Üleriigiline inglise keele test

Sel pühapäeval kirjutavad kogu hiina lõpukursuste inglise filoloogid üleriigilist standardset inglise keele tasemetesti. See koosneb etteütlusest, kuulamisest ja teksist arusaamisest, grammatikast ja kirjutamisest. Juba mitmeid nädalaid lugesid tudengid tunnis eelmiste aastate testi materjale ja igal pool kampuses võis näha nina raamatus tuupivaid tudengeid. Judy ütles, et isegi kampuse avalikus peldikus (mina seda asutust ei külasta) võis näha raamat käes kükitavaid tudengeid. Sel nädalal oli asi eriti hull, tundides oli ainult kümmekond tudengit igast grupist. Üldse on tudengeid kevadsemestril vähemaks jäänud, paljud on leidnud töö ja seetõttu puuduvad tundidest. Ülikoolil on plaanis järgmisel aastal viimasele kurusesele kevadsemester üldse vabaks anda. Täna otsustasin, et kui mu „trade Englishi” grupi omad kavatsevad tunnis testi lugeda, jätan ma lihtsalt tunni ära. Pole mõtet oma hingeõhku raisata ja tahvli ees taielda, kui nad ei kavatsegi tunnist osa võtta. Märkasin, et muidu nõrga grupi helgemad pead polnud üldse tundi tulnud, ja hall keskpärasus ja alla selle istus kohal. Jalutasin tunni alguses pingiridade vahel ja kõigil olid nina ees testid ja minu tundi mitte puutuvad õpikud. Küsisis siis, et mis te arvate, mis me teeme, kas valmistume testiks või osaleme tunnis. Nad olid piisavalt lihtsameelsed, et öelda, valmistume testiks ja siis ma teatasingi, et ma ei kavatse sellisel juhul tundi teha ja kohtume järgmisel nädalal. Hiina haridussüsteem on tuupimisele ja testitulemustele orienteeritud, kedagi, ei ülikooli, tudengite vanemaid ega tudengeid endid ei loksuta eriti, mida nad sisuliselt oskavad. Aga ma ei saa seda tudengitele pahaks panna, masinavärgi mutrikestena ei ole neil võimalust vastuvoolu ujuda. Probleemid tekivad alles siis, kui nad lähevad tööturule ja tööandjad nõuavad neilt sisulisi oskusi ja kogemusi, mida aga paljudel pole. Ja nii taastoodabki süsteem ebakompetentust. Jagasin tudengitega oma mõtteid kogemuse ja tegevuse kaudu õppimise efektiivsusest, kuid loomulikult ei saa ma üksi tuuleveskitega võidelda.

Mõtlesin siis, et lähen inglise keele osakonna juhataja Lili juurde ja teatan, et jätsin tunni ära ja ühtlasi küsin talt ka lõpueksami kohta, kuid selgus, et Lili oli ära sõitnud ja naaseb alles esmaspäeval.

Ära häiri kasvavat rohtu

Hangzhou

Olen teile võlgu veel kirjelduse Hiina teepealinnast Hangzhoust. Lisasin ka Flickr’isse pilte.

Hangzhou lennujaamast sõitsime linna eriti kalli taksoga, milleks oli uus suur must Mercedes. Lennujaam asub linnast nii tunniajalise autosõidu kaugusel. Äärelinnas oli suur „lollideküla” stiilis eramute rajoon – sadade kaupa ühesuguseid tornikestega Disney stiilis lillade katustega maju, mille krundid olid olematud ja kus naabrid võisid vabalt üksteisele tuppa kiigata.

