi algust ja tänavatel seadsid oma lette üles erinevat masti toidumüüjad. Moslemid pakkusid oma lambašašlõkke ja muid spetsiifilisi toite, talupojad müüsid kärudelt oma puuvilja. Mekkisime siis lambašašlõkki, mis oli ehedatel sütel küpsetatud, hästi maitsestatud ja hõrk. Seejärel suundusime ööturule. Sealgi grilliti sütel kõikvõimalikke asju: erinevat liha, juurvilju ja mereande. Ostsin pulga otsas kaheksajala, see oli kummine, kuid pehme. Lisaks mekkisin ka lahtist käsitsi valmistatud jäätist, mis polnud rasvane ega koore baasil tehtud, vaid pigem vesine ja jäätunud mahla moodi. Üsna hea ja teistugune. Kaifengis oli ka palju kerjuseid, kes välismaalaste lähenedes asusid oma müntidega kausse eriti energiliselt raputama. Lisaks söögiasjadele müüdi ööturul ka kõikvõimalikku muud träni ja pudipadi. Päeva ajal oli samas kohas ka päevane turg, kus müüdi peamiselt riideid ja tarbekaupu. Sealsamas kõrval olid ka mitmed kaubamajad. Austraallased polnud miskid erilised šoppajad, ma oleks tahtnud seal põhjalikumalt ringi vaadata, kuid eks seda siis teine kord ja teise seltskonnaga. Ainus asi, mis mind Judy juures häirib, on tema inhsus. Loomulikult panevad müüjad välismaalastele asju müües hinnale mõne jüääni otsa, kuid minu meelest on naeruväärne ühe jüääni pärast tingida ja seetõttu miski asi ostmata jätta, põhjusel, et Zhumadianis saaks sama asja ühe jüääni võrra odavamalt. Ma olen temaga nõus, et ei saa võrrelda asjade hindu lääne hindadega, vaid peab võrdlema kohalike hindadega, kuid ikkagi. Judy selline käitumine pärssis ka minu ja Wesley soovi midagi osta. Kuna Wesley ei julgenud tänavaturult midagi söödavat osta, oli ta kõht tühi, seega suundusime miskisse ameerika kiirsöögikohta, kus ta kugistas rasvas praetud kana friikartulitega. Meie Judyga seda toitu ei söönud – minu meelest on üldse patt Hiinas olles McDonaldsisse või sarnastesse kohtadesse minna, sest hiina toit on niivõrd hea ja kordades tervislikum – ja nii me Judyga siis ootasimegi, kuni tema seda sõi (sellest kirjutasin eespool).
Hommikul suundusime siis keisrite residentsi ja seda ümbritsevasse Longtingi parki. Veetsime seal mitu tundi. Pargis oli palju rahvast ja seal etendasid kostümeeritud näitlejad ka miskit keisrite teemalist performace’it. Kuid rahvamass ja trügimine oli nii suur, et ma seda eriti pildistada ei saanud. Seal rahvamassis kaotasime me üksteist ära. Tutvusin siis põhjalikult kogu kompleksiga ja kolme tunni pärast suundusin peavärava juurde, et neid seal oodata. Kuna nad kõnnivad minust aeglasemalt, siis järeldasin, et nendel kulub kogu pargi ülevaatamiseks vähemalt tund aega rohkem aega. Ootasin neid peasissepääsu juures poolteist tundi, kuid keda polnud, olid minu austraallastest vanurid. Kuna olime oma asjad jätnud hotelli, et mitte kogu träni terve päeva seljas tassida, läksin siis lõpuks hotelli tagasi, arvates, et küllap nad mingil hetkel sinna ikka tulevad. Lootsin, et nad ikka oskavad hotelli tagasi tulla, sest kaardid olid minu käes ja üldse orienteerusin ja olin rajaleidja kogu aeg mina. Istusin hotelli fuajees veel tund aega, enne kui nad kohale jõudsid. Nemad olid ka mind erinevates kohtades oodanud, kuid kuna pargil oli mitmeid sissepääse, siis oli Wesley arvanud, et äkki ma läksin mõne teise värava kaudu välja. See on see paljukiidetud meeste loogika! Miks oleks ma pidanud mingi teise värava kaudu välja minema ja üksi linna peal ekslema, kui meil oli kokkulepe, et pärast lähme hotelli tgasi, võtame oma asjad ja kulgeme sealt edasi ühe templi kaudu bussijaama poole. Ja värav, kust me sisenesime, oli hotellile kõige lähemal. Judy oli küll arvanud, et äkki ma ikka ootan neid peavärava jures, kustkaudu me sissegi tulime, kuid Wesley loogika ütles midagi muud. Noh, lõpp hea, kõik hea, igatahes oli meie reisiseltskond jälle koos. Edaspidisteks kaotsimineku puhkudeks leppisime kokku, et alati ootame üksteist sama värava või sissepääsu juures, kust sisenesimegi.