Hiinlastel on käibel vanasõna, mis ütleb umbes nii: „taevas on paradiis, maa peal on Hanzhou”. Hangzhoud peetakse Hiina ilusaimaks linnaks, noh, 7 miljoni elanikuga suurlinna kohta oli ta täitsa ok, üsna puhas ja moodsa kesklinnaga. Linna väärtus seisneb aga Läänejärves ja seda ümbritsevas suures ajaloolises pargis. Veetsime selles pargis palju päevi. Esimesel päeval suundusime kohe teekülla, mis asus selle pargi lähedal. Seal võis näha teeistandusi küngaste jalamil ja kohalikud elanikud pakkusid turistidele teed ja sööki. Kondasime teekülas veidi ringi, jälgisime kohalikke elanikke oma igapäevatoimetusi toimetamas ja loomulikult jõime ka teed ja külastasime teemuuseumi. Hangzhou päris huvitavad tee- ja siidimuuseumid olid tasuta, mis on Hiinas üsna tavapäratu. Muuseumides kirjeldati erinevate teede ja siidi valmistamise protsessi.


Teeküla elu-olu tundus meile loomulik, inimesed tõesti elasid seal. Pargi turistidele orienteeritud „küla”majad olid aga kõik ülesvuntsitud ja seega muidugi enam mitte nii naturaalsed. Pargis järve ümber oli mitmeid villasid, ka suur teepood, mille müüjad ei osanud inglise keelt, ega suutnud ka hiina keeles müügitööga kuigi hästi hakkama saada. Nad ei viitsinud ega osanud meile müüa, olime valmis küll ostma, kuid nad eelistasid trepil kükitada ja omavahel lobiseda. Ja ometi oli seal vähe turiste ja teeostjaid, võiksid ju end vahelduseks ka liigutada, aga ei. Lõpuks ostsid mu sõbrad endale erinevate teede varud hoopis hotelli kõrval asuvast teepoest, mille müüjatädid olid sõbralikud ja abivalmid.

Külastasime ka akvaariumi, kus muuhulgas etendati ka hüljeste show’d. Hülged olid dresseeritud hüppama läbi rõngaste ja vette visatud palli tagasi tooma. Iga sooritatud triki eest said nad autasuks kala. Akvaariumis oli palju põnevaid kalu, ja külastajateks loomulikult peamiselt lastega pered. Ja meie. Helsingi akvaarium on muidugi suurem ja ilusam.

Kuna Läänejärv oli üsna suur, kulus meil sellele tiiru peale tegemiseks kolm päeva. Seal oli mitmeid sadamaid, pagood ja tempel, akvaarium, muuseumid ja isegi Hiinas nii haruldased välikohvikud. Kuna ilm oli ilus ja päikseline, veetsime neis välikohvikuis palju aega õllejoomise ja kaardimänguga. Võtsime asja lõdvemalt, sest oli juba reisi lõpp ja seltskond hakkas väsima – kaua sa ikka jaksad iga päev 10-12 tundi ringi trampida.

Ühel õhtul läksime läänelike baaride tänavale, et leida mõnus koht õhtusöögiks, kuid valisime lõpuks hoopis india restorani (vist oli ka hiina toit meid juba ära tüüdanud ;)). Toidud olid seal väga maitsvad, kuid kallid.

Pärast õhtusööki suundusime supermarketisse – Hiinas on Carrefour’i nimeline poodide kett – neid võib leida ainult suurlinnades – kust saab osta mõningaid lääne kaupu nagu näiteks juustu ja kohvi. Ostsime endale järgmiseks päevaks piknikumaterjali, leidsime sealt isegi hapukurke, mis lõpuks osutusid ikkagi läägelt magusaks ja minu meelest söödamatuks. Oeh, praegu sööks meelsasti musta leiba hapukurgiga ja kodujuustu!

Hangzhou väärtus on just see suur Läänejärv ja seda ümbritsev ala, kus jätkub tegevust mitmeks päevaks. Muidu pole linn ise kuigipalju erinev teistest Hiina suurlinnadest. Kohalik hiina keel oli seal ka teistsugune, mulle raskesti mõistetav. Taksojuhtide kohalik dialekt meenutas konnade krooksumist või khmeeri keelt.

Kuna pühade-eelsel ajal olid kõik rongipiletid Zhengzhousse välja müüdud, pidime sinna jälle lendama. Zhengzhoust naasesime ZMD linna ja sealt läksid mu sõbrad õhtuse Pekingi rongi peale. Ja oligi meie neljanädalane reis läbi. Aeg lendas kiirelt, me ei jõudnud kõike planeeritut ellu viia ja näha kõiki kohti, mida tahtsime. Ma ei tea, kui pikk peaks olema reis Hiinas, et selle turismiväärtustega tutvuda? Üks aasta? Hiinas on nii palju kohti, mida tahaksin külastada, näiteks Tiibet (väike lootus on, et saan sinna järgmisel suvel koos Zhuoya sõpradega minna). Ja veel tahaks näha Hiina müüri erinevaid osasid erinevates provintsides... Mägine ja vähemusrahvustega asustatud Yunnani provints on ka põnev koht, kaalusime isegi sinna minna, aga lõpuks otsustasime ikka Xiameni kasuks. Sichuani bambusmetsade ja pandakarude provints jne jne.

Visionäär

Minu mobiilile tuli sõnum, et keegi Candy tahab minuga tuttavaks saada ja rääkida erakoolis õpetamisest. Nimelt olla üks minu tudengitest mind talle soovitanud. Määrasin siis talle kohtumise UBC Cafésse laupäeva pärastlõunaks.
Candy (tema hiina nimi on Zhao Ran) osutus ebahiinalikult jutukaks, elavate liigutustega kiireks ja kompleksivabaks 27-aastaseks naiseks. Meie tutvuse esimese 5 minuti jooksul sain juba teada, et ta on abielus ja peab koos oma mehega laste erakooli. Praegu on neil 50 õpilast, kes umbes 10 tundi kuus õpivad inglise keelt. Neil on kavas laieneda, nad ostsid hiljuti uued ruumid kesklinna, seal käib parajasti remont ja avamine on planeeritud kahe nädala pärast. Ta ise õppis provintsipealinna Zhengzhou ülikoolis inglise keelt ja kuna see on hea ülikool, siis ka tema inglise keel oli väga hea. ZZ’s on hulga rohkem välismaalasi, nii on ka tema hobiks nendega sõbrustamine ja inglise keele praktiseerimine. Tema õde õpib aga siinses Huanghuai ülikoolis ja on temast erinev. Nimelt selline vaikne ja häbelik, nagu enamus mu tudengeid, kes ei julge ise rääkida ja seega ka tema inglise keel on õe omast kordades kehvem. Tema õde tahab sinna erakooli õpetajaks minna, kuid Candy ei taha teda, sest ta teab, et ta ei suuda ladusalt rääkida. Candy oli siis õelt küsinud, et kui ta mind tänaval näeb, mis ta siis teeb. Ta õde vastas, et varjub lähimasse poodi, et ei peaks minuga suhtlema. Kuigi ta arvab, et ma olen sõbralik jne, on ta ikkagi liiga häbelik, et paar sõna inglishit rääkida. Ja teised õpetajakandidaadid Candy koolis sisuliselt keelduvad inglise keeles rääkimast, näiteks kui ta tööintervjuul tahtis, et nad tema inglise keelsetele küsimustele vastaksid samuti inglise keeles, rääkisid nood ometi hiina keeles vastu. Tema põhimõte on aga, et õpetamine peaks toimuma ainult inglise keeles ja seega tahab ta oma kooli saada ka välismaalastest õpetajaid. Ma ei olnud aga 6-8-aastaste laste õpetamisest huvitatud, soovitasin talle hoopis Anna teismelisi tütreid, kel on nagunii palju aega ja võib-olla tahavad nad lastega tegeleda. Vaatamata sellele, et ma tema pakkumist vastu ei võtnud, lobisesime ikka sõbralikult edasi. Ja juba ta kutsuski mind enda koju õhtust sööma, enne veel käisime turult läbi ja ostsime kaasa vajalikke toiduaineid, et minu lemmiktoite teha – tofu, seened jms. Mina ostsin kingituseks kaasa ühe pudeli punast veini. Tee peal jutustas ta mulle oma perekonnast – tema mees, kellega ta tutvus interneti kaudu, on põhjast Liaoningi provintsist pärit. Mehevanemad on neil parajasti külas ja äi teeb kogu aeg süüa. Äi on riigiametnik ja seega reisinud palju välismaal. Ämm on kodune. Tema enda vanemad aga ajavad äri ja raha näib neil olevat. Kodus leidsime eest siis tema mehe – pisikese karumõmmi olekuga pükniku, ühe mehe sõbra, ühe Candy klassivenna, mehevanemad ja väikese valge nösuninalise koeraplika. See krants on Candy ämmale lapse eest, magab temaga ühes voodis ja jookseb tal kogu aeg sabas. Nad olid kõik üllatunud, et koer minu peale ei haukunud, muidu pidavat ta võõraste peale haukuma. Ütlesin, et küllap ta tunneb, et olen suur loomasõber, kuigi kassi-, mitte koerainimene. Hiljem käis ämm koeraga jalutamas ja iga kord õuest tulles peseb ta koera käpad, sabaaluse ja koonu puhtaks. Koer seisis kannatliklt kausis ega läinud märgade käppadega ringi tuterdama. Samuti teadis ta, et ei tohi enne diivanile hüpata, kui käpad on puhtaks pestud. Ta peab tõesti väga leplik loom olema, sest reisib ämmaga pikki vahemaid Liaoningist Henani. Talveks on ämm talle meisterdanud riided ja käpa otsa miskid jalavarjud, et koerake ei külmetaks karmis Põhja-Hiina kliimas.