Istusin neid oodates peavärava lähedal murul ja toetasin selga vastu puutüve. Mööduvad hiinlased kõik vahtisid mind ja mõni pildistas ka salaja. Üks paar julges ka ligi astuda ja noormees küsis, kas ta võib mind ja oma göörlfrendi koos pildistada. Lubasin siis armulikult ja tüdruk kükitas minu kõrvale ja toetas oma käe omamehelikult minu õlale ja nii me siis naeratasime koos kaamerasse. Hiljem nad kindlasti uhkustavad oma sõprade ees, et neil on isiklik tuttav välismaalane. Aga võib-olla panevad nad selle pildi hoopis oma veidruste albumisse, siiami kaksikute ja kahe peaga vasika piltide kõrvale.
Pärast mõningaid vintsutusi pargis otsustasime lõunat süüa. Otse hotelli vastas oli üks koht, millel ilutses paljulubav silt „Cappuccino Cafe”. Kuna Judy oli ka igatseval toonil päris kohvist rääkinud, otsustasime sinna minna. See oli siis miski euroopalik söögikoht, igatahes kandsid ettekandjad šotiruudulist seelikut ja vesti. Menüüs oli euroopalikke toite, nagu kuumad võileivad ja pizza, aga ka sushi ja tai toite. Judy tellis pitsa, mina tuunikala sushit (mul olid küll kahtlused tuunikala värskuse suhtes, kuid otsustasin ikkagi riskida) ja Wesley tellis mingi tai riisiroa. Ja muidugi tellisime me lattet. Kuid kuna päris kohvi Hiinas ei ole, siis selgus, et see latte oli tehtus lahustuvast magusast pulbrist, kuid kaneeli ja šokolaadipuruga kaetud vahukooremütsiga. See oli ka üsna kallis – üks tass maksis 25 jüääni, rohkem kui meie söögid. Vaatamata sellele, et tegemist polnud päris kohviga, oli see jook ikkagi üsna joodav ja pakkus teataval määral lohutust. Leidsime hiljem, et kohvi ja muud lääne toidud on osa meie identiteedist ja aitavad meil siin kogu selle hiinasuse keskel iseendana tunda. Pizza oli täielik kräpp, nagu ma arvasingi, aga Judy sõi selle ikka ära. Tainas oli jälle magus ja selle katteks olid konservšampinjonid, toored sibulad ja mõttetu hiina keeduvorst, mille lihasisaldus on nullilähedane. Aga seal peal näis olevat tõeline juust. Muide, Zhengzhous pidi olema üks kaubamaja, kus müüakse lääne toite, sealt pidi saama päris juustu ja võid ja muud kraami, väga kallilt küll, aga siiski. Meie sellekordsel reisil ei õnnestunud meil sinna aga minna. Leidsime küll ühest kaubamajast sulatatud juustu, need neljakandilised tsellofaani pakitud liistakud, mida Eestiski osta saab, kuid siin maksid need üle 20 jüääni pakist. Mõttetu hind mõttetu kraami eest. Aga hiinlaste jaoks on see vist karm eksootika.
Minu sushi osutus üsna maitsvaks, tuunikala polnud siiski värske, vaid konservist võetud. Seda oleks võinud arvata ka, kaugel sisemaal värsket ookeanikala saada on võimatu.
Pärast lõunasööki võtsime hotellist oma asjad ja suundusime bussijaama poole. Tee peale jäi meil üks tegutsev budistlik tempel, kuid me ei viitsinud sinna minna. Judy ütles, et on selle kolme aasta jooksul Hiinas piisavalt templeid näinud ja et nad on kõik ühesugused, ja mina mõtlesin, et külastan seda jaanuaris, kui Kaifengi tagasi tulen.
Bussijaamas oli moodustatud Zhengzhousse sõitjatest elav järjekord – miski 200 inimest – ja see oli ka ainus kord, kus ma nägin hiinlasi organiseeritult ja distsiplineeritult järjekorras seismas. Busse tuli iga 10 minuti tagant ja saba liikus üsna kiiresti edasi. Meie ees seisid tudengid – üks poiss ja üks tüdruk, kes tahtsid meiega kohe oma inglise keelt praktiseerida. Nemad õppisid provintsipealinnas Zhengzhous ülikoolis - poiss inseneriks ja tüdruk majandust – ja me küsisime nende käest ka selle ilusa Kaifengi Ülikooli kohta. Nemad ütlesid, et see pole hea ülikool, parim provintsi ülikool on Henani Ülikool, mis asub ka Kaifengis. Nemad ise õppisid aga Zhengzhou ülikoolis, mis oli keskmiselt hea. Kui me siis nendega inglise keeles jutlesime, moodustus meie ümber huviliste ring, kes ammuli sui meid jälgis. Mõni julgem ütles ka mõne sõna sekka. Loomulikult küsiti, kust me pärit oleme ja üks mees isegi teadis, mis Eesti on. Nii möödus järjekorras ootamise aeg kiiresti ja peagi saimegi bussi peale. Tudengid olid Kaifengist kaasa ostnud mingit kohalikku maiust, seda oli neil mitu pakki ja nad tahtsid tingimata meile ka ühe paki kinkida. Judy pakkus neile küll raha, kuid nemad vastasid, et ei võta raha ja üldse ei ole sõpradele raha näitamine viisakas. Mida see maius endast kujutas, ei saanudki ma teada, sest see jäi Judy seljakotti ja järgmisel päeval ei olnud ma söömiseks võimeline.