Nad elasid siinsamas lähedal Liikluse tänavas ja samas tänavas asus ka nende erakool. Nad viisid mind vaatama kooli uusi ruume, kus parajasti värviti seinu ja pesti aknaid. Candy seletas õhinaga, mida täpselt ta kuhu ruumi teeb – esialgu siis kaks klassiruumi ja laste mängutoa ja vanematele ooteruumi teleka ja arvutiga. Tema põhimõte on, et vanemad võivad soovi korral tunde vaadata ja jälgida oma lapse õppimist. Tema ideed keele õpetamisest olid mittehiinalikud ja uuenduslikud, ta teadis täpselt, mida ta tahab teha. Siiani oli ta töötanud tavalises hiina keskkoolis inglise keele õpetajana – kokku ligi 7 aastat, teda taheti tema sõnul lausa headmasteriks edutada, kuid siis ta otsustas oma kooli teha. Ta oli tõeline visionäär, lennukate ideede ja mitte tavapäraste vaadetega. Seetõttu mõjus ta siinse ülikooli halli keskpärasuse taustal eriti värskendavalt. Lubasin teda aidata ja tulla tema ja ta õpetajate tunde vaatama. Ta oli sellega õhinal nõus, lubas mind kutsuda uute ruumide avamisele ja kohtuma lastevanematega. Eks ta ole kaval ka, välismaalane erakoolis mõjub lastevanemate rahakotiraudade avanemisele soodsalt ;)) Aga igal juhul on ta tubli, loodetavasti teeb ta oma ideed teoks.

Äia tehtud söögid ei olnud kuigi maitsvad, aga sellegipoolest söödavad. Pärast õhtusööki tahtis ta mulle tingimata näidata ka Taiwanis trükitud õpikuid, mida ta oli juba kastitäie varunud. Need olid ilusad värvilised raamatud, küllap need lastele ka meeldivad. Pärast paari veiniklaasi suutis ka tema mees juba inglisekeelseid lauseid moodustada ja tahtis mulle kangesti midagi kinkida. Käis siis korra ära ja tõi mulle karbi hiina traditsioonilise meditsiini rohtusid peavalu vastu. Karbis olid valged ja mustad tabletid, valged päeval võtmiseks ja mustad vastu ööd võtmiseks, need soodustavad ka magamajäämist. Täna just proovisin ühte valget tabletti, näis, et see võttis kerge peavalu ära küll. Loodetavasti ei tekita need hiina rohud mul jälle allergiat.

Õhtu lõppes loomulikult ühispildistamisega, kui ta mulle meili peale fotod saadab, panen need blogisse ka üles.

"Leaderid" tribüünil

Hiinlastest inglise keele õpetajad

Kui te panete tähele, siis naisõpetajad on riietatud ühte vormi – roosakad beežikad kostüümid, aga meesõpetajad EI KANNA ühtset vormi, nad käivadki iga päev niimoodi riides, KÕIK hiina mehed käivad ühtemoodi mustade ülikondadega (ja valge sokk käib tihti sinna juurde).

See naine, kes meile lehvitab ja kelle king on jalast ära tulemas, on Zhang - ainus hiinlasest inglise keele õpetaja, kes julgeb aeg-ajalt välisõpetajatega suhelda. Teised ainult piidlevad eemalt. Üks ütles mulle ühel hommikul „Good morning!”, punastas, pööras näo ära ja itsitas. Ta ei suutnud oma segaduse, häbelikkuse, võõrastuse ja ma ei tea, millega veel võidelda. Enamik õpetajaid ei erine tudengitest. Kurb! Anna mainis, et temalgi oli eelmisel korral siin olles naiivne lootus sotsialiseeruda hiina õpetajatega, kogemusi vahetada jne. Seda ei juhtunud mõned aastad tagasi, ega juhtu ka nüüd.

Siin on siis inglise keele meesõpetajad

Inglise keele õpetajad

Spordipäeva paraad algab!

Siin me siis marsime! Wesley ja Judy, ülejäänud välisõpetajad tulevad tagapool

Anna jutleb ühe hiinlasega, tagapool prohvessur Sharma

Paraadiks valmistuvad valgete ja roosade medõdede üksused

Spordipäev

Täna jäid tunnid ära ja toimus spordipäev Põhjakampuse staadionil. Alguses mõtlesin viilida ja hommikul hoopis magada, kuid erinevad asjapulgad toonitasid korduvalt, et välisõppejõududele on kohustuslik ilmuda avamistseremooniale kl 8 hommikul. Mis siis ikka, tuli minna. Kohapeal selgus, et meie kohalolek oli vajalik selleks, et marssida punaste loosungite all üks ring staadionil ja plaksutavatele tudengitele ja tribüünil istuvatele „leaderitele” lehvitada. Õnneks keegi ei sundinud meid sportima, kuigi kõik hiina õpetajad pidid võistlusest osa võtma. Ma oleks meelsasti osalenud pinksi või sulkavõistlusel, aga neid alasid polnud plaanis, ainult jooksud-hüpped, kuulitõuge ja hiina bambusoda viskamine. Vist pallimängud ka. Seega mitte minu alad. Iga osakond oli erinevates kostüümides või dressides ja marssis sirges kolonnis ja ühte sammu hoides. Ainult välissuhete osakond ja väisõpetajad kooserdasid üle väljaku korratu lambakarjana, ilmselt pole kapitalismi tingimustes võimalik saavutada piisavat treenitust korrektselt lippude all marssimiseks ;)) Siis seisime mõnda aega keset staadioni ja pidime kuulama „leaderite” kõnesid ja Hiina hümni. Tuleb tunnistada, et ka hiinlastest inglise keele õpetajad ei viitsinud kõnesid kuulata, vaid lobisesid niisama. Korraga nii paljude punalippude nägemine tekitas mus mõningast allergiat. Siis algasid etteasted ja tantsud staadionil ja me võisime sealt lahkuda. Tehti veel ühisfoto kõikide välisõpetajate ja mõnede välissuhete osakonna parteiasjapulkadega ja oligi meie osa läbi. Kuna ilm läks väga palavaks, ei viitsinud me sinna võistlusi vaatama jääda, vaid läksime koju. Leppisime kokku, et sööme koos välisõpetajatega õhtust vanas heas kalapea restoranis.

Õhtul kogunesimegi kell 6 ja parkisime restoranis kere head-paremat täis. Ja siis läksime Anna-Barbara juhatusel Taevadraakoni turu juurde päris kohvi ostma. Nimelt on seal ühes korteris päris kohvi müügipunkt. Anna oli siin juba mõned aastad tagasi olles paadunud kohvinarkomaanina kohvi ostmas käinud. Ja tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et ZMD linnas saab ka mujalt kui UBC Café’st päris kohvi. Olingi juba murelik oma kohvivarude kiire kahanemise pärast, nüüd aga ostsin 35 jüääni eest pool kilo 100% arabica ube, mis kohapeal ära jahvatati, ja tulevik tundub kohe helgem. Indialased olid hädas, et nemad ei saa oma lemmikteed siin juua. Uurisin, siis, mis udupeen tee see neil peab olema, et hiina tee ei kõlba, aga selgus, et kõigest Lipton paberkotikestes! My ass! Indias elavad ja joovad Liptoni paberkotileotist! Raske uskuda, eks ole, aga ma olen juba korduvalt maininud, et nad on tropid. Nende enda kodumaa on kuulus teetootja ja nad igatsevad Liptonit taga! Aarrrrggghh!

Kui veel rääkida sisseostudest, siis alanud on värskete herneste hooaeg – herned on mahlased ja magusad, ja siis on siin veel väikesed kollased melonid – aromaatsed ja otse sulavad suus, no ja mangodest ma üldse ei räägigi!

Ma pole veel ka Anna-Barbarst rääkinud. Ta on siis Kanadast pärit, Vancouveri kandist ühest väikelinnast mägede jalamil. Ta oli seal kolledžis õpetaja, kuid see kool suleti ja ta jäi tööta. Lähimasse linna on tema kodukohast 500 km ja nii ta otsustas tulla Hiinasse tööle. Mitte sellepärast, et Hiina oleks lähemal, aga ta lihtsalt ei tahtnud suurlinnas elada. Ta oli Huanghuai Ülikoolis õpetanud ka mõned aastad tagasi, siis olid asjad paremini korraldatud, kui nüüd, ka juhtisid välissuhete osakonda teised inimesed.
Ta käis Hiinas esimest korda 1981. aastal, lihtsalt tulid sõbrannaga seljakotiturismi tegema. Üsna julge tegu, ma ütleks. Rahvas polnud siis välismaalasi näinud, neid peeti vaenlase spioonideks. Kultuurirevolutsioon oli just lõppenud, Mao surnud ja Hiina oli oma nö reforme alustanud, aga rahvas oli ikka allasurutud ja hirmul. Nad ei osanud muidugi hiina keelt ka, seiklesid omapäi siin ringi, kuni sattusid kuskile külla, kus leidus üks poiss, kes suutis mõned sõnad inglise keeles rääkida. Nad olid tõesti in the middle of nowhere, poiss viis nad oma koju, kutsus kogu küla kokku ja siis kõik tulid, vaatasid ja katsusid neid. Siis paluti neil rokenrolli tantsida, poisil oli salakaubana Hongkongist toodud lint selle muusikaga. Nad siis tantsisid neile ja kehastasid kõike läänelikku. Päris imelik kohe seda kirjeldada, nagu oleks tegemist mingi palmisaare inimsööjate suguharu, mitte vana kultuurrahvaga, eks ole?

Anna on sõbralik, energiline ja kiirete liigutustega. Tema kaks pubekast tütart on ka siin temaga kaasas. Üks neist üritab hiina keskkoolis käia, laste hiina keel on paremal tasemel kui Annal endal.

Järve peal

Selle paadiga me siiski ei sõitnud

Lõunasöök 2

Lõunasöök 1

Tongshani järv

Rapsipõld, õunapuud ja järv

Tongshani järv

Eelmisel pühapäeval tegime väljasõidu loodusesse. ZMD linnast 120 km lõuna pool asub Tongshani järv. Tongshan tähendab vasemäge, kaljud olid seal kollakad-pruunikad tõesti. Välisõpetajatest tulid reisile mina, Judy-Wesley, Connie-Glory ja uus kutt Abel, kes on singapurlane, õppinud Ameerikas ja õpetab nüüd majandustudengitele raamatupidamist. Tudengitest olid meiega kaasas meie vanad sõbrad Jing ja Xin. Ilm oli päikseline ja üsna palav, nii +25 C kraadi. Seal on ka üks mägi, mille otsa saab ronida, kuid kuna juba kell 10 hommikul keevitas päike armutult, ei viitsinud ma ronima minna. Mäkke läksid ainult Judy-Wsley ja Jing. Ülejäänud jalutasid järve ümber, seal oli ka kena männisalu, igal pool õitsesid lilled ja õunapuud, konnad krooksusid tiikides. Järv ja selle ümbrus on üsna kuulus kohalik turismispot, õnneks sel päeval seal väga palju turiste ei olnud. Järv on kuulus oma hea kala poolest, mida kohalikud restoranid ka pakuvad. Sõimegi restoranis imehead kalasuppi ja jänesepraadi, parim jänesepraad, mis ma siiani maitsnud olen. Pärast lõunasööki läksime järvele laevaga sõitma, see viis meid keset järve asuvate väikeste saarte juurde. Veetsime seal terve päeva ja tagasi koju jõudsime alles õhtul kella kaheksa paiku. Igati tore üritus jällegi, sai linnast välja suhteliselt puhtasse loodusesse. Loodus pole Hiinas vist kunagi puhas, kui just pole tegemist mingi kinnise reservaadiga, prügi vedeleb igal pool metsa all. Ja ka järve vesi pole kaua puhas, sest ümberkaudsete külade pesuvesi ja peldikute sisu voolab otse järve.

Tekiküülik

Quilt Rabbit
Allday, you Have a nice day!
Happy time, funny, funny

Wishing you a day full of wonderful

Forever
Wishiny
Lovely
Happiness

Promise me you’ll remember me forever, I’ll always be by your side

Et mis see on, küsite?
Moodne luule? Sõnum teispoolsusest? Kodeeritud salasõnum küberruumist kelleltki Quilt Rabbitilt? Hullumeelse sonimine?
Ostsin nimelt endale kaks kaustikku, et sinna oma hiina keele harjutusi ja tekste kirjutada, ja sellised sõnumid olid nende kaantel. Olen sügavas teadmatuses, kes või mis on Quilt Rabbit - Tekiküülik? Kaanel on pilt jänesest, kes kaisutab porgandikujulist jäätisetorbikut. Võib-olla tahtsid nad öelda Guilty Rabbit? Et maiustab liiga palju jäätisega ja siis tunneb end süüdi, et ei suutnud jälle dieeti pidada? Hiina kaanekujundajate-graafikute mõttemaailm on väga-väga diip ja jääb mulle, küündimatule, hämaraks. Võib-olla peab selleks aastakümneid Aasias elama, et mõista Quilt Rabbitite ja roosade Hello Kitty’de võlu :D

Muhtar ja metal

Judy ja Wesley õpetasid enne Henani tulemist olnud mõned aastad Xinjiangi provintsis Ürümqi linnas. Mõni sealne õpilane oli nendega endiselt kirjavahetuses ja nii kirjutaski üks Muhtari-nimeline poiss Judyle, et tal avanes võimalus minna õppima Eestisse. Kuna maailm on tõesti väga väike, ütles Judy, et tema üks kolleege on ka just Eestist pärit ja vaat, kus kokkusattumus. Judy helistas mulle ja rääkis sellest. Lubasin siis lahkelt, et andku poisile minu MSN aadress, et kindlasti on tal palju küsimusi ja ma võin neile vastata. Muhtar võttiski minuga ühendust. Ta on rahvuselt uiguur, tema isa on koolijuhataja ja ema raamatupidaja. Ta on 21-aastane ja tuleb koos paari koolivennaga sügisel Eestisse Tehnikaülikooli õppima. Valgustasin siis teda Eesti teemadel, pakun, et tema hoog rauges vägagi ja siiruviirulised sillerdavad illusioonid purunesid. Aga ta tahab Hiinast ära saada ja siia mitte tagasi tulla. Kuna ta on moslem, siis tekkis tal kohe ka kultuuriline võõrastamine Eesti suhtes. Ta teadis, et Eestis elavad moslemitest näiteks tatarlased, ja oli väga üllatunud, kui minul ei olnud ühtegi sõpra-tuttavat tatarlaste seast. Samuti ei teadnud ma talle moslemi toitu pakkuvaid restorane nimetada – see Tulika põigus asuv Bazaar ei ole ju tõeline :D Ta imestas, et Tehnikaülikooli sööklas ei pakutagi moslemi toitu. Pidin talle korduvalt selgitama, et Eesti on üliväga ilmalik ja kristliku taustaga maa. Ta küsis ka, mis meil toiduained maksavad - nt kartulid, riis, loomaliha. Kõik toiduained on Eestis kordades kallimad kui Hiinas ja iseäranis loomaliha on üksjagu kallis. Ta ei olnud arvestanud selliste kuludega. Ta ei saanud ka aru, kuidas eestlased võivad sealiha süüa... :D Ta polnud kuskil mujal käinud kui oma koduprovintsis ja Pekingis, kus ta tegi sisseastumisteste ja vormistas taotluse Eestisse õppima pääsemiseks. Ta ei teadnud muust maailmast suurt midagi. Ometi oli ta kokkuvõttes üllatavalt intelligentne, tema inglise keel oli ka siinsest kesmisest tasemest väga palju parem. Idealistlik naiivne maksimalist. Oijah, meenusid kohe enda noorusaastad... ;))

Imeline oli aga see, et üks tübeteikaga kõrbepoeg tuhat kilomeetrit merest eemal, kaugel suurtest magistraalidest ja kommunikatsioonidest, fännas Soome bändi Children of Bodom. (oo internet - sa oled kõikvõimas!) Mul oli alguses üsna raske seda uskuda. Kuna see on ka üks minu lemmikbände, siis vestlesime temaga ka veidike metalist. Ta teadis üllatavalt palju skandinaavia bände, kuigi arvas, et Rootsi asub Soomest lõuna pool :D

Pikapeale läks ta üsna tüütuks, arvas et ma peaks tal aitama üürikorterit leida ja temaga kangesti sõber olema. Vastasin, et küllap ta hakkab elama ülikooli ühikas. Siis ta arvas veel, et ma võiksin aidata tal leida ka poole kohaga tööd näiteks moselmi restoranis... Naersin ja ütlesin, et ma ei ole kinnisvaramaakler ega restoraniomanik. Talle ei jõudnud kohale, et kohalikke keeli oskamata ei saaks ta ettekandjana töötada. Ma ei kujuta ette, mis tööd ta üldse Eestis võiks teha, peale hiina keele õpetamise, aga see turg on ju Eestis teadupärast väga väike... :D Igatahes tüütas ta mind tõesti iga päev, lõpuks blokkisin ta MSN’is ära, igavene ignorant and arrogant little prick.

Rääkides metalist, siis praegu kuulan hiina doom-black bandi Xi’ani linnast nimega „206 and Thinkers”. 206 viitab luude arvule inimese skeletis ja thinkers savimuretsejatele. Nad laulavad inglise keeles, kuigi hiinakeelne mörin oleks kindlasti palju kuulim.

Kuulasin just Within Temptationi 2007. a promoplaati ja olen täiesti pettunud. Kui varem võis neid isegi kuulata, siis nüüd on nad stiili muutnud ja kõlavad nagu Evanescence’i ja Vanilla Ninja ühisprojekt. Miski kohtuav reibas Eurovisiooni rokk, nende varasemast õhulisusest pole miskit järel. Öka.

Blogger.com ei olegi blokitud!

Vahepeal tundus, et Hiina blokkis www.bloger.com aadressi täielikult ära, kuid nüüd sain üle pika aja jälle saidi lahti. Loodame, et see nii ka jääb ja ma saan ikka siin oma blogi jätkata.